the oldest i’ve ever been
Eelmisel aastal istusin ma Kastani tänava kontoris ja iga kord, kui keegi mulle helistas, et palju õnne soovida, pidin ma lume kätte ukse peale kõõluma minema, sest all polnud levi. Ma mäletan, et Patsy helistas ja laulis. Jube külm oli, ma mäletan, radikad olid pidevalt sees. Siis ei osanud ma undki näha, et sel aastal on niimoodi.
Ma isegi ei mäleta, mis me õhtul tegime, ju me kodubaaris olime. Ma mäletan nädalavahetuse sünnipäeva, kui laulsid-mängisid Kassidele Iirised poisid ja kui särava pealispinna all juba käärisid mingid pinged, mida mina ei märganud, sest olin liiga naiivne…
Ma mäletan üle-eelmise aasta sünnipäeva, kui me olime rokiklubis ja sündis legendaarne «Walk of Shame» videomaterjal…
Üle-üle-eelmisel aastal, ma mäletan, olid mul sünnipäeva ajal kätel sinikad, aga kus me pidasime, enam ei mäleta…
Nii need aastad lähevad. Imelik on. Iga korraga on aina imelikum. Naljakas on see, et SISEMUSES sa ju tegelikult ei vanane ja nii raske on tajuda, et välimus ju vananeb. Üle-eelmisel nädalal ostsin ma oma esimese kortsudevastase kreemi, sest avastasin ootamatult peeglisse vaadates (meil on nüüd selline armutu peegel, mille kohal on armutu valgus vannitoas), et nahk on muutunud… väsinuks.
Kunagi oli mul raske mõista, kuidas vanamehed saavad noori tibisid sebida. Et kas neil imelik pole, kas nad ise ei saa aru, et nad on vanad! Ja nüüd taban ma isegi teinekord a
rusaamalt, et noored inimesed on ikka ilusad vaadata, hoolimata sellest, kas see on age appropriate või mitte. Ja no muidugi ükskord rääkisin ma vist mitu tundi Underis ühe kutiga juttu ja jumala lõbus oli ja siis tuli välja, et ta on 17 või nii. Ja ma olen kindel, et isegi siis, kui ma olen kümme aastat vanem, hindan ma samamoodi noorte inimeste ilu ja atraktiivsust – nii nagu ma olen seda alati teinud, tähele panemata, et ma olen neist juba väga-väga palju vanem…
Ja samas on nii, et see «noorem sina» on justkui käeulatuses, aga nagu paralleelmaailmas, nagu unes. Sa TEAD, et see oli, et sina olid selline, aga nii raske on leida seda ühendust «noorema sinuga». Ma tean, et ma olen muutunud, aga väga raske on öelda, kuidas täpselt. Ma tahaks korra astuda 16aastase või 17aastase enda sisse ja tajuda, kes ma siis olin, äkki siis oskaks täpsemini öelda.
/
Sel aastal tuleb vist selles mõttes kõige igavam päris-sünnipäeva-päev, et ma olen kodus, küpsetan päev otsa ja õhtu on nagu õhtud ikka meil siin. Polegi nagu tahtmist kuhugi minna, kuigi ma tean, et melanhoolia saab mind väga
ootamatult kätte, kui ma sel lasen ligi hiilida. Juba praegu ma tunnen, et melanhoor minus tõstab pead – täpselt nagu igal sünnipäeval…
Ja tegelikult oli Chasing Gravity ikka ka üks eelmise aasta lahedamaid kontsertielamusi. Uskumatu, et ma selle aastalõpukokkuvõttes unustasin mainida. Nad on maailma parimad. See on selle aasta sünnipäevalugu, teeme siis nii. (Millegipärast ei tööta selles uues theme’is video embed.)
Ja olengi 27. Ma olen alati arvanud, et see tundub teistmoodi. Et NII VANA olek tundub teistmoodi. Aga ei tundu. Ikka tundub enda moodi.
Kummaline asi see vanus.
See pilt seal üleval on viie aasta tagusest veebruarist. Ma pole enam see inimene, nii kummaline kui see ka pole.
