kõhupiltidest ja muust

Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?

27 mõtet “kõhupiltidest ja muust

  1. mann

    daki, tead – mina vaatan peeglisse ja hästi ilus on see, mis vastu vaatab. ja mina seepärast tahangi praegu pilti teha, et nii ilus on.

    Vasta
  2. LJB @ crankymonkeys in london

    Mina tegin usna regulaarselt kohupilte, aga alati riietega… paljas rase koht on liiga veresooneline ja pinges, aga kui liibuv pluus seljas, siis on kui seda pall-kohtu taidsa tore vaadata 🙂

    (viimase raseduse “dokumentatsioon” on mul siin – http://www.crankymonkeys.com/2008/babywatch.htm)

    Mul mingit ulinaise tunnet ei ole olnud rasedana, enesetunne on ju ikka parem (ja naiselikum) kui normaalkiirusel kondida ja ise endale kingad jalga saad 🙂

    Vasta
  3. tikker

    minu meelest iga inimese enda asi. kui tahad, näita paljast kõhtu, kui tahad, näita kaetud kõhtu, kui ei taha, ära näita üldse. enda jaoks võiks kindlasti mälestuseks mõne pildi teha, aga seda ei pea ju ilmtingimata teistele vaatamiseks välja riputama.

    minul pole paljaste kõhtude vastu midagi – iseasi muidugi, kui on tõesti jõletumalt venitusarme ja veresooni, mis kõigile vaatamiseks riputatakse, sel juhul eelistaks kaetud versiooni.

    aga seda ma arvan küll, et parem arusaamine kõhupiltidest tuleb koos isikliku raseduskogemusega. mis ei tähenda, et lastetutele ei võiks kõhupildid meeldida või et nad peavad neid ilmtingimata kritiseerima.

    vat mina olin see ärritav rase, kes võttis juurde ainult kõhu piirkonnas ja füüsilised vaevused olid kuni lõpuni miinimum. samas ma ei ütleks, et ma ennast just ürgemana või iginaiselikuna tundsin ja eriti lõpupoole ei saanud ka olemise mugavust tavapärasega võrrelda. lõpuraseda kohta oli mul keskmisest mugavam, seda kindlasti… aga ikkagi oli ju raske kõht kaasas kanda, vaagen vahel valutas, selg väsis kiiresti ja kuumus oli tappev 😀 muidu tundsin ennast sama ilusana kui tavaliselt ja kõhu üle olin meeletult uhke.

    mh, ja esimese trimestri unitõve ajal oli täiesti laisa värdja tunne, siis ma ennast küll eriti naiselikult ega seksikalt ei tundnud. tahtsin ainult magada 😀

    Vasta
  4. Marca

    Kirjutan kahe käega alla 🙂
    Ma olin, nagu Tikkergi, siis nn “ärritav rase” aga mul ei tulnud lihtsalt pähe, et peaks mingeid pilte tegema. Tagantjärele on isegi natuke kurb, et pea ühtegi pilti ei ole sellest ajast. Ma lihtsalt ei mõelnud siis, et see kuidagi oluline oleks.
    Aga jah, mind samuti ärritavad need äärmused, eriti see, et tavaliselt need “maailma ilusaim aeg” korrutajad ei saa aru, et teised võiksid kuidagi teistmoodi mõelda. Seepärast raseduse ajal vältisin igasugu rasedajoogasid ja perekoole – tagantjärele jälle – ehk poleks pidanud. See ju jälle minu eelarvamus, et seal kõik hullud.
    Mu meelest taandub jälle kõik soorollidele. Kõik lihtsalt ei suuda mõista, et “naised” või “mehed” pole mingi kindlalt ühtemoodi tundev ja mõtlev grupp. Naine ei ole kuidagi vigane kui ta end ürgemasena ei tunne ja laste saamist enda peamise rollina ei näe. Võib-olla ma isegi tahaksin selline olla, oleks lihtsam elada aga ma ei oska, ilmselt on valesid hormoone liiga palju 🙂

    Vasta
  5. karikate emand

    Nii paljud teevad noorena alastipilte, et siis, kui oled vana ja kortsus, on hea vaadata, kui kaunis kunagi oldi. No ‘noor ja ilus’ ollakse ikka palju aastaid, aga suure kõhuga on mõni inimene ainult 3 kuud elus – kui ta saab ainult ühe lapse. Ja sellepärast tasub oma suurest kõhust minu meelest kindlasti pilte teha. Mis aga palja punnkõhu avalikku näitamisse puutub, siis arvan nagu Tikker, et kui ikka väga veresooneline või armiline on, siis vast ei maksa, aga muidu ei näe ma selles midagi halba – armas, minu meelest, kui seda näidatakse, ja just seda enam, et on ette teada, et mitte kõigile see ei meeldi.

    Raseduse nautimisest ka:
    Nautisin 4. ja 5. kuud, mil oli nagu tilluke liblikas kõhus laperdamas. Esimesed kuud magasin maha ja viimased kuud oli raske (kuigi võtsin ka ainult kõhule juurde) ja valus. Minu nupsik tegi oma võimlemisega mulle küll korralikult piina paaril viimasel kuul – oli teine väga aktiivne kõhutita ja ma ootasin nagu hull, et ta lõpuks ilmavalguse kätte tuleks. Ma ei arva, et rase naine on püha vms, aga ma arvan, et kui ma poleks oma raseduse 2. ja 3. kuu kodus magada saanud (iga päev 18 tundi – 20.00 – 14.00) siis oleks ma lapse kaotanud, nii et rase naine võib õrnem olla küll ja ma leian, et suurem üldsuse tähelepanelikkus raseda suhtes (et ta liigselt ei pingutaks) võib mõnel juhul vajalik olla.

    Minu jaoks on ka võõraste inimeste rasedus ikkagi heldimapanev ja lausa ‘pidulik’… 🙂

    Vasta
  6. patsy

    kõhupiltide vastu pole mul midagi, aga asi millest ma aru ei saa, on see kuradi kätega südame kuju tegemine sinna kõhu peale. et mis kuradi asi see on?

    Vasta
  7. triinu

    Avalikku blogisse ei paneks rasedapilte. 😀 Facebookis siiski vaatan hea meelega sõprade/tuttavate paisuvat kõhtu.

    Ise rasedana nautisin kõike (va sünnitus… :S ). Ja pilte säilitan kodus kindlasti. Nunnu kõht oli ju.

    Vasta
  8. Birgit

    Vaatasin isegi seda Merle Liivaku pilti ja mõtlesin, photoshopile 🙂 Mina olen küll õnnelik OMA kõhupiltide üle. Viimane tehtud 2 tundi enne keisrit, mis pole võõraste jaoks ilus, on minu jaoks väga oluline- maailma kõige suurem kõht (KÜ 140), naba ääristamas meeeletud venitusarmid, silmad väsinud ja tuhmid. See pilt ütleb rohkem, kui miljon photoshopitud, siidlinaga pikitud, meeletult sensuaalses poosis tehtud raseda pilti. Ja ma ei riputa seda avalikult üles. See on MINU pilt, minu mälestus. Aga kui keegi tahab teha ilusaid rasedapilte (muide venitusarmid photoshopitakse sealt tavaliselt ära), siis andku minna. Mina realistina, eelistaksin muidugi reaalsusele sarnanevat pilti.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Birgit, ma saan NII HÄSTI aru, miks just see pilt sulle oluline on. Ka mulle on selle teekonna dokumenteerimine olnud oluline, nii kirjasõnas kui ka mõnes pildis. Selge see, et ei tule see aeh (vähemalt veel niipea) tagasi ja huvitav on ikka, kuidas keha muutub.

      Marca, JUST! Mind nii häiribki see suhtumine, et miks ma kurat peaksin olema nüüd kohe automaatselt mingi ürgema ja pidama lapsekandmist oma elu eesmärgiks. Ja et kui ma nii ei arva, et siis olen kah mingi hälvik või.

      Patsy, ma ei tea! Ma ausalt ei tea, mis värk nende südametega on. Teine klassika on see, et nii mees kui naine hoiavad käsi kõhul, sellest võib veel aru saada.

      Vasta
  9. Liis

    Fakk, ma kõõlusin eile õhtul pool tundi peegli ees ja no ühtegi venitusarmi ega veresoont ei ole. A ühtegi kõhupilti ka ei ole.

    Vasta
  10. Liisapereema

    Merle on ilus, ei ärrita.
    Lubage emotsioone: kõhupildid lina ümber rinnu ülesriputamine avalikku ruumi s.t. FBsse vms on kole, ma vabandan. Oma tarbeks kõvakettal, palun väga. See ilu on ilus ilmselt valdavalt rasedaile.
    Mulle meeldivad kõhuga olmepildid.
    Üldiselt selline märge, et kõik see rasedus maailma parim jms on mu meelest ületähtsustatud pisut sest kõige tähtsam aeg algab siiski siis, kui kodanik on väljunud – sellest muidugi ei kõnelda eriti sest ilmselt kaasneb sellega kaka, okse ja lasteaia järjekorrad jms 🙂

    Vasta
  11. kairit2000

    Kõhupiltide ülesriputamisse suhtun, nagu ka muusse privaatinfo ülesriputamisse – kelle jaoks see on ok, andku minna.
    Kõhupiltidest rohkemgi meeldivad mulle rasedakõhud irl – ma ei ütle, et kõik rasedad on ilusad ja kõik rasedakõhud on ilusad, lihtsalt, minu pilk jääb alati peatuma, vahel vbla isegi ebasobivalt kauaks.
    Viimase AnneStiili puhul kaalusin isegi selle ostmist, aga mitte ainult Merle Liivaku kaanepildi pärast (tema pilt on minu meelest liigselt töödeldud – fototöötlusega võiks püsida selles piiris, et nö mitteproff aru ei saaks), aga lappasin natuke ajakirja, tundus palju põnevat sisaldavat.

    Enda tarbeks võiks ehk ikka mõne pildi teha kõhust – tulevikus on äge vaadata 🙂

    Vasta
  12. CV

    On alles pseudoprobleem! Järgmiseks võiks võtta teema, et kas koledad inimesed võivad endast fotosid teha või keelame selle ära (mitte, et rasedad just koledad oleks)? Inimese elu, inimese kujutis – tehku mis tahab täpselt nii nagu tahab, mis teistel sellega üldse asja on? See on nagu blogi – kui ei meeldi, ära loe. Mulle daki blogi meeldib, ma loen 🙂 Ja loeks siis ka kui ta paneks kõhupilte üles.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      CV, see on mõneti tõesti pseudoprobleem, nagu seda on paljud asjad, mille ümber teematamist saakski lõpetada selle lausega, et aga kui sulle ei meeldi, siis ära vaata/loe/osta/külasta. Samas on see natuke tõsisem probleem siiski ka, sest mulle käib isiklikult pinda, kui mingid kehad koledaks tembeldatakse, sest minu meelest on inimestel õigus olla ilus ja seda endast arvata ja soovi korral end eksponeerida, kui neile see meeldib. Ja no see kehakuvand on meil ju kõigil paigast ära. Et sellepärast ma siis võtsin vist selle teema üles, vist. 🙂

      Vasta
  13. Lee

    Ma muidu ütleks täiesti kontekstiväliselt, et minu arust on Liivak seal pildil lihtsalt väga väga ilus! Ja rõõmsale inimesele teeb ilusate asjade vaatamine rõõmu. Ja jeesus küll, mis vahet, kas photoshopitud või mitte? Tänapäeval realismi otsimas?! Väga ebatavaline 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Lee, see oligi rohkem niimoodi… väikse kadedusega visatud. LOOMULIKULT Photoshopitakse ja nagu Merle ise kommenteeris, sätitakse valgust ja kasutatakse meiki jne, täiesti normaalne.

      Merle, aitäh! Ma oleksin võinud vist lisada, et su kaasnev “seletuskiri” ehk artikkel tõigi välja väga mõtlemapanevad küsimused, millest minugi meelest on peamine see, et miks me rasedust (ja rasedat keha) kartma peaks! Aga karvade all pidasin silmas seda, et minul näiteks on üle keha karvkate tihedamaks läinud. Olen küll heledakarvaline, aga ikka on näha, näiteks kõht on kaetud pisikeste heledate karvakestega. Kah üks fantastiline kõrvalnähe. Aga see-eest on juuksed paksud:)

      Vasta
  14. Merle Liivak

    Tere Daki!
    Esiteks õnnitlused „maailma kauneima seisundi“ puhul:))) Teiseks olen tänulik vaimuka postituse eest, millega oli raske mitte nõustuda.
    Ka mina polei rasedate pilte fännanud ja kui mõni sõbranna on lasknud endast oma ümara kõhuga pilti teha, siis olen seda sama suure imestuse ja ebamugavustundega vaadanud, kui kogu seda põrandat katvat värvilist plastmassihunnikut, mis reeglina jeesukestega kaasa saadakse. Rasedus pole olnud minu jaoks cool, sest alati on neid, kes suudavad selle teema roosamannaks riivida ja kõrvalseisja jaoks kogu ürituse esteetilist ning moraalset väärtust kahjustada. Ausalt öeldes pidin nii raseduse avastamise kui ka ajakirja kaanel poseerimise järel läbi tegema teatavad identiteedikriisid, kuni mõistsin, et nagunii „I do it in my way“. See, et ma lasin endast pildi teha, juhtus ainult väga spetsiifilistel tingimustel ja põhjustel (selgitan seda ajakirjas, kaaneloos) ja see, milline rase või tulevane ema ma olen, on täiesti omaette teema. Parafraseerides sind ennast: inimesed on erinevad, rasedad on erinevad.
    Aga mis puudutab seda, millised rasedad tegelikult välja näevad versus see, mida kaanepildi peal näha (või näha ei ole), siis on sul õigus, et pildid on tihti suuremad kui elu ise. Mina tunnen ka, et see pilt on ikka palju parem kui reaalsus, fotograaf on olnud meisterlik rakursi valimisel ja valguspargi sättimisel, rõhudes minu tugevustele ja jättes varju puudused. Ja viimaseid on mul palju! Samuti puuderdati mu keha, nagu aktipiltide puhul tavaliselt ikka, et nahk ühtlasemalt mõjuks. Küll ei puuduta need rasedusarme, mida mul pole tekkinud ka poolteist kuud hiljem (võib-olla tuleb see sellest, et olen rasedusega tänaseks vaid mõne kilo juurde võtnud?). Mul on veel ligi kuu tähtajani, niisiis vara hõisata, kõht pidigi eriti viimasel kuul jõudsalt kasvama. Ja mis puudutab karvkatet, siis olen strateegilistes kohtades ikka hinnanud depilatsiooni ja raseerimise võimalusi. Kuigi, kui kõnealust pilti lähemale zoomida, võib neid gorillalikke detaile leida siiski siin-seal päris ohtralt:)
    Ma ei tea, kuidas ma ise oleksin kõrvalseisjana alasti raseda kaanepildi peale reageerinud. Üks on selge, et küsimusi oleks see minus tekitanud. Aga ma loodan, et oleksin jõudnud sinuga samale järeldusele, et milleks pidada rasedust millekski taunimisväärseks, kui kõrval poseerivad alariietatud anorektilised modellid. Miks me oleme kokku leppinud, et viimased on normaalsed, ja teised mitte? Miks me üldse kardame rasedust? Tuli ju A&S-i küsitluses välja, et pooled noored Eesti naised on rasedust edasi lükanud, kuna kardavad, et nende välimuse turuväärtus tööl ja isiklikus elus võib väheneda.
    Ma tõesti arvan, et pole liiast kutsuda naisi üles mõtisklema, kas nad oskavad end oma nahas õnnelikult tunda. Kui mitte, siis mis on selle põhjus ja mida nad saaksid asja parandamiseks ette võtta.

    Vasta
  15. CV

    Oi Daki! Nüüd ma olen Sinuga täiesti ühte meelt. Sry, kui ebatäpselt end väljendasin. Ma pidasingi silmas just seda, et mis mõttes keegi tuleb ütlema/arvama, et mina (või ükskõik milline muu inimene) ei või ennast pildistada täpselt sellises olekus nagu ma parajasti olen ning avaldada või mitteavaldada oma pilte. Igaühel on õigus arvamusele, et “oih, mulle see ei meeldi” või “oi kuidas see mulle meeldib”, aga see õigus lõppebki just seal. Keegi ei saa öelda, et kuna mulle peet ei maitse, siis mitte keegi maailmas ei tohi enam peeti süüa! Teemapüstitus viidatud artiklites oli ju lubatav/lubamatu ning see on tõeline pseudoprobleem.

    Vasta
  16. Merle Liivak

    🙂 Minu juuksed ei ole paksemaks läinud, karvkate on jäänud pigem samaks. Taaskord võime nentida, kuivõrd erinevad on meie kehad!

    Mis puudutab Photoshopi, siis tänapäeval on küsimus pigem selles, kas seda kasutatakse vastutustundlikult või mitte. Kas inimesest üritatatakse kedagi teist teha, teda mingisse muusse mõõtu tõmmata, või mitte. Digifotograafias on Photoshop vältimatu töövahend, küsimus on selles, et mida selle programmi abil tehakse. Eriti kaante puhul on standardid mujal maailmas karmid. Sünnimärgid ja armid koristatakse näiteks esimese asjana ära, need ajavad ju tavainimest nina kirtsutama. Mina olen alati arvanud, et minu paremal küljel on liiga palju sünnimärke, sellele vaatamata olen uhke, et need tormi tekitanud kaanepildi peal kenasti alles on. Meeldib või ei meeldi.

    Vasta
  17. Merle Liivak

    PS: Ja mis puudutab ajakirja kampaania mõtet, siis on selle rõhuasetus ilu mõistmise avardamise kõrval enesekindlusel. Eesti naised on üldiselt väga heas vormis, väga tihti lausa kehastunud iluideaalid, kuid sellele vaatamata endaga vaenujalal. Küsimus pole niivõrd kehavormides endis, kuivõrd selles, mis seal peanupukeses toimub.

    Vasta
  18. Mir

    Daki (ja Merle)! Kui lubate, siis viskaksin õhku uue teema, mis sama moodi kirgi kütab: imetamine teiste ees/avalikus kohas. Kas teie arvates sobib imetada avalikus kohas või seltskonnas?

    Väga huvitav oleks teada, mida arvasite rasedana ja mida arvate (imetava) emana?

    Kui kogu kõhupiltide teema on minust näiteks kuidagi täiesti mööda läinud (ei ole keegi minu tuttavatest neid näidanud ega ma ka ise neid kuhugi riputanud), siis väljaspool-koduseinu-imetamise-teemani jõuab ilmselt iga imetav ema.

    Vasta
  19. Merle Liivak

    Tere Mir! Väga hea küsimus:) Mina ei ole veel ametlikult (imetav) ema, aga umbes kuu pärast on lootust selleks saada:) Minu enda tutvusringkonnas on seni noori emasid olnud väga vähe, nii et need vähesed korrad, kus olen juhtunud seisma imetava emaga vastastikku, olen esialgu pilgu pigem maha löönud või kõrvale keeranud – lihtsalt seepärast, et harjumatult intiimne vaatepilt.

    Mulle tundub, et argielus ei peaks selle tegevusega teiste provotseerimist eesmärgiks võtma, ja kui on tunda, et see tekitaks tõsist ebamugavust (näiteks ärikohtumisel), siis oleks ju kena seda olukorda vältida.

    Küll aga ei pea ma seda tegevuseks, mida peaks ilmtingimata kuskil hämaras, eraldatud nurgas salaja tegema. Imikud ja nende imetamine võiksid olla siiski loomulikuks osaks meie elus, ja kui ema oskab ka avalikus kohas, näiteks kohvikus, delikaatselt, tähelepanu tõmbamata oma last toita (selleks on olemas ka igasugu abivahendid, mis vaadet rinda imevale lapsele takistaksid), siis miks mitte. Minu arust oleks tagurlik seda õigust kritiseerida. Muidu teeksime me kõik, et A kõrvaldada imetavad emad avalikest kohtadest ja aktiivsest elust (st siis keskmiselt 0,5 kuni 1 aastaks või heal juhul rohkemakski) või B muuta imetamine nii palju ebamugavamaks, et naistel tekiks põhjuseid rinnaga toitmise aega lühendada, mis pole aga üldse ei lapse enda ega ühiskonna huvides.

    On ju üldtuntud tõde, et rinnapiim loob baasi lapse immuunsüsteemile kogu eluks ja seda ei asenda miski.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma kipun Merlega nõustuma. Kui ma esimest korda nii viis aastat tagasi nägin üht oma sõbrannat imetamas, pidin ma jahmatusest ümber kukkuma – kuigi ta tegi seda minu elutoas, mitte avalikus kohas. See oli mulle nii võõras asi, et ei osanud kuidagi olla. Nüüd olen rohkem lastega naistega kokku puutunud ja enam see mind ei häiri. Ma registreerin selle küll alati ära (ja ka selle, kuidas nad varjavad, näiteks salliga, no et endal tulevikus hea teada), aga enam see mind ei morjenda.

      Samas ei ole ma unustanud ka oma esimest reaktsiooni ja ma saan aru, et selline reaktsioon võib teistelgi tekkida. Aga seda ma ei mõtle, et küll ma end ära peidan, et siis imetava emana käega lüüa ja “minna teisele poole üle”. Ma olen pigem seisukohal, et see on ju nii loomulik asi – titad peavad süüa saama, muidu nad karjuvad. Ja karjumine on ju ümbritsevatele märksa ebameeldivam kui see imetamine. Kui just keegi tissi silma ei suru, muidugi. Seda püüan ma vältida, ma tõesti loodan, et mul ei tule seda pohhuismi, et suva see, kas keegi näeb või ei näe, et ei vaevugi varjama. Aga õnneks on, jah, päris mitmeid abivahendeid, mis aitavad diskreetselt asjaga ühele poole saada. Ma loodan.

      Vasta
  20. kairit2000

    Daki, teema on küll nüüd juba kõhupiltidelt kõrvale kaldunud, aga tahtsin küsida, mis sa siis otsustanud oled? Üldse ei mingeid kõhupilte, isegi enda tarbeks mitte? Lihtsalt, see rasedakõht on ikkagi nii müstiliselt… suur lõpuotsas, ent reaalne mälestus kaob üsna ruttu, kui seda kuidagi ei talleta. Samamoodi kaob see reaalne mõõde vastsündinust – kui ei hoia esimesi sipukaid alles, ei usu hiljem never, et ta võis nii väike olla 🙂
    Me tegime lapsest pilti näiteks nii, et panime tema sünnitunnistuse (A5 formaadis) talle rinnale ja see ulatus lõuast põlvini – kah hea võrdlus tagantjärgi vaadata.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma olen ikka teinud endast/endale ja panin ühe siiagi parooli alla üles, et oleks dokumenteeritud. Salongi minna ei viitsi ausalt öelda.

      Vasta
  21. sol

    Avalikud fotod paljast rasedast naisest ei tohiks 21 sajandil küll enam midagi revolutsioonilist olla. Sajad ajakirjad ja muud väljaanded on neid avaldanud. Teine asi, kui naisteajakirja kaanel ilmuks mõne puudega naise (ratastoolis? jalaproteesiga?) alastipilt, soovitavalt veel klassikalises mõttes ilus foto. See oleks midagi enneolematut, aga ma kardan, et nii tolerantset ühiskonda me ei näe.
    Ägedad vaidlused rasedateteemal tulevad sellest, et meie ühiskonnas on rasedad naised kuidagi ära demoniseeritud. Umbes nii, et nad kõik on peast segi ja käituvad imelikult ning nõuavad enneolematut austust.
    Ma arvan, et see on mingi tobe stereotüüp. Isiklikult mina pole kohanud ühtegi peast segi rasedat. Nõustun ühe eelkõnelejaga, et tants ja trall algavad siiski peale sünnitust, mil paljud naised tõesti väheke peast segi lähevad. Mis on ka normaalne – elumuutus on ju nii suur.
    Mulle tundub suundumus jätkata rasedana iga hinna eest “normaalset” käitumist ja elada nagu poleks midagi muutunud natuke kramplik. Nagu oleksid nii armunud, et jalad ei püsi maa peal, aga kogu maailm manitseb sind seda tunnet alla suruma ja “normaalseks” jääma. Paljud naised saavad rasedust kogeda ainult 1-2 korda elus. Miks siis mitte sedagi vähest aega nautida?

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.