keravälgust

hoomamatu 6 kommentaari

Kui ma olin väike, kartsin ma igasuguseid asju, mille kujutlusvõime suuremaks ja koledamaks maalis ning mis õhtuti läbi kardinate tuppa hiilisid. Eriti kartsin ma keravälku.

Ma mäletan, et esimest korda rääkis mulle keravälgust ilmselt vanama, mõnel suvisel päeval, kui väljas möllas äike. Ta ilmselt ei rääkinud pikalt ega palju, ilmselt rääkis ta seda selle kiirustamise kõrvale, mis alati äikse tulekuga maal vanaema juures kaasnes: paanikas jooksmine mööda tube, et välja tõmmata elektrivõrgust kõik telekad ja raadiod, et jumala eest me ellu jääks, kui välk peaks sisse lööma. Mulle tundus (ja tundub senini) see jooksmine tobe, olgugi et olen kord aastaid hiljem ise elanud üle selle, kui äike lõi niimoodi sisse, et mul lendas arvutil kuvar õhku ja võrgukaart läks pealekauba. Sellegipoolest.

Keravälk tundus midagi nii müstilist ja hirmsat. Mõelda, välk, mis on kerakujuline ja võib salaja sulle tuppa pugeda, näiteks läbi pistiku seinas! Ja ta lihtsalt lendab, heljub, ei lahustu, vaid otsib kohta, mida põlema panna, mida hävitada… Keravälk tundus mõistusega olendina, millegi kurja ja õelana. Sest tavaline välk, see oli küll hirmus (kuigi hirmsamad olid seda saatvad müristamised), aga ta lõi ju vaid korra ja hajus siis, järgmine välk lõi juba kuskil mujal – ja hajus siis. Tavaline välk võis sulle majja sisse lüüa, lüüa pooleks pärna hoovi peal või tabada mõnd õnnetut, kes jookseb üle põllu või on jäänud veel äikese ajal järve ujuma, kuid ta ei jälita sind, tal pole teadvust, ta ei tule sulle majja järele ja veel vähem poeb ta sulle majja sisse LÄBI SEINTE.

Ma kartsin keravälku nii hullult, et võisin istuda äikese ajal nurgas, mis tundus kõige kindlam ja kust avanes kõige parem vaade kõikidele toa pistikutele, ning pingsalt seinu jälgida: kus on see neetud keravälk? No tule kui julged!

Vanaema oleks võinud öelda, et keravälk on väga haruldane, kuigi ma ei usu, et see oleks mu väikeses peas (ja suures kujutlusvõimes) midagi paremaks teinud.

Praegu mulle meenus, et võibolla kaasnes vanaemal veel keravälguga ka lugu, kus see oli kellegi tema tuttava maja põlema pannud. Sest kui vanaema üldse midagi kartis, siis olid need tulekahjud. Aga mina, mina kartsin keravälku.

Vanaema, kelle juures ma veetsin suure osa oma lapsepõlvesuvesid (et mitte öelda: kõik suved ja mõned talved ja kevaded kah otsa), on mänginud minu lapsepõlvehirmude kujundamises olulist rolli, sest teine asi, mida ma meeletult lapsena kartsin, oli mumps. Vanaema olla kunagi mumpsi põdenud ja tema jutustused sellest olid nii õõvastavad, et ma tundsin mumpsi lämmatavat kätt oma kõril pelgalt sellele mõeldes. Ka see haigus tundus midagi nii kohutavat ja hoomamatut, et ma pelgasin iga külmetusega: nüüd on see käes, nüüdon mumps! Kusjuures, praegu mulle meenub, et võibolla ka mu ema oli kunagi mumpsi põdenud, nii et ka see ei aidanud asjale kaasa.

Mumps oli nagu keravälk haiguste hulgas, midagi, mida sa ei saa kontrollida. Sest mis võiks olla hirmsam haigusest, mis sulgeb su kõri, nii et sa ei saa süüa ega hingata, sa ei saa mitte midagi teha, ainult vaikselt hääbuda? Mulle tundus, et kõik teised haigused olid ületatavad, sest kui sa saad hingata, siis saad sa ju kõigest üle, kas pole?

Kolmas hirm, mille vanaema minusse tahtmatult süstis, tuli tema õpetlikust loost tema enda nooruspõlvest, mis pidi mulle ja mu õele õpetama õigeaegselt pissil käimise olulisust. Teate ju küll, ma olen kirjutanud varemgi, kuidas mu vanaema tänase päevani küsib, kui me minema asutame, et kas pissil on käidud. Ta on seda teinud terve mu elu, niikaua kui ma mäletan. Tundub, et õigeaegselt vetsu külastamine on midagi, mis on elu üks põhialuseid, sest kui sa kodus pissil ära ei käi, mis õudused sind ees ootavad, kui sul tuleb pissihäda peale tee peal või, oo õudust, võõras kohas?

Ma ei taha mingil juhul oma vanaema armast ja murelikku hoolitsust naeruvääristada, lihtsalt ülemäärane rõhuasetus põiele tekitab minus ebamugavust, pealegi oli mul ju kuni raseduseni imepõis, mis kannatas neli-viis õlut ja ei pidanud vetsu poole mitte vaatamagi. Küll aga mõistan ma nüüd paremini kodus vetsus käimise olulisust, aga see on hoopis teine teema.

Kui mu vanaema oli nooruke, siis läksid nad kuhugi ekskursioonile. Kuhu, ma enam ei mäleta, aga tee oli pikk ja tolleaegsed bussid teadupoolest ei tulnud mugavate sisseehitatud kastidega, kuhu tänapäeval ka sõidu ajal oma häda teha saab. Mu vanaema oli ka häbelik ning ei julgenud metsapeatust küsida ja otsustas oodata, sihtpunkt nüüd nii kaugel ju ka ei olnud. Häda aina kasvas ja kasvas, vanaema hoidis vapralt kinni ja kui ta ükskord WCsse sai, siis… ei midagi! Lihased olid nii krampis, et ta pidi mitu minutit vaeva nägema ja – kahtlemata sobib sea iseloomustama sõna awkward – massaaži tegema, enne kui kõik taas loomulikku korda sai.

See lugu tekitas minus hirmu, mis mind vahepeal tänapäevalgi erinevates vormides külastab. Taas see punane niit, mis neid lugusid läbib – hirm kaotada kontrolli. Et sa ei suuda enam oma keha kontrollida. Et sa lähed lukku ja ei saa midagi teha, et end lukust lahti keerata. Õõvastav.

Aga vanaemast ei ole jäänud minusse ainult seletamatud hirmud loodusnähtuste ja haiguste vastu. Vanaemast on jäänud üks kaunis mälestus, mida ma võibolla ise ei mäletagi, mida ma ehk mäletan ainult seetõttu, et seda lugu on mulle mitu korda räägitud.

Pime tagatuba, ma magan võrevoodis. Õigemini, üritan magada. Aga on ju võimatu magada, kui vanaisa kuulab teisel pool seina Vikerraadiot, kui vanaema kolistab köögis nõusid pesta! Ma siplen jalgadega, lükkan tekki pealt ja kisun jälle teistpidi peale. Vanaema tuleb piiluma, kas ma olen juba magama jäänud. Nähes, et ma siplen, noomib ta mind kergelt, poolnaljatlemisi: “Kui sa kohe magama ei jää, pean ma sind kinni hoidma!” Ja ta hoiabki mu jalgu kinni, kuni ma enam ei siple. Arvates, et ma olen uinunud, tõuseb ta vaikselt jahakkab pimedast toast välja hiilima, kui võrevoodist kostub hele piiksatus: “Vanama! Hoia veel!”

Sest milline õnn on tegelikult see, kui sul on keegi, kes sind hoiab, kuni sa magama jääd…

6 thoughts on “keravälgust

  1. Klari

    ma kardan tänase päevani keravälku. aga lapsena lugesin ma tihti raamatut nimega “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, nii et lisaks keravälgule kartsin ma ka kõiki muid loodusnähtusi. ma elasin lapsena jõe ääres ja olin kindel, et ükskord see tsunami meid tabab…

  2. Kairi

    no see pissilkäimise nipp enne õue minekut on ju raseduse ajal igati hea nipp!
    kas sul on magamistuba ja vets samal korrusel, või lippad iga öö paari tunni tagant mööda treppe?

    1. daki Post author

      Kairi, oh, mis, me nii peenelt ei ela, et siin mingeid korruseid saaks valida. Meil on ikka välisuksest sisse ja kohe magamistuppa põhimõtteliselt. Ei tegelt, mul on hea tee otse vetsu, jõulutuled ka põlevad, et seina otsa ei jookseks. Ja ma pean halval juhul vaid ühe korra käima öösel, nii et ma olen õnnistatud suure tõenäosusega. Eriti arvestades, mis kogustes ma mullivett ja apelsinimahla suudan juua.

      Klari, I LOLed. I LOLed so hard. Ma lugesin veel vanu maameeste kalendreid, kus taga sabades olid uskumatud lood maailmast ja igasugust muud populaarteaduslikku staffi erinevatest ajastustest, mis kätte sattus, nii et see kõik andis hirmule hoogu juurde. Mother Nature. She is terrifying.

  3. Kärdu

    Oeh, vanaemad on vist tuntud paanikanupud.
    Minu vanaema suutis minusse harjutada paanilise hirmu koerte ees, millega mu ema siis meeletult pikalt võitlema pidi, et ma iga kord kui koera nägin, kiljudes vastassuunas jooksu ei pistaks; eriti tubli oli tema töö pimeduse kartuse tekitamises, ma ei julgenud pimedas magamagi minna ja üksinda kodus olla jne, mu ema oli ikka püsti hädas sellega 😀
    Välgu ja keravälgu kartus on ka tänu vanaemale, eriti keravälgu oma, sest vanaema rääkis, kuidas keravälk oli neil maal küüni põlema pannud jne.
    Oeh, kõik ei tulegi esimese hooga meelde aga igasuguseid loodusõnnetusi kartsin küll meeletult. Nii kui natuke müristama hakkas, olin mina hädakisaga toas ja hea, et voodi alla peitu ei pugenud, sest kartsin, et nüüd tuleb küll maailmalõpp ja taevas kukub alla.

    Vanaemad on ikka võimsad paanikanupud ja hirmude kasvatajad 😀

  4. Kairi

    jaa, mulle rääkis vanaema, et ussid ründavad. et kui sind aias näevad, siis panevad sabaotsa suhu ja veerevad su juurde, et sind siis korralikult nõelata ja veritseda.

    nii et siiamaani ma ei saa vaadata ühtki ussi ega madu ei raamatus, telekas, päriselust rääkimata. marani ‘harilik rästik’ on ka täiega no-no nimekirjas. kunagi vanal dinosauruste ajal, kui kolmapäeviti tuli lasteekraanist loomalood, siis ma keeldusin selle vaatamisest, sest vabalt võis kuskilt mõni uss väga roomata.

    saatke veel lapsi suveks vanaema juurde.

Vasta Klari-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.