lastest
Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.
Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.
Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)
Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‹t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist «Aww» oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et «harjutama ju peab». Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?
Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).
Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.
Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?
Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!
–
*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.
