pregnant brain
Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.
Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!
Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.
Rasedaaju. No tõe poolest.
Sarnasel teemal...
violence fetish
Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin «MMA-le läheme», küsis ta vastu, et mis emme maale.
Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja «kaklemine», mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.
See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!
Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.
Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni «omad poisid» ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.
Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli «reeglite järele») edasi võistlesid.
Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.
Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!
Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…
*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke
