nimedest, ikka ja jälle

Laupäeval tuli meil sõpradega teemaks Eesti nimeseadus ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja mis tuleb välja? Et Eesti nimeseadus sakib äässi.

Esiteks ma pean muidugi ütlema, et TEGELIKULT ei taha ma oma liitnime lapsele edasi anda, sest ma mäletan veel liigagi värskelt, kuidas ma ise terve lapsepõlve seda nõmedat Lambi-nime vihkasin ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks mul ei võiks olla ilus ja mittetähenduslik nimi nagu emmel. Lambi-nime olen ma armastama hakanud alles viimastel aastatel ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et see on nii suur osa minust, et ma ei saa sellest enam loobuda. Kuidagi lihtsalt on nii, et ma olen Dagmar Lamp ja nii lihtsalt on. Seda on raske seletada, miks nimi nii olulist rolli mu identiteedis mängib. Ma saan aru, et paljude jaoks pole nimi oluline või vähemalt mitte nii oluline. Eks siin mängi rolli ka kogu mu nimeajalugu, mis on olnud keerukas. Aga mulle meeldib MINU nimi, see on MINU oma ja kui ma seda kuulen, ei teki sellega mul mingeid muid emotsioone, kui et see on MINU ja see olen MINA (ma tahan sellega öelda seda, et siin pole tegu mingi pere au edasikandmise või muu sarnasega, see nimi on puhtalt isiklik värk mu jaoks, ma ei teagi oma isapoolset suguvõsa praktiliselt üldse). Võrdluseks võib tuua siin selle neli kuud (ja see üks raamat (vist), mis on teise nimega), kui ma pidin kandma eelmise mehe nime. Ja kui see asi meil pauguga lõhki läks, siis see oli kohutav tunne, et ma pidin ikka seda nime kandma. Seda nime, mis meenutas mulle ainult seda inimest, kellega seostus nii palju valu! See oli vastik tunne, ma ei taha seda enam kunagi läbi elada. Eks oli asi ka selles, et ma ei jõudnudki elada selle nimega nii kaua, et jõuaks tulla positiivseid assotsiatsioone.

Ja ma usun, et kui ma paneks oma lastele perekonnanimeks Lamp, siis nad vihkaksid mind ilmselt elu lõpuni ja ei saaks samamoodi aru, nagu mina ei saanud.

Aga sellegipoolest on kohutavalt imelik, et minu laps hakkab kandma võõrast nime! Noh, olgu, eks ta nüüd ole minu nimi ka, aga ta on minu nimi umbes nii, nagu Abikaasa sugulased on minu perekond – ehk et by proxy, ma ju tean, et nad on mu perekond, aga see ei tundu ikka päris nii. (Ärgem saagem valesti aru, asi pole kuidagi seotud isikute endiga, tegu on toredate inimestega, aga saate aru, mis ma mõtlen? Et PEREKOND ei saa tulla üleöö, nagu ta abielludes paratamatult tuleb. Et nime poolest on, aga tunde poolest (veel) mitte.) Ja sama on selle nimega. Et see justkui on minu nimi, aga pole ka. See on siiski Abikaasa nimi ennekõike. Ja nüüd hakkab seda nime kandma meie laps. Ehk siis lihtsustatult: minu laps hakkab kandma võõrast nime.

Ma ei oskagi päriselt seletada, miks see minus nii segaseid emotsioone tekitab. Äkki on asi selles, et ma olen ise kasvanud üles nii, et kandsin emaga erinevat nime? (Heh, meie perekond oli üldse lahe, emal üks nimi, kasuisal teine ja meil õega siis see õnnetu L.) Ma ei ole varem seda väga analüüsinud, pole nagu põhjust olnud… Aga nüüd, kui ma mängin mõttes erinevate eesnimevariantidega ja panen nad klapitamiseks kokku Abikaasa perekonnanimega, siis on… nii VÕÕRAS tunne. Ja kui ma proovin sama nime L-ga, siis on nii oma tunne!

Nimeseaduse juurde tagasi tulles – mina ei või oma abiellumisel võetud liitnime edasi anda, nagu ma teada sain. Mis on asi, mis mind raevu ajas (kuigi ma ei plaaninud seda teha, AGA MUL VÕIKS OLLA SEE VALIK!). Esiteks tekkis mõte: aga mis siis, kui me mõlemad oleks võtnud liitnime abielludes?! Ja sellele vastab seadus nii:

Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.

Ehk siis ühesugust liitnime abielludes võtta ei saa. Tuleb teha selline nimi, kus esimesel kohal on su “neiupõlvenimi” ja teisel kohal abikaasa nimi. Ehk siis kui mina olen Lamp-Jõgi, siis mu Abikaasa oleks saanud võtta Jõgi-Lamp. MIS ON ERITI JABUR! Nii et ma saan mõneti isegi aru, miks on seadus nii karmiks tehtud, sest kellelgi tuleks raudselt pähe selline stsenaarium, et mõlemad võtavad liitnime ja siis panevad lapsele veel liit-liitnime, näiteks Lamp-Jõgi-Jõgi-Lamp. Nii et liitnimede korral jääb raudselt alati üks vanem kaotajaks, juhul kui nad mõlemad otsustavad abiellumisel liitnime kasuks.

Ja kui on üks loll, kes ei taha oma neiupõlvenimest loobuda, aga on nõus tegema liitnime näol kompromissi – nagu mina – siis tema oma nime lapsele edasi anda ei saa.

Ma tahaks hirmsasti küsida, miks see kõik nii on? Miks ei saaks me võtta abielludes ühist ÜHESUGUST liitnime ja seda lapsele edasi anda? Mitte et ma oleks nüüd hull liitnimede fanatt, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks mina ei tohi oma liitnime edasi anda, kui ma juba selle kasuks otsustanud olen. Miks minu laps ei saa kanda minu nime? Ja kuna seadus lubab anda ema nime siis, kui isadus pole kindlaks tehtud, kas siis on võimalus, et kui ma kunagi peaks lahutama ja uue lapse tegema, siis temale ma saan oma nime edasi anda (kui ma selle säilitanud olen), kui ma ei ütle, kes isa on? Eriti jaburad stsenaariumid tulevad pähe.

Kui ma üritasin teada saada, miks meil selline nimeseadus on, siis ma eriti targemaks ei saanudki. Kui see 2005 jõustus, siis ilmus küll mõni artikkel sel teemal, aga nendes keskenduti eesnimede teemale. Guugeldades jõudsin erinevate foorumiteni, mis pakkusid muidugi mõnusalt naermist. Seal ikka kurdeti, et “issi valis nime välja ja öeldi, et ei saagi panna!!! siis pidime koha peal nime välja mõtlema, no panime siis Jessica, aga issi oli nii kurb pärast”. Eriti head olid need postitused vanematelt, kes raevutsesid, sest leidsid oma lapse nime napakate nimede edetabelist, mida ikka aeg-ajalt ajakirjanduses ilmub. No ma saan aru, et napakus on vaataja silmades, aga mina olen elu aeg elanud nimega, mille puhul ma olen pidanud ALATI seletama, et see on väga levinud naisenimi Skandinaavias, jah, just NAISEnimi, nii et mul on päriselt kahju kõikidest neist, kes peavad pidevalt oma nime tähthaaval ette lugema ja, mis kõige hullem, seda õigustama.

Nagu ma aru saan, siis on nimedeteema selline, mis jagab inimesed kahte leeri. Ühed ütlevad, et eestlased on sallimatud ja ei saa aru, et vanematel on õigus panna see nimi, mis nad tahavad ja et igaüks ei peagi olema Kalle või Malle. Ja siis on teine leer, keda võib ka “mõistuse hääleks” nimetada, sest nad üritavad rõhutada, et nimepanekul võiks ikka arvestada, et laps peab sellega elu lõpuni elama.

Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Esiteks on üsna selge, et nimi ja sellega seotud emotsioonid (positiivne, negatiivne, tunne, et see on “nõme nimi” või “äge nimi”) on absoluutselt personaalsed. Mul on küllalt nimenäiteid, mida mina IIALGI lapsele ei kaaluks – sest näiteks oli mul kunagi selle nimega lasteaiakaaslane, kel olid kätel soolatüükad ja ma pidin temaga tantsima. Sellest saadik ei salli ma seda NIME (ja siinkohal pean kindlasti mainima, et tunnen mitmeid selle nimega inimesi ja nemad on ikka toredad). Või näiteks ei paneks ma kunagi oma lapsele nimeks Priit, mis on ju täiesti tavaline ja aktseptaabel nimi, aga mulle seostub sellega koolikiusamine ja mõnitamine, mida sellenimelise isiku poolt taluma pidin. (Ja samas on mul küll ja veel Priidu-nimelisi sõpru ja tuttavaid!)

Ehk siis lühidalt: ma ei anna inimesele hinnanguid tema nime põhjal, aga see ei tähenda, et ma ise seda nime valiks. Ja ma usun, et paljudel on nii.

Teiseks on üsna selge, et last hakatakse niikuinii kiusama. On täiesti ükskõik, kas ta nimi on näiteks Maria või Lillemor või Kati. Kiusama hakatakse igal juhul, sest lapsed on sellised. Ma usun, et kindlasti on neid, kes ei tea kiusamisest midagi, aga suurem osa kahjuks teab. Nii et sa võid ju püüda ja mõelda välja nime, millest ei anna midagi välja käänata, aga lapsed on äärmiselt andekad. Nii saab Irjast vaevata Kaelkirjak, Dagmarist Teksatagi ja nii edasi. Variante on alati lõputult ja sa ei saa kõike neid ette näha. Aga noh, sa võiksid muidugi püüda…

Nii et ma olen üsna kindel, et ka minu valitud nimi (mis praegu on esikohal nimedevalikus) tundub kellelegi hirmus nõme ja on kindlasti neid, kes pole seda kunagi kuulnud. Ja pealegi pole ma üldse kindel, et see nimi jääb, sest ma pean Põrnikale enne otsa vaatama, kui otsustan, sest no äkki ta on Elmari nägu, eks, siis tuleb ju Elmar panna.

Ahjaa, üks huvitav koht on veel, kust saab vaadata nimede statistikat. Andmekaitseseaduse tõttu ilmselt ei näidata küll seda, kui sellenimelist inimest on ainult 1 (nagu mind) ja öeldakse vaid, et tulemus on alla 5, aga ikkagi on täitsa põnev uurida, kui levinud miski nimi Eestis on.

Ja Olimpiadasid on lausa 17! Revolutsijaid küll aga vähem. Nii et mõtlemisruumi veel on.

//

Hiljem… Kommentaarides anti link nimeseaduse seletuskirjale ja sealt leidsin ka vastuse või õigemini kinnituse sellele, mida arvasin – et seadus on tehtud konservatiivne ja peab silmas seda, et hoitaks “suguvõsatraditsioone” ja ei tekiks juurde “uusi perekondi” (nime alusel). Minu meelest on see jabur, aga noh, eks ma olen ise ka teinekord üsna konservatiivne paljudes asjades. Nii et tuleb leppida:

Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.

23 mõtet “nimedest, ikka ja jälle

  1. Grete

    Ma saan sust täiesti aru. Valikuvabadus peaks siiski olema, kuigi eesti nimeseadus on tegeliklt vägagi tolerantne. Siin Quebecis on asi täiesti arusaamatu. Naine ei TOHI abielludes võtta mehenime, mis on nii absurdne mu meelest. Ja minul on veel eriti keeruline olukord, kuna abiellusin Eestis ja võtsin mehenime, siis siin on nüüd nii, et kõikidel Kanada dokumentidel on mehenimi ja kõikidel Quebeci dokumentidel (nagu tervisekindlustus kaart, või juhiluba) on mu neiupõlvenimi. Kuidagi eriti ebameeldiv on.

    Vasta
  2. Liis

    Aga kujuta nüüd ette seda liitnimega last, kes abiellub. Temal ei ole siis ju varianti, et teeks mehe/naise nimega liitnime. Lamp-Jõgi-Tamm oleks eriti absurdne juba… ja kui siis tema lapsed abielluksid.

    Vasta
  3. Mann

    ma tegin ülikooli esimesel kursusel nimeseaduse kohta koolitööd (ta oli siis alles vastu võetud ja polnud veel isegi jõustunud) ja minu arust on ta üks väga mõistlik seadus. okei, “eriliste” eesnimede puhul tuleb küll kokku too nimekomitee, kes otsustab, kas lapsele tohib või ei tohi mingit nime anda – ja selle üle ma olen kuulnud kümme ja peale vingumist, et inimõiguste rikkumine ja mida veel – aga tegelikult peab üks nimi ikka ERILISELT kummaline olema, et ta tagasi lükataks ja komiteest läbi ei lastaks. ja eelkõige kaitstakse seeläbi, vähemasti minu arusaamist mööda, mõistlikku kirjapilti, mitte aga seda, kas üks või teine nimi sobib siia riiki kultuurilise

    lambist näide: kui keegi tahab panna tütrele nimeks sisuliselt Katariina, aga otsustab kirjapildiks (mis iganes põhjusel) valida Chateraincha, siis minu arust on mõistlik see, et kuulatakse ära vanema põhjendus, mille pagana pärast see nimi sellisel kombel peab kirja pandud olema. kui taga on mingi kultuuriliselt pädev põhjus (et lapse isa on brasiillane ja seal on selline nimi täiesti käibes), siis läheb nimi komiteest läbi ja kõik on rõõmsad. aga kui põhjus on see, et tahaks lihtsalt “hullu ägedat” kirjapilti…

    ma olen viimased kaks aastat inglisekeelses keskkonnas elanud. inglise keel, erinevalt eesti keelest, pole foneetiline – teda ei kirjutata nii, nagu räägitakse, vaid “kokkuleppelise” kirjapildi kaudu, ehket kui ma loen raamatust sõna, mida varem pole kuulnud, siis sel sõnal on arvatavasti 3 adekvaatset hääldamise võimalust, aga korrektseks peetaks ainult ühte. ja kui kuulen sõna, mida varem kirjapildis pole näinud, siis tal on arvatavasti 3 adekvaatset kirjutamise võimalust, aga korrektseks peetaks ainult ühte.

    ja ma olen nüüd näinud küll, kui sigapalju on siin inimesi, kes EI OSKA inglise keeles korrektselt kirjutada. sest, no kurat, kui ei ole elus väga palju raamatuid läbi lugenud, siis ega ei olegi näinud, kuidas need sõnad paberi peal välja näevad!

    ja seetõttu, eriti seetõttu!, on minu arust sigalahe see, et eestis käib koos komitee, kes mõtleb välja uudissõnu (et keelde ei koguneks hunnik sõnu, mida me kirjutame hoopis teistmoodi, kui hääldame), ja isegi too nimekomitee, kes sisuliselt kaitseb sama asja.

    kui nime, olgu ta kuitahes lamp (:P), taga on adekvaatne põhjus, miks ta siuke peab olema, siis ei pane keegi kellelegi kätt ette. ja et nime lambist (:P) millekski muuks saab vahetada ainult kord elus, on segaduse vältimise teema. ja liitnimede osas…

    tead, liitnimede osas ma vist igaks juhuks ei võta sõna. ma saan aru, miks seadus niimoodi on seatud, ja ma saan ka sinust aru.

    Vasta
  4. Jev

    See seadus on ka põhjuseks miks mul abielludes mehe nimi sai võetud.
    Natuke oli kahju, aga nüüd (3 aastat hiljem) on päris omaseks saanud.

    Vasta
  5. kägu

    mina tahtsin abielludes oma nime alles jätta (mind tuntakse oma tegevusvaldkonnas selle nimega, seda perenime kannab Eestis ainult viis inimest), kuid abikaasa soovil sai ikkagi tema nimi lisaks võetud. ja ei ole ma sellega kuidagi ära harjunud… pealegi pean nüüd, kui nime küsitakse, andma viisiitkaardi, sest isegi spellimisega suudetakse seda kohutavalt valesti kirjutada.
    tütar kannab mehe nime, on välimuselt oma isa koopia ja vahel mõtlen, et kas on ikka üldse minu laps:)

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nojah, ma saan aru, et kui liitnimesid saab hakata edasi pärandama, siis läheks asi lõpuks keeruliseks. Aga selle puhul saaks ju teha samasuguse seaduse nagu on eesnime puhul, et tohib olla nt kolmeosaline perenimi ja sealt üle mitte. Aga ma ikka ei saa aru, miks nad ei taha lasta “algatada” uusi perekondi, kas see on migni konservatiivne nimesäilivus? Et ei lase tekkida uutel sugupuuokstel nii-öelda, mis on teise nimega, vaid peab kindlasti edasi kandma seda üht, mida on juba mõnisada (või kaua meil need nimed on olnud) aastat edasi kantud?

      Vasta
  6. Ricky

    Niipalju kui ma seda nimeseaduse seletuskirja sirvisin (aitäh lingi panijale, omamoodi huvitav lugemine), ongi tõepoolest selles põhjus. Tsiteerin: Isikunimeseaduse mõistes perekonnanimi ei ole lihtsalt mingi nimi, vaid minevikust tulev ja tulevikku suunduv ühe suguvõsa (perekonna) järjepidevust tõestav tunnus, kusjuures ei tohiks olla soovitatav suguvõsasid nimede muutmise kaudu segamini ajada.
    Paadunud suguvõsauurijana kõlab minu jaoks selline põhjendus isegi söödavalt. Aga avastan üha enam, et ma olen vist suht konservatiivne inimene ka 🙂
    Näiteks ei olnud minule kunagi mingi probleem oma abikaasa perekonnanimi võtta – nii on alati tehtud ja mind see sugugi ei häirinud. Aga ma saan aru, miks mõnele teisele see valulikum võib olla.

    Vasta
  7. triangel

    Hispaanias ja Portugalis saab laps sündides nii isa kui ema perenime, vähemalt nii seletas meie hispaania keele hispaanlasest õpetaja. Sellepärast seal ongi kõik kahe nimega. Aga edasi läks natuke segaseks, ma sain umbes niimoodi aru, et kui ema näiteks annab ühe oma kahest perenimest lapsele edasi, siis on see vist tema isapoolne nimi, isa annab niisamuti oma isa perenime edasi. Aga meie õpetaja ütles ka, et see on valiku küsimus, et kui tahad, annad emapoolse nime edasi.

    Vasta
  8. triangel

    Ma ikka veel nendest hispaania nimedest korraks. Et kui Juan López Marcos abiellub María Covas Callasega, saab lapse perenimeks López Covas. Ja ema võib võtta (aga ei pruugi) endale veel kolmandaks nimeks de López, mis näitab, et on viimasega abielus.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Uh, vot eks. Joao Lopes Marquesil on vist mingi sada nime, ma ükskord kandsin talle raha ja ei tahtnud nimed kõik väljale ära mahtuda. Nii et see on ka võõras ja tundub meie jaoks liig ja ega ma seda propageerikski.

      Ricky, just täpselt selle põhjuse arvasin ka ise olevat asjal ja loen praegu seda dokumenti ja leidsin ka selgitavad read: “Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.” Suguvõsauurijana on sul kindlasti sellest kasu:D Aga kui on minusugune inimene, kelle jaoks suguvõsa pole oluline (või õigemini, kelle suguvõsa ei hoia kokku, keda ei tunta ja kes pole kunagi teineteisest suurt pidanud – järelikult ka nimest), tundub see… Liig paatoslik. Samas ma saan aru, et selline asi võiks olla pigem erand ja tegelikutl võiks ikkagi eksisteerida kokkuhoidvad ja jätkusuutlikud suguvõsad ja see on omamoodi tore.

      Vasta
      1. daki Postituse autor

        Aga siin on muidugi veel üks oluline asi, mis peidus väljendis “ei ole otstarbekas suguvõsasid segamini ajada”. PARATAMATULT segunevad suguvõsad ju! Laps ongi ju kahe erineva suguvõsa tulem ja tema ongi juba oma tekkega suguvõsad seganud. Ma pean tobedaks, et laps (või õigemini tema vanemad) peab otsustama, millist suguvõsa ta siis oma nimega uhkuse ja auga edasi kannab ja pärandab. Ta saab ju paratamatult valida vaid ühe – ema- või isapoolse! Ja meie patriarhaalsete sugemetega ühiskonnas kipuvad ikka emapoolsed suguvõsad “välja surema” ja isapoolsed säilima. Seda pean ma ikkagi mingil määral allasurumiseks ja minus tõstab naisõiguslane pead… Sest ma olen just see, kes oleks tahtnud oma nimega pigem EMA suguvõsa edasi kanda ja lood oleks hoopis teistmoodi, kui ma oleks saanud ema nime kanda. See suguvõsa on tore, hoiab kokku ja seda nime oleks olnud uhke kanda just suguvõsa järjepidevuse mõttes.

        Vasta
  9. kairit2000

    Ka minule on nimeteema väga hell ja kordaminev. Daki, mul oli samamoodi oma emast erinev perekonnanimi, aga mulle just meeldis see minu (isa perekonnanimi) nimi rohkem. Samas, segadust oli alati palju – “mismoodi on võimalik, et su emal on teine perekonnanimi, kas ta polegi su ema vää?” (no olid teised ajad siis, eks)
    Kui meil esimene laps sündis, siis olime arutanud, et kui sünnib tüdruk, paneme minu perekonnanime kui poiss, siis mehe oma. Sündis tüdruk…aga panime ikka mehe nime. Ütleme nii, et see ON väga kummaline ja pigem ebameeldiv tunne, kui sul pole omanimelisi lapsi.
    Seda enam, kui oled kindlalt otsustanud oma nime MITTE IIAL vahetada.
    Mul on muidugi ketserlik plaan, et KUI ikkagi kunagi peaks sündima kolmas laps ja poeg, siis tema võiks küll minu perekonnanime kanda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Just, Kairit, see on ebameeldiv. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud küsimusi, kas minu ema on ikka minu ema, aga ma tundsin end selle poolest temast natuke kaugemana ehk küll, eriti kuna ma väga tahtsin tema nime. Aga ajad olid teised…

      Vasta
  10. E.

    Oma ameti seisukohast pooldan sama perekonnanimega ema, isa ja last. Olgu see siis naiselt või mehelt pärit nimi. Jube keeruline on õppemaksude tasumise puhul tuvastada, kes kelle laps on, kui vanematel ja lapsel erinev perekonna nimi.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Igatpidi oleks tore, kui oleks sama nimi… Aga tuleb valida ju, milline nimi! Ja kui tahad enda oma säilitada, siis jääb isapoolne variant…

      Vasta
  11. Meelike

    Minul on ka liitnimi ja veel eriti kiiksuga- nimelt jätsin lahutades oma eksi nime ka alles (asi, mis vist 99,99% juhtudel lisaküsimusi tekitab). Põhjuseks asjaolu, et kord sai selline nimi valitud ja üsnagi põhimõttelise inimesena keeldusin seda uuesti muutmast. Nii meeletult ebameeldivaid mälestusi ekskaasast pole, et peaks jälle nime jätma kus see ja teine; pluss kogu see dokumentide vahetus uuesti jälle (nt sain uue nimega juhilubade vahetamisega ühele poole, kui juba ammu lahutatud olin :))). Ja ma räägin vaid enda eest, ausõna, lihtsalt kord sai nimi ISE valitud (kaasa oli toona nõus, mingi hetk leidis küll, et liitnime valimine on kui abikaasale näkku sülitamine, aga see selleks) ja ei taha päris tuulelipp ka olla, kes iga kord nime vahetab. Nüüd olen veendunud, et kui peaks uuesti abielluma, siis nime ei muuda ja kõik. Mulle meeldib mu liitnimi, lihtsalt meeldib. Nimi enne oli juba piisavalt keeruline, et ka passi vaadates kirjutati valesti, nüüd on natuke veel keerulisem… Tahaks loota, et on mehi, kellele lähen mina rohkem korda kui mu nimi…. aga seda on vist palju tahetud 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tats, eks ma ju saan aru, et kuskilt läheb piir ja ma saan aru ka seaduse eesmärgist. Loomulikult peaksid vanemad olema nime andes mõistlikud. Liitnime-variandist mõtlesin ma seda, et meil mõlemal oleks võimalik võtta SAMA (täht tähelt kokku langev) liitnimi ja sedasi alustada uut perekonda ja anda seda edasi. Vot see oleks tore.

      Meelike, ma saan sust täiesti aru. Ja TEGELIKULT on ju nimi nii iseenda asi, oleks jabur, kui keegi sellepärast abiellumata jätaks, et “naine ei ole nõus mu nime võtma, järelikult pole väärt naine”. Mis, järelikult pole väärt mees, kes nii arvab!

      Vasta
  12. Tats

    Nimeseadus – nagu enamik seadusi tihtipeale – ei vasta kunagi 100% meie hetke vajadustele. Seadusi luues/muutes tuleb nad olla alati võimalikult konservatiivsed ja vähe liberaalsed. Seadusi koostades peetakse silmas enamiku huve ja kaitstakse (riik, ühiskond) neid, kes seda ise teha veel ei suuda. Nimeseaduses on just seda viimast eelkõige silmas peetud – kaitsta last vanemate ektravagantsuste eest.
    Neile, kes leiavad, et neil on õigus lapsele panna just selline nimi nagu neile meeldib (kaksikud Põlvi Ly ja Urvi Ly), tuletaks meelde, et laps ei ole nende omand.
    Selle jutu peale, et lapsi nagunii narritakse, vastaks, et inimesed surevad nagunii kunagi ära, mis sellest turvavööst ikka autos kinni panna. Lapse nimi on üks väheseid asju, mida lapsevanem saab täielikult (nimeseaduse piirides) oma lapse tuhandetest kildudest kontrollida – milleks anda kiusupunnidele lisa laskemoona.
    Teiseks oled sa ise ka juba oma näitega jälile saanud, miks nimeseadus liitperenimede suhtes nii konservatiivne on. Teie lapse nimi oleks Jõgi-Lamp-Lamp-Jõgi ja kui ta kunagi abiellub, siis teise poole nimi on Kaasik-Aaslav-Aaslav-Kaasik. Ning su tütar otsustab oma neiupõlvenime abielludes liita oma tulevase omaga. Jne. Kuskilt läheb ikka mõistlikkuse piir riigi silmis.

    PS! Ning selle teoreetilise liitnime edasiandmise variandi juures, mille eest sa võitled (kuigi ise ei kasutaks seda), poleks ikkagi teil perekonnas kõik inimesed ju ühe perenimega.

    Vasta
  13. Meelike

    To Daki: tänan, vähemalt keegi, kes aru saab :).
    Aga selle nime (minu puhul siis liitnimi, kus üks osa eksabikaasat meenutab) jätmise puhul on mulle üks tark öelnud, et “normaalne mees EI TAHA naist, kellel on eksmehe nimi…. Ja mees, kes ei hooli, et nimi, mis iganes, see on lihtsalt lammas”. 🙂 No näis-näis

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga