Monthly Archives: märts 2011

kirjadest

hoomamatu 2 kommentaari

Mann kirjutas kirjadest, mis ta vahepeal saab ja kuna ma lubasin, et vahelduseks kirjutan midagi muud peale vingujahala, siis saabuski ideaalne võimalus.

Mina saan ka kirju, tundub, et see kirjadesaamine käib lainetena. Vahepeal on pikk vaikus ja siis hakkab tulema – nädalas üks, kaks, ja nii mitu kuud järjest. Mullegi kirjutavad inimesed, kes on sattunud mu blogi lugema või on lugenud mõnd raamatut ja siis jõudnud blogini (ja siit saanud kontakti). Need kirjad on alati hästi armsad ja südantsoojendavad. Aegade jooksul on olnud ka teistsuguseid kirju, eriti raskel 2007-2008 perioodil, aga need on kuidagi ununenud ja prevaleerivad ikka positiivsed emotsioonid.

Üks blogimise (ja kirjutamise üldse) suurtest võludest minu jaoks ongi need kirjad. Muidugi ka kommentaarid, ka neist on sageli palju abi ja tuge, kuigi, nagu ma eile naersin, on internet nagu mees – sa ei saa midagi lihtsalt kurta, internet nagu meeski tunneb alati vajadust nõu anda. No selles mõttes, et on ju klassikaline situatsioon suhetes see, et naine tahab sageli lihtsalt muret kurta, tahab, et teda ära kuulataks. Aga mehed, kes on programmeeritud nii, et tahavad hakata kohe maailma parandama, nad ei saa aru, et mis mõttes kuula lihtsalt ära. Mis sa siis räägid mulle, kui sa abi ei taha! Internet on teinekord samasugune. Ma ei ütle, et see oleks halb või hea, see lihtsalt on nii.

Kirja kirjutamisega läheb rohkem aega kui kommenteerimisega ja nõuab rohkem läbimõtlemist, seega on kirjade väärtus ka natuke suurem. Kuigi noh, asi see siis tänapäeval pole meili teele panna, ikka on nad erilised. Mulle meeldib vahetu vastukaja ja mind ikka ja jälle üllatab see, kui sarnased on tegelikult inimesed. Sa võid ju mõelda, et oi, küll ma olen eriline, mul on ikka SELLISED probleemid, et keegi ei kujuta ette… Ja siis saad sa kirja ja tajud, et teiselpool ekraani on keegi, kes on täpselt sama jama läbi teinud ja enam ei tunnegi sa end nii üksinda.

Vahel on mult ka nõu küsitud ja ma olen proovinud seda anda, nii hästi või halvasti, kui see mul välja kukub. Ma isegi olen mänginud mõttega lükata käima sarnane rubriik nagu on Aunt Becky blogis – “Go Ask Aunt Becky”, aga olen selle mõtte alati maha matnud kui midagi liiga ülbet ja… ma ei tea. Nagu imelik oleks küsida, et õu kuulge, kirjutage mulle oma muresid. Sest no kõik ju peaks teadma, et ma pole just maailma stabiilseim ja funktsionaalseim inimene, eks. Et kes olen mina siis veel nõu andma.

Aga see on internet kogu oma fantastilisuses. Ühendab inimesi. Aitab jagada mõtteid ja emotsioone ja kogemusi ja nõuandeid. Võib tunduda, et blogimine on selline ühepoolne tegevus, edevuselaat – et sa muudkui annad endast juppe ära ja vastu saad anonüümsed klikid ja teadmise, et oh, keegi loeb mu blogi. Tegelikult on asi märksa mitmekihilisem. Ma ei teeks seda “edevuselaata”, kui ma ei saaks sellest nii palju positiivset tagasi.

Mul on olnud rääkimise koha pealt vastakad seisukohad. Muidugi tundub, et ma olen maailma kõige avalikum inimene, aga tegelikult olen ma paras privaatsusefriik (mind näiteks häirib kohutavalt, kui võõras inimene on siis minu korteris, kui mind seal ei ole – no nt töömehed või isegi äiapapa, kes siin üht-teist ehitada tahab). Ma jätan väga palju enda teada ja näiteks suhtesituatsioonis eelistan ma sageli pigem vait olla kui rasketel teemadel rääkida. Sest rääkimine ON minu jaoks raske, ma ei teagi miks. Rääkimine just olulistel teemadel. See kajastub ka blogis, väga sageli juhtub nii, et teemad, mis on minu jaoks rasked, lähevad parooli alla või keelan ma kommentaarid ära, sest… ma kardan. Raske sõnastada, mida ma täpselt kardan, aga mingi hirm on alati. End liiga alasti koorida. End liiga palju näidata.

Ja selles mõttes, ma vahepeal olen omaette arutlenud, võibolla mõnikord inimesed, kes mulle kirjutavad, üllatuvad mu vastustest, kus ma võin päris palju isiklikku ära anda. Ja mitte sellepärast, et näidata, et oi, küll ma olen nüüd lahe mutt, vaid just sellepärast, et ma tunnen, et see aitab teist inimest. Isiklikust rääkimine. Sest MIND julgustab see, kui keegi mulle midagi isiklikku usaldab ja ma näen, et juudas, ka teistel on nii.

Lõpetuseks veel… Ma ise kirjutan ka teinekord “fännikirju”. Näiteks kirjutasin ma Facebookis raamatu “51/50: The Magical Adventures of Single Life” autorile Kristen McGuinessile ja olin ääretult üllatunud, et… et tema oli üllatunud ja mulle vastas. Ja siis sain ma aru, et autorid on kõik enam-vähem ühesugused. Neil on ALATI hea kuulda, kui nende looming on kellelegi korda läinud, isegi kui see inimene kõlab nagu 13aastane dementne tiinekas, kes FBs vigases inglise keeles fännikirja saadab.

Teine kiri, mille ma hiljuti saatsin, oli Dear Wendyle, kelle kolumnit ma ikka The Friskys loen. Lihtsalt ühel hetkel tundus, et tahaks paar asja südamelt ära öelda, aga et ei tahaks koormata sellega kedagi tuttavat, et oleks keegi, kes ei tunne mind. (Ütlen kohe ära, et kiri avaldamisele ei läinud, pole mõtet otsida:) Ja tema vastus – kuigi ma umbes eeldasin ja teadsin, mida ta vastab, nii hästi oskan ma end analüüsida küll – oli julgustav, tegi tuju heaks ja jällegi, näitas, et pole ma nii lumehelbeke midagi. Kõik me oleme põhiasjades hästi sarnased. Ja ma loodan, et keegi, kes on mulle kirjutanud, on ehk samamoodi tundnud. Tuge võibolla, julgustust ehk.

Sest tegelikult me kõik ju üritame lihtsalt oma elu elamisega hakkama saada. Ja me oleme neis püüdlustes üsna ühesugused. Vahepeal on hea, kui seda meelde tuletatakse.

hoomamatu 13 kommentaari

Kuna mul ei tule und (õigemini, und ei saa voodis tavapärasel moel oodata, sest teadupoolest külili hakkasid puusad ja vaagen valutama ja selili lämmatab), siis mõtlesin, et teen plusside-miinuste nimekirja, mis äkki aitaks mul ära otsustada, mida kogu selle sünnitusvärgiga ette võtta. Sest tegelikult on variante ju küll, ma oma vingujahalaga ei tahtnud üldse märku anda, et variante poleks. On, aga need on kõik siuksed pooletoobised. Ideaalne variant oleks see, kui me elaks Tartus. Siis ei oleks mingit probleemi mitte millegagi, pealegi oleks mul vann. Kuna me aga ei ela Tartus, siis tegelikult ongi just see kõikide murede allikas.

Ehk siis, variandid on järgmised.

1. Tartu, kassidega. Teha mingi orgunn ja ikkagi kassidega koos Tartusse kolida. Plussid: Abikaasal lühem maa metsast tulla; õe ja ema olemasolu; TARTU; sissekirjutamisprotsessid lihtsamad. Miinused: ebavajalik stress kassidele; tegelikult ei tunne ma end ju seal mugavalt ja vabalt (mis olla väga oluline sünnitustegevuse alguses, sest kõik ju rõhutavad, et kodus mugavas tuleks olla nii kaua kui võimalik), sest seal ma olen külas ja pole just kõige ideaalsem variant kasuisa ees uutama ja aatama hakata.

2. Tartu, kassideta. Teha mingi orgunn ja leida kassidele Tallinnas hoidja. Plussid: vt eelmine. Miinused: kassid on ikkagi ka stressis üksiolekust; ma juba tean ette, kui stressis ma ise sellest korraldusest olen + juba nimetet miinused

3. Tallinn. Jääda rahulikult paika ja vaadata, kas ja kuidas saaks mäe Muhamedi juurde toimetada – ehk et õde saaks ilmselt siia varemgi juba tulla ja ilmselt saaks ema ka mingi hetk järele orgunnida. Plussid: ma oleksin omas kodus, kus ma tunnen end suhteliselt hästi (st et pole ju muud kohta maailmas hetkel, kus ma end paremini saaks tunda) ja mul poleks midagi selle vastu, et siin ka üksinda alguses uutada ja aatada, ma oleksin vähemalt kodus, saaksin käia duši all ja kasvõi alasti ringi tuterdada kui ma nii peaks valima. Kassid oleks kah siin ja nad peaks kõige kauem üksi paar päeva olema – kui sedagi. Mehepoolne suguvõsa on olemas. Miinused: Abikaasal pikem maa tulla; võimalik, et siin tekib hoopis probleem mehepoolse suguvõsa liigse hoolitsusega; kui kaua ema ja õde siin saavad olla, pole selge.

/

Ma nii tahaks, et Põrnikas asjad minu eest ära otsustaks. Et ta hakkaks mingi hetk lihtsalt tulema ja et see juhtuks umbes homme. Või ülehomme. Või hiljemalt üleülehomme, aga siis, tõsiselt, mina enam ei mängi. Sest ei ole lihtsalt VÕIMALIK, et võiks veel suuremaks inimene paisuda. Kahjuks on kindlasti võimalik, et olemine saab veel ebamugavamaks minna, sest kohale on jõudnud ka kõrvetised ja ma kohe huviga ootan, et mis kurat järgmiseks.

Kui see kõik ei kõla nagu parim rasestumisvastane reklaam, siis ma ei tea, mis peaks seda olema.

Ahjaa, tellisin selle raamatu endale ka. Sest minu meelest on see maailma PARIMA kaanekujundusega rasedaraamat, rääkimata pealkirjast.

Ma tahaks juba seda adorable osa palun.

Ja ma LUBAN, et homme ma kirjutan midagi, mis ei ole rasedusega mitte kuidagi seotud. Mingist eriti rämedast läbust või millestki. Ausalt.

Möirakaru

hoomamatu 9 kommentaari

Et ei oleks ainult ving ja hala, siis meie universumis on toimunud hämmastavad muutused. Esiteks on meil uus auto. Teiseks tulin täna koju VALMIS ELUTOARIIULI JUURDE ja see on juba iseenesest šampust väärt, et ma saan vist peaaegu kõik kastid nüüd lahti pakkida.

Aga jah, auto on meil nüüd ka uus, nimega Möirakaru. Noh, “uus” on muidugi suhteline mõiste, aga kuna see tehti aastal, mil ma lõpetasin keskkooli, siis on see minu jaoks praktiliselt tutikas. Muidugi on tegu pereautoga ehk universaaliga. Tannu just ütles, et ta järgmise auto ostab universaali, sest talle hakkas meeldima – KELLELE meeldib universaalkere? Ma saan aru, et see on ilgelt praktiline, aga ilus? Meeldib? No ma ei tea. Aga universaal ta on ja mind see ei häiri väga, sest ega mina ju tema taguotsa näe, kui ma taga sõidan, eks.

Sellega seoses olen teinud uusi avastusi. Esiteks – täiesti hämmastav, mis tunne on sõita autoga, mis on TÖÖKORRAS ja sa tead, et ükski jupp ei kuku kohe küljest või ei lähe katki.

Teiseks – mootorihäält POLE KUULDA. Ausalt, ma pean vahepeal kontrollima, et auto ikka töötab ja pole vahepeal välja surnud, sest mis mõttes saab olla nii, et mootorihäält polegi kuulda?

Kolmandaks – kas te teate, et mõnedel autodel on nii, et need lähevad soojaks esimese viie minutiga? Mitte… NEVER nagu mõni auto. Ja nüüd on meil selline auto! Ja kusjuures, temperatuuri saab REGULEERIDA! Jahedamaks ja soojemaks ja… Ja veel on fantastiline nii, et soojendus ei puhugi otse silma, vaid töötab vaikselt ja tagasihoidlikult.

Neljandaks – istmesoojendus. Istme. Faking. Soojendus. Imeline.

Viiendaks – Tartusse sõiduks ei lähegi tervet paaki bensiini.

Kuuendaks – auto kiirendab. Mis tähendab, et ma ei olegi kõige viimane, kes valgusfoori alt minema saab. Ja neljanda käiguga gaasi vajutades (linnas) on TUNDA, et auto liigub edasi. Täiesti esmakordne elamus minu jaoks.

Seitsmendaks – ja see on kõige olulisem – TOPSIHOIDJAD!!!

Möirakaru, my new love. Elu on jälle elamist väärt.

being an AW

hoomamatu 22 kommentaari

Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.

Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?

Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.

Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.

Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.

Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.

Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.

Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?

Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.

Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).

Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.

Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.

Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.

*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.

**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.

Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.

uus ja roosa

hoomamatu 19 kommentaari

Ma saan aru küll, et see blog hakkab vaikselt perekooli mõõtmeid võtma, aga no ei tule lõppu sel rasedushalal.

Jõudnud on kätte aeg, kui enam mitte kuidagi pole hea.

Varem ei olnud mul selja peal olemisega probleemi, kuigi kõik raamatud hoiatasid selle eest. Ärge olge selili, laps surub siis mingi suure veresoone kinni, teatasid nad. Ma ainult naersin ja selitasin edasi.

Ja nüüd on nii – kirjutan seda ainult selleks, et a) ise mäletaks (juhul kui mul peaks kunagi veel idee tulema rasedaks jääda) ja b) äkki saab keegi targemaks – et selili ei saagi päriselt olla. Uskumatu! Tuleb välja, et mul ongi kuskil mingi suur veresoon, mille Põrnikas kinni surub. Kas ma olen juba öelnud, et bioloogia on faking imeline? Niipea, kui ma selili olen, hakkab umbes viie minutiga rõvedalt pooma. No hakkab sitt ja sitt ja aina sitem, kuni lõpuks tuleb külg keerata ja imepäraselt siis poomistunne kaob.

Aga siis hakkab taas vaagnaluu valutama, sest talle üldse ei meeldi, et kogu mu raskus puusadel on.

Faking imeline, ma ütlen noh.

Nii et nüüd ma saan magada ainult tunni aja kaupa, kuni külg ära sureb ja/või vaagnaluuvalu nii piinavaks läheb, et tuleb keerata. Ja keeramine on loomulikult valus. Kui mingi ime läbi ühtki eelpoolmainitust ei juhtu, siis, kuulake nüüd seda, SUREVAD KÕRVAD ÄRA. Täpsemalt see kõrv, mille peal ma magada üritan.

Kõige parem on selili, aga siis on jälle see faking veresoonejama ja nii me siin elame. PIINADES.

Lisaks käisime eile sünnituse perekooliloengus ja sealgi ei saanud ma muud korrata, kui et imeline. IMELINE on see loodus. Ja ma lausun seda oma kõige iroonilissarkastilisema häälega. Kas te olete kunagi süvenenud sellesse, KUI ebapraktiline on naise kehaehitus? KUI sünnituseks absoluutselt sobimatud on meie kehakujud, sünnitusteed ja vaagnaluu asetus? Ma olen lugenud, et selle äärmise komplitseerituse, raske sünnituse ja muu huinjaa eest peame me tänama oma esivanemaid, kes otsustasid, et jalgadel käia on nii erikuraditore. Ja evolutsiooni, kes pole siiamaani aru saanud, et võiks vaikselt hakata sünnitusteid ümberprogrammeerima, nii et need vastaks olenditele, kes käivad kahel jalal.

Ja sabakondist EI HAKKA MA ÜLDSE RÄÄKIMAGI.

Perekooli juures oli eriti lahe veel see, et kui ämmakas küsis meie suurimaid hirme sünnitusega seoses, siis absoluutselt KÕIK naised (mina kaasa arvatud) vastasid, et nad ei karda midagi. Mehed olid targu vait. Ma olen kindel, et nad valetasid. Sest mina valetasin ju ka, kui ma ütlesin, et ma ei karda.

Tõde on, et rasedus on lõpuks tõesti nii kurnav, et sünnitus tundub kergendusena. Võib-olla see ongi Emakese Looduse väike trikk? Ma päriselt ei suuda sünnitust ära oodata, sest ma nii väga tahan, et see kõik juba läbi saaks. Hirmud on jäänud tagaplaanile (või on see “tahaplaanile”?) või on need minema loetud või siis olen juba leppinud paratamatusega, et kogu see operatsioon tuleb läbi teha niikuinii ja puiklemine teeb asja ainult hullemaks. Aga ei saaks öelda, et ma ÜLDSE ei kardaks. Ma kardan sitaks asju. Ma kardan, et mul ei jätku jõudu. Ma kardan, et midagi läheb valesti. Ma kardan, et Põrnikal ei jätku jõudu. Ma kardan, et ma ei oska “oma keha kuulata” või “oma keha usaldada” või all that other new age crap. Ma kardan rebendeid ja verd ja fekaale ja lima ja seda, et ma ei suuda end lõdvaks lasta oma mehe juuresolekul (vt eelnevat loetelu) ja seda, mis pärast minust järele jääb. Ja ma saan aru, et ma ei saa sinna mitte midagi teha. See juhtub niikuinii ja niikuinii pole miski enam endine.

///

See-eest on kogu selle värgi juures üks suurepärane asi. Haiglakott. Esiteks andis see mulle täiesti legitiimse vabanduse osta endale uus kott. See on roosa ja nunnu ja ma saan seda pärast trennikotina kasutada, mis oligi mu Grand Plan, sest vana trennikott on liiga väike. Teiseks on seda kotti päris äge pakkida ka, kui jätta kõrvale tõsiasi, et sa pead sinna panema rinnapadjad (!) ja sidemed sellises suuruses, et ma arvasin alguses, et tegu on täiskasvanu mähkmetega. Ülejäänu on puhas lõbu, sest sinna läksid raseduseelsed (või pigem, kuni-kuue-kuu) püksid, mida ma pole mitu kuud kanda saanud, uued sokid (kõik raamatud rõhutasid sokkide olulisust) ja siis paar väikest sipukakomplekti, punane mütsike ja tillukesed sokid. Ja siis üks hästi nunnu kombekas.

Vaatasin seda kotti ja ei suutnud ära uskuda, et järgmine kord, kui ma selle lahti võtan, siis selleks, et võtta sealt need sipukad ja PANNA OMA TÜTRELE SELGA.

Bioloogia. Faking imeline!

Jürgen

hoomamatu Leave a reply

Miuksul on komme umbes samasuguses asendis magama jääda, käpad ripakil. Ka siin ta tegelikult ei toeta diivaniserva peale, vaid juhuslikult ta käpp ulatub sinnani, samal ajal kui ta rippumisega ametis on. Ühel õhtul jäi ta röötsakil mu jalgade peale teleka ette magama, aga kuna AK sai läbi, siis oli aeg magama minna (või noh, mõneks tunniks lugema). Telekas näidati just Jürgen Ligit ja kuna heal lapsel on alati mitu nime (vt ka Tuburubu, Tupik, Tuburideido, Miurur, Kräunur, Djuud jne), siis järgnes selline kahekõne.

“Jürgen! Jürgen kuule!”
Miuks ei tee väljagi, magab edasi, käpad rippu.
“Jürgen! Jürgen! Lähme nüüd magama ära.”
Vaikus.
“Jürgen! Jürgen. Jürgen. Jür. Gen. JÜRGEN!”
Miuks tõstab pea ja vaatab mulle segaduses otsa.
“Hah! I WIN! You pussy…”

t-30 days

hoomamatu 2 kommentaari

Tartlased teavad, et Tartus on üks koht, mida nimetatakse Aeglaseks Surmaks. See on see rada, mis läheb vana karskusliidu maja tagant üles Toomemäele, seesama, kus me ülikooli lõpetades kursusepilti tegime või kust me vanasse anatoomikumi loengutesse ronisime. Ma olen ühe korra sealt ka rattaga üles sõitnud, siis kui ma olin veel noor ja tugev ja mul oli boyfriend nimega V., kelle perekonnanime ei suuda ma nüüd enam meenutada. Aga temaga koos me sõitsime ja see oli päris hull.

Kõik see tuli mulle eile meelde, kui ma kõndisin umbes kiirusega kilomeeter tunnis üles Vanemuise mäest ja mõtlesin, et vana kurat. Üheksandat kuud rasedate (on juba üheksas kuu ju? Jah?) jaoks on KÕIK Tartu väikseimadki kallakud Aeglased Surmad. Ma pole vist iial nii aeglaselt kõndinud ja ikka nii läbi olnud. Muidugi, aega oli mul ka küllalt, sest tuli kaks tundi enne rongi minekut parajaks teha ja nii ma siis Hurda parki jõudes puhkasin, lumevallide vahel, ja lugesin ajakirja. Sest et kevad on ju ometigi.

Ühtlasi pean teatama, et ühistransport ja kolmetunnised reisid on ko-hu-ta-valt piinavad. Kui ma julgesin vinguda selle üle, et bussid on ebamugavad, siis soovitasid mulle kõik enesestmõistetavalt rongi, sest rongi, need on ju NII MUGAVAD. On nad jee. Ainuke pluss on see, et saab püsti tõusta ja kõndida vahepeal, muus osas on rongid ikka märksa ebamugavamad. Ja noh, ega mul tegelikult kuskil praegu mugav ei olegi. Dudette on nii suur juba, et ainuke vähegi aktsepteeritav asend on poolröötsakil, sest muidu on jalad kopsus/pea põies ja see on ilgelt valus.

Aga see-eest nägin ma rongis NII ILUSAT tüdrukut. Ta oli nii ilus ja ma arvan, et ta tegi veel ilusamaks tõik, et ta ise ilmselt ei teadnudki, et ta nii ilus on. Sellega seoses tekkis mul ka teooria, et ilusad inimesed pole lihtsalt ilusad, neis on kõik täiuslik. Näiteks nägin üht teist ilusat tüdrukut, kellel olid maailma kõige pikemad jalad, mis ulatusid otse tagumikuni välja, ja tal oli juustes kummipael. See istus nii täiuslikult, et tegi kadedaks, sest kuigi ka mul on kodus kaks sarnast kummipaela, pole mul IIAL õnnestunud neid pähe püsima saada, ikka kerivad nad end pealae peale kokku nagu halvad sukapüksid, mis end puusadele kokku kerivad.

Ja ma olen täiesti kindel, et neil ilusatel tüdrukutel pole ka mingit probleemi sukapükste kandmisega ja nad ei pea kunagi batmani tegema, et need jalas püsiks.

Nagu mõned siin.

Aga kõige olulisem on siiski see, et üks teekond hakkab kohevarsti läbi saama. AS IN 30 DAYS. AS IN 4 WEEKS. Või noh, äärmisel juhul natuke kauem, aga 28.04 saadetakse mind esilekutsumisprotseduuridele, nii et aprillikuu sees saame kindlalt oma dudette’i siit kõhust kätte. Mis tähendab, et võiks haiglakoti kokku panna. Mis tähendab, et võiks ära otsustada, kus ma siis lõpuks sünnitan ja mis kassidest selleks ajaks saab. Mis tähendab, et ringiliikumine on muutunud äärmiselt piinavaks, sest kõht on liiga raske ja läheb rämedalt krampi, kui mingeid jalutusliigutusi teha kauem kui kümme minutit. Mis tähendab, et ma olen NII TÜDINENUD rase olemisest. Mis tähendab, et ma ootan päeva, kui saaks jälle teksaseid kanda ja need jubedad mustad püksid, mida ma olen viimased KUUS KUUD kandnud, lõpuks ära visata. Mis tähendab, et varsti saan ma kaalunumbri pärast tõsiselt masendusse langeda. Aga mis samas tähendab, et ma saan teha KÕHULIHASEID ja kätekõverdusi ja joosta (mitte et mulle joosta meeldiks eriliselt, aga see on juba suur väärtus, et ma SAAN seda teha) rohkem kui voodist vetsu ja mis tähendab… mis tähendab…

et kuu aja jooksul saame me VANEMATEKS.

Holy motherfucking Batman.

keravälgust

hoomamatu 6 kommentaari

Kui ma olin väike, kartsin ma igasuguseid asju, mille kujutlusvõime suuremaks ja koledamaks maalis ning mis õhtuti läbi kardinate tuppa hiilisid. Eriti kartsin ma keravälku.

Ma mäletan, et esimest korda rääkis mulle keravälgust ilmselt vanama, mõnel suvisel päeval, kui väljas möllas äike. Ta ilmselt ei rääkinud pikalt ega palju, ilmselt rääkis ta seda selle kiirustamise kõrvale, mis alati äikse tulekuga maal vanaema juures kaasnes: paanikas jooksmine mööda tube, et välja tõmmata elektrivõrgust kõik telekad ja raadiod, et jumala eest me ellu jääks, kui välk peaks sisse lööma. Mulle tundus (ja tundub senini) see jooksmine tobe, olgugi et olen kord aastaid hiljem ise elanud üle selle, kui äike lõi niimoodi sisse, et mul lendas arvutil kuvar õhku ja võrgukaart läks pealekauba. Sellegipoolest.

Keravälk tundus midagi nii müstilist ja hirmsat. Mõelda, välk, mis on kerakujuline ja võib salaja sulle tuppa pugeda, näiteks läbi pistiku seinas! Ja ta lihtsalt lendab, heljub, ei lahustu, vaid otsib kohta, mida põlema panna, mida hävitada… Keravälk tundus mõistusega olendina, millegi kurja ja õelana. Sest tavaline välk, see oli küll hirmus (kuigi hirmsamad olid seda saatvad müristamised), aga ta lõi ju vaid korra ja hajus siis, järgmine välk lõi juba kuskil mujal – ja hajus siis. Tavaline välk võis sulle majja sisse lüüa, lüüa pooleks pärna hoovi peal või tabada mõnd õnnetut, kes jookseb üle põllu või on jäänud veel äikese ajal järve ujuma, kuid ta ei jälita sind, tal pole teadvust, ta ei tule sulle majja järele ja veel vähem poeb ta sulle majja sisse LÄBI SEINTE.

Ma kartsin keravälku nii hullult, et võisin istuda äikese ajal nurgas, mis tundus kõige kindlam ja kust avanes kõige parem vaade kõikidele toa pistikutele, ning pingsalt seinu jälgida: kus on see neetud keravälk? No tule kui julged!

Vanaema oleks võinud öelda, et keravälk on väga haruldane, kuigi ma ei usu, et see oleks mu väikeses peas (ja suures kujutlusvõimes) midagi paremaks teinud.

Praegu mulle meenus, et võibolla kaasnes vanaemal veel keravälguga ka lugu, kus see oli kellegi tema tuttava maja põlema pannud. Sest kui vanaema üldse midagi kartis, siis olid need tulekahjud. Aga mina, mina kartsin keravälku.

Vanaema, kelle juures ma veetsin suure osa oma lapsepõlvesuvesid (et mitte öelda: kõik suved ja mõned talved ja kevaded kah otsa), on mänginud minu lapsepõlvehirmude kujundamises olulist rolli, sest teine asi, mida ma meeletult lapsena kartsin, oli mumps. Vanaema olla kunagi mumpsi põdenud ja tema jutustused sellest olid nii õõvastavad, et ma tundsin mumpsi lämmatavat kätt oma kõril pelgalt sellele mõeldes. Ka see haigus tundus midagi nii kohutavat ja hoomamatut, et ma pelgasin iga külmetusega: nüüd on see käes, nüüdon mumps! Kusjuures, praegu mulle meenub, et võibolla ka mu ema oli kunagi mumpsi põdenud, nii et ka see ei aidanud asjale kaasa.

Mumps oli nagu keravälk haiguste hulgas, midagi, mida sa ei saa kontrollida. Sest mis võiks olla hirmsam haigusest, mis sulgeb su kõri, nii et sa ei saa süüa ega hingata, sa ei saa mitte midagi teha, ainult vaikselt hääbuda? Mulle tundus, et kõik teised haigused olid ületatavad, sest kui sa saad hingata, siis saad sa ju kõigest üle, kas pole?

Kolmas hirm, mille vanaema minusse tahtmatult süstis, tuli tema õpetlikust loost tema enda nooruspõlvest, mis pidi mulle ja mu õele õpetama õigeaegselt pissil käimise olulisust. Teate ju küll, ma olen kirjutanud varemgi, kuidas mu vanaema tänase päevani küsib, kui me minema asutame, et kas pissil on käidud. Ta on seda teinud terve mu elu, niikaua kui ma mäletan. Tundub, et õigeaegselt vetsu külastamine on midagi, mis on elu üks põhialuseid, sest kui sa kodus pissil ära ei käi, mis õudused sind ees ootavad, kui sul tuleb pissihäda peale tee peal või, oo õudust, võõras kohas?

Ma ei taha mingil juhul oma vanaema armast ja murelikku hoolitsust naeruvääristada, lihtsalt ülemäärane rõhuasetus põiele tekitab minus ebamugavust, pealegi oli mul ju kuni raseduseni imepõis, mis kannatas neli-viis õlut ja ei pidanud vetsu poole mitte vaatamagi. Küll aga mõistan ma nüüd paremini kodus vetsus käimise olulisust, aga see on hoopis teine teema.

Kui mu vanaema oli nooruke, siis läksid nad kuhugi ekskursioonile. Kuhu, ma enam ei mäleta, aga tee oli pikk ja tolleaegsed bussid teadupoolest ei tulnud mugavate sisseehitatud kastidega, kuhu tänapäeval ka sõidu ajal oma häda teha saab. Mu vanaema oli ka häbelik ning ei julgenud metsapeatust küsida ja otsustas oodata, sihtpunkt nüüd nii kaugel ju ka ei olnud. Häda aina kasvas ja kasvas, vanaema hoidis vapralt kinni ja kui ta ükskord WCsse sai, siis… ei midagi! Lihased olid nii krampis, et ta pidi mitu minutit vaeva nägema ja – kahtlemata sobib sea iseloomustama sõna awkward – massaaži tegema, enne kui kõik taas loomulikku korda sai.

See lugu tekitas minus hirmu, mis mind vahepeal tänapäevalgi erinevates vormides külastab. Taas see punane niit, mis neid lugusid läbib – hirm kaotada kontrolli. Et sa ei suuda enam oma keha kontrollida. Et sa lähed lukku ja ei saa midagi teha, et end lukust lahti keerata. Õõvastav.

Aga vanaemast ei ole jäänud minusse ainult seletamatud hirmud loodusnähtuste ja haiguste vastu. Vanaemast on jäänud üks kaunis mälestus, mida ma võibolla ise ei mäletagi, mida ma ehk mäletan ainult seetõttu, et seda lugu on mulle mitu korda räägitud.

Pime tagatuba, ma magan võrevoodis. Õigemini, üritan magada. Aga on ju võimatu magada, kui vanaisa kuulab teisel pool seina Vikerraadiot, kui vanaema kolistab köögis nõusid pesta! Ma siplen jalgadega, lükkan tekki pealt ja kisun jälle teistpidi peale. Vanaema tuleb piiluma, kas ma olen juba magama jäänud. Nähes, et ma siplen, noomib ta mind kergelt, poolnaljatlemisi: “Kui sa kohe magama ei jää, pean ma sind kinni hoidma!” Ja ta hoiabki mu jalgu kinni, kuni ma enam ei siple. Arvates, et ma olen uinunud, tõuseb ta vaikselt jahakkab pimedast toast välja hiilima, kui võrevoodist kostub hele piiksatus: “Vanama! Hoia veel!”

Sest milline õnn on tegelikult see, kui sul on keegi, kes sind hoiab, kuni sa magama jääd…

olulised lisandused raamaturiiulisse

hoomamatu Leave a reply

Käisime eile poes ja ei suutnud vastu panna…

Mina tahtsin uut liiklusseadust ja kui Abikaasa natuke liiga pikalt värviraamatut lehitsema jäi, veensin ma teda, et kuna meil on nüüd ettekääne “Me oleme tulevased vanemad!”, siis võime me osta koju maastikuautode värviraamatu küll.

Ja kui Abikaasa seda enne ära ei värvi, siis võibolla kunagi saab ta seda Põrnikaga koos teha.

Kui mina samal ajal liiklusseadust loen.

Täiuslik.