uus ja roosa
Ma saan aru küll, et see blog hakkab vaikselt perekooli mõõtmeid võtma, aga no ei tule lõppu sel rasedushalal.
Jõudnud on kätte aeg, kui enam mitte kuidagi pole hea.
Varem ei olnud mul selja peal olemisega probleemi, kuigi kõik raamatud hoiatasid selle eest. Ärge olge selili, laps surub siis mingi suure veresoone kinni, teatasid nad. Ma ainult naersin ja selitasin edasi.
Ja nüüd on nii – kirjutan seda ainult selleks, et a) ise mäletaks (juhul kui mul peaks kunagi veel idee tulema rasedaks jääda) ja b) äkki saab keegi targemaks – et selili ei saagi päriselt olla. Uskumatu! Tuleb välja, et mul ongi kuskil mingi suur veresoon, mille Põrnikas kinni surub. Kas ma olen juba öelnud, et bioloogia on faking imeline? Niipea, kui ma selili olen, hakkab umbes viie minutiga rõvedalt pooma. No hakkab sitt ja sitt ja aina sitem, kuni lõpuks tuleb külg keerata ja imepäraselt siis poomistunne kaob.
Aga siis hakkab taas vaagnaluu valutama, sest talle üldse ei meeldi, et kogu mu raskus puusadel on.
Faking imeline, ma ütlen noh.
Nii et nüüd ma saan magada ainult tunni aja kaupa, kuni külg ära sureb ja/või vaagnaluuvalu nii piinavaks läheb, et tuleb keerata. Ja keeramine on loomulikult valus. Kui mingi ime läbi ühtki eelpoolmainitust ei juhtu, siis, kuulake nüüd seda, SUREVAD KÕRVAD ÄRA. Täpsemalt see kõrv, mille peal ma magada üritan.
Kõige parem on selili, aga siis on jälle see faking veresoonejama ja nii me siin elame. PIINADES.
Lisaks käisime eile sünnituse perekooliloengus ja sealgi ei saanud ma muud korrata, kui et imeline. IMELINE on see loodus. Ja ma lausun seda oma kõige iroonilissarkastilisema häälega. Kas te olete kunagi süvenenud sellesse, KUI ebapraktiline on naise kehaehitus? KUI sünnituseks absoluutselt sobimatud on meie kehakujud, sünnitusteed ja vaagnaluu asetus? Ma olen lugenud, et selle äärmise komplitseerituse, raske sünnituse ja muu huinjaa eest peame me tänama oma esivanemaid, kes otsustasid, et jalgadel käia on nii erikuraditore. Ja evolutsiooni, kes pole siiamaani aru saanud, et võiks vaikselt hakata sünnitusteid ümberprogrammeerima, nii et need vastaks olenditele, kes käivad kahel jalal.
Ja sabakondist EI HAKKA MA ÜLDSE RÄÄKIMAGI.
Perekooli juures oli eriti lahe veel see, et kui ämmakas küsis meie suurimaid hirme sünnitusega seoses, siis absoluutselt KÕIK naised (mina kaasa arvatud) vastasid, et nad ei karda midagi. Mehed olid targu vait. Ma olen kindel, et nad valetasid. Sest mina valetasin ju ka, kui ma ütlesin, et ma ei karda.
Tõde on, et rasedus on lõpuks tõesti nii kurnav, et sünnitus tundub kergendusena. Võib-olla see ongi Emakese Looduse väike trikk? Ma päriselt ei suuda sünnitust ära oodata, sest ma nii väga tahan, et see kõik juba läbi saaks. Hirmud on jäänud tagaplaanile (või on see «tahaplaanile»?) või on need minema loetud või siis olen juba leppinud paratamatusega, et kogu see operatsioon tuleb läbi teha niikuinii ja puiklemine teeb asja ainult hullemaks. Aga ei saaks öelda, et ma ÜLDSE ei kardaks. Ma kardan sitaks asju. Ma kardan, et mul ei jätku jõudu. Ma kardan, et midagi läheb valesti. Ma kardan, et Põrnikal ei jätku jõudu. Ma kardan, et ma ei oska «oma keha kuulata» või «oma keha usaldada» või all that other new age crap. Ma kardan rebendeid ja verd ja fekaale ja lima ja seda, et ma ei suuda end lõdvaks lasta oma mehe juuresolekul (vt eelnevat loetelu) ja seda, mis pärast minust järele jääb. Ja ma saan aru, et ma ei saa sinna mitte midagi teha. See juhtub niikuinii ja niikuinii pole miski enam endine.
///
See-eest on kogu selle värgi juures üks suurepärane asi. Haiglakott. Esiteks andis see mulle täiesti legitiimse vabanduse osta endale uus kott. See on roosa ja nunnu ja ma saan seda pärast trennikotina kasutada, mis oligi mu Grand Plan, sest vana trennikott on liiga väike. Teiseks on seda kotti päris äge pakkida ka, kui jätta kõrvale tõsiasi, et sa pead sinna panema rinnapadjad (!) ja sidemed sellises suuruses, et ma arvasin alguses, et tegu on täiskasvanu mähkmetega. Ülejäänu on puhas lõbu, sest sinna läksid raseduseelsed (või pigem, kuni-kuue-kuu) püksid, mida ma pole mitu kuud kanda saanud, uued sokid (kõik raamatud rõhutasid sokkide olulisust) ja siis paar väikest sipukakomplekti, punane mütsike ja tillukesed sokid. Ja siis üks hästi nunnu kombekas.
Vaatasin seda kotti ja ei suutnud ära uskuda, et järgmine kord, kui ma selle lahti võtan, siis selleks, et võtta sealt need sipukad ja PANNA OMA TÜTRELE SELGA.
Bioloogia. Faking imeline!
