vankrisaaga

hoomamatu 6 kommentaari

Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.

Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)

Ja siis muidugi vankreid.

Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.

No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.

“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”

Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”

Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!

Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.

“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”

No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.

Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.

Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)

Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.

Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.

Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)

6 thoughts on “vankrisaaga

  1. tikker

    hih. tead, NII naljakas on SINU blogist vankriostu kohta lugeda. mis siis, et ma olen su rasedusega ammu harjunud… lihtsalt… naljakas 😀

    aga minu seisukohalt muidugi ainult positiivne 😛

  2. marit

    Mul oli ka see käru 🙂 Midagi ette heita küll ei ole, ainult suvel pani see käepideme osa käed higistama. Muus osas aga täiesti ideaalne sõiduvahend.

    1. daki Post author

      Marit, jee! Siis läks hästi! Ja käed higistavad mul vist niikinii koguaeg…

      Manona, sa teadsid asjast ikka märksa rohkem kui mina ja te olite ikka nõudlikumad. Nüüd ma hakkan mõtlema, et kas meie Takol on ka äkki liiga palju äramurduvaid osi… Ja et manööverdamisvõimet me pea üldse ei testinud! Oh neid kahtlusi…

      Tikker, ma ise imestan IGA PÄEV selle üle:D

  3. catalina

    Turvahälli sobimine vankriraamile on hea siis, kui lapsuke nt autos on magama jäänud aga sina/teie tahaks natuke jalutada ja Ei tahaks lapsukest üles ajada. Ma ise mäletan, et auto pakiruumis võtsid rattad+raam ka oluliselt vähem ruumi, kui rattad+raam+vankrikorv.

    Sellega, et tite-ja lastepoodide personal sinus saaki haistab ja kõikmõeldavaid manipulaatorivõimeid su peal katsetama hakkab, pead lihtsalt harjuma. See jääb kohe täitsa pikaks ajaks nii, kas tead 🙂
    (ohkab emme, kes lasi end eile ära võluda nunnudel poistesärkidel, mida tegelikult poleks tarvis olnud ja mis maksid ikkagi natuke liiga palju)

Vasta catalina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.