life unexpected
Rasedajuttu ka vahepeal.
Ma olen alati arvanud, et on võimatu ära unustada seda, et sa oled rase. St sa võid selle üle nalja visata ja teinekord kui poes kipub käsi suitsupakki võtma, siis ununeb hetkeks, aga see pole päris selle kaliibriga unustamine, mida ma silmas pean. Ma olen alati arvanud, et kui sa oled rase, siis see teadmine on alati sul kuskil tagaplaanil olemas, umbes nagu kõik need bakcground running programs, mida sa Task Manageril näed.
Ja veel vähem oleks ma arvanud, et ma unustan rase olemise KAHEKSANDAL KUUL ära.
Aga just see on viimastel päevadel juhtunud. Mõnikord ma ärkan üles ja olen juba jõudnud võileibu sööma hakata, kui Põrnikas liigutama hakkab ja mulle järsku meenub, et oijah, õige küll, rase olen ju. See on nii imelik tunne, et ma EI MÄLETA. Ja et see kõht tundub täiesti normaalne ja osa minust, umbes nagu suvalised lisakilod, mis sind tulles häirivad, aga ajapikku sa harjud nendega ära ja nad tulevad meelde ainult siis, kui sa venitad mingeid riideid selga ja mõtled, et peaks trenni minema.
See on nii imelik tunne, see mõni minut, kui ma päevas tunnen end NORMAALSENA.
Sellele aitab vist kaasa tõsiasi, et vaagnaluuvalud on järele andnud ja iga kord, kui ma liigutan, ei annagi rasedus endast piinavalt tunda. Ja et meil pole elamises sellist peeglit, kus ma end täispikkuses pidevalt näeks (st üks on, aga see on nii imelikus kohas ja imeliku nurga all, et seal tunduvad kõik paksud vist). Mis on muidugi hea, aga kõik see on jube kummaline.
Ma olen küll viimased kuud kandnud ainult üht paari pükse, aga kõik mu tavalised särgid-kampsunid mahuvad kenasti selga, nii et ka see ei aita pidevale meelespidamisele kaasa. St ma võin võtta kapist suvalise asja ja selle selga panna ja see läheb selga ja ongi jälle tavaline tunne. Kõik kokkukuhjatud (peamiselt kingiks saadud) rasedariided seisavad üsna kasutuna nurgas ja ilmselt ootab neid edasikinkimise saatus, sest kuigi ma olen oma rasedapükstest tüdinenud, ei ole mul mingit himu lillelisi tuunikaid selga tõmmata, just because I’m pregnant, eriti kui mu teised, tavalised riided lähevad kenasti.
Lisaks õnnestus mul eelmise nädala lõpus haigeks jääda. Kõige nõmedam on asja juures see, et ma TUNDSIN nii selgelt seda tulemas. Ma pole vist kunagi varem nii täpselt haiguse tulekut ette tundnud, ilmselt aitab sellele kaasa kogu see keha diktatuuri asi, see, et ma PEAN pidevalt oma keha kuulama ja veini ka pole. Ei tea, kas karsketel inimestel on kogu aeg nii? Et nad on nii valusalt teadlikud oma kehas toimuvast? Igal juhul, tundsin haigust tulemas, tühistasin reedese vessari, jõin teed ja ikka ei suutnud haigust eemal hoida. Which sucks. Ehk siis ma veetsin kolm päeva koomas, algne köha muundus nohuterroriks ja MA EI SAANUD MIDAGI ETTE VÕTTA kui lihtsalt kannatada. Õigemini, kuna mu pea valutas plahvatusohtliku taseme lähedal, siis lubasin endale siiski Paramaxi, aga ikkagi pidin ma lihtsalt olema ja ootama, et see üle läheks. Eile võtsin välja raskerelvastuse, lasin Abikaasal osta kausi ja tegin sinepivanni, mille tagatipuks tõmbasin jalga viinasokid. Yes, that’s right, viinasokid! Ja esimest korda elus tegin endale kompressi otsa ette, sest emme jahedaid käsi, mis on KÕIGE PAREM RAVI HAIGUSE AJAL ÜLDSE polnud kusagilt võtta.
Ja täna ärkasin ja ei tundnudki end enam surmasuus olevat. Ime on sündinud!
Imeline oli ka see, et ma nutsin kogu haiguse jooksul vaid ühe korra (kui avastasin, et meil pole kaussi ja MA VÕIN SIIA SURRA ILMA SINEPIVANNITA ja Tartus poleks eladeski sellist asja juhtunud JA TALLINN ON KÕIGES SÜÜDI!!1!!!) ja ei langenudki tavapärasesse haigusdepressiooni, mis paneb mind arvama, et mu ajukeemiaga on midagi lahti. Sest mis mõttes jäi depressioon tulemata?!
Lisaks olen aru saanud sellest, kuidas juhtub see, et rasedad peast hulluks lähevad. Ma olen püüdnud ette kujutada, milline oleks mu elu siis, kui ma poleks rase ja ma EI SUUDA seda teha. Eriti saan ma aru sellest, kui väga on elu muutunud, kui ma üritan suveplaane teha. No teate küll ju, et sa võid üldiselt ikka umbes-täpselt teada, mida sa paari kuu pärast teed, milline su elu välja näeb ja võid üsna julgelt planeerida, et jood end jaanipäeval mõnusalt täis. Mina seda teha ei saa ja see on õudselt häiriv. Ma saan plaane teha maksimaalselt kuu aega ette ja SEE ON KÕIK. Mis edasi saab, on teadmata. Ostsin pimedas optimismis ära piletid 30 Seconds To Mars kontserdile, ise õndsas teadmatuses, kellega ma sinna lähen või kas juuni lõpp on üldse aeg, kui ma a) saan kodust eemale mõneks tunniks, b) suudan minna kodust eemale mõneks tunniks, c) elan veel.
Ehk siis kogu see titavärgendus on elu täiega omastanud. Ja tuleviku. Ja see on hirmus. Ma saan aru küll, et mingi hetk hakkavad asjad jälle jooksma ja et pole kogu see värk nii hull midagi, aga kuna minu jaoks on see esimene kogemus, siis ei oska ma üldse ette kujutada, kuidas kõik minema hakkab.
Ning paratamatult tundubki «eelmine elu» nii kauge ja teistmoodi, et ma ei suuda sellega enam suhestuda. Sest «eelmises elus» polnud selliseid elumuutvaid tähtaegu. Kõik venis määramatusse tulevikku. Ja oli vabadus ka, vabadus teha suveplaane, kontserdiplaane, pidutsemisplaane… Aga nüüd on see üks suur tähtaeg mu elus, mis lööb nii selgelt kõik kaheks: enne diktaatorit ja pärast diktaatorit (ma ikka panustan, et Põrnikas sünnib Hitleri sünnipäeval).
Õnneks on üks asi, mis jääb – ma saan kirjutada. Ma võin end kasvõi segi kirjutada, kui soovin. Ma küll ei tohi selle eest sissetulekut saada, aga keegi ei saa seda takistada. Mis tähendab, et ma saan mingilgi määral jääda oma «endise mina» juurde, on miski minust, mida ma saan jätkata. Mis paneb mind nende emadega võrreldes natuke paremasse olukorda, kes ei saagi tööd teha, ÜLDSE ei saa tööd teha (ja see aitab alati kaasa hulluks minemisele). Mina vähemalt SAAN tööd teha.
