Toiduklubi: Spagetid – comfort food
Kunagi oli Tartus Zeppelinis Mandarini-nimeline hiinakas, kus müüd megahäid hakka nuudleid. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühestki hiinakast nii häid nuudleid saanud, kuigi ma tellin neid ikka lolli järjekindlusega. Ja kodus pole mul õnnestunud ka häid nuudleid järele teha, sest ma lihtsalt pole leidnud poest neid õigeid nuudleid! Müügil on ju vaid riisi- või munanuudlid, aga need hakka nuudlid meenutasid mulle enim olemuselt ja konsistentsilt hoopis spagette. Nii et nüüd ma olen alla andnud autentsuse-püüdlustes ja läinud lihtsaima vastupanu teed ja saanud katse-eksituse meetodil spagetiroa, mis on kõige lähedasem sellele, mida ma olen otsinud. See on väike edasiarendus sellest spagetiroast, ainult et ta on vürtsikam ja äkilisem ja NII MÕNUS sellistel päevadel, kui tuul lõõtsutab akna taga.
Comfort food spagetid
Vaja läheb: peotäis spagette (oleneb, palju sööjaid on), neli-viis küünt küüslauku, kolm-neli (kuivatatud) tšillikauna, (tumedat) sojakastet, tšillipastat, sorts laimimahla
Valmistamine: pane spagetid keema ja keeda al dente. Prae purustatud küüslauk koos hakitud tšilliga oliiviõlis ja lisa lohakalt nõrutatud spagetid. Lohakalt nõrutatud tähendab siis seda, et on lausa tervitatav, kui natuke keeduvett asja mahlasemaks teeb. Siis viska juurde vaba käega sojakastet ning maitsesta sortsu laimimahla ja tšillipastaga. Kui soovid veel vürtsisemat elamust, lisa veel pipart, aga ära soola mingil juhul pane, sest sojakaste on isegi soolane. Serveeri näiteks riivitud parmesaniga.
Nagu näha, on see kompott täielik segu erinevate maade köökidest, nii et seda ei saa sugugi hiinakaks nimetada, aga itaaliapäraseks ka mitte. Aga nad on nii mõnusad!
Sarnasel teemal...
lapsenahk
Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt «lapsenahaks» nimetati.
Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.
«Nii et me saime lapsenaha,» ütles Abikaasa mõtlikult.
«Jap!»
«Kollase.»
«Jap!»
«Ja me peame sinna lapse sisse panema?»
«Jap!»
«Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!»
