privaatsusest

Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.

“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.

Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.

Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.

Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.

Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.

Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.

Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.

Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…

Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.

Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.

Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.

Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…

Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.

Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)

11 mõtet “privaatsusest

  1. marca

    Absoluutselt õige jutt ja suhtumine mu meelest. Mina näiteks lülitan oma telefoni õhtul kell 22 välja, vist oli lausa mingis käitumisõpikus see, et peale 22 ei ole normaalne helistada. Ja enne 8-t hommikul muidugi ka. Jube mõnus on ärgata hommikul mingi täiesti ebavajaliku kõne peale ja seda nii pool tundi enne äratuskella…
    Privaatsuse koha pealt ei suudaks ma mitte iial töötada pangas tellerina – päev otsa kaamera all, õudne.

    Vasta
  2. andris

    Kuna ma telefoni eriti ei kasuta, enamusest ajast on hääletu peal, siis selle koha pealt suurt kaasa rääkida ei tea. Küll aga on mul selline veendumus, et teistele addresseeritud kirju lahti ei tehta. See tähendab, et kui minu abikaasale tuleb ükskõik mis kiri, olgu selleks ilmselgelt kasvõi arve või jõulukaart või otsepost või mida iganes, siis mina seda lahti ei tee. Sama eeldan ma enda kirjade kohta. Ja seda sugugi mitte seetõttu et oleks midagi varjata, vaid lihtsalt – teise inimese kirja avamine on minu jaoks moraalselt täiesti välistatud, see on võimalik vaid adressaadi selgel loal.

    Vasta
  3. Nele

    Meie peres oli helistamiseks mittesobilik kellaaeg isegi varasem- 21.00. 21.00 algab AK ja pmst sellega ka päev lõppes (vanaemade juures ja kodus ja igal pool). Ja kuigi praegu päevad enam AK-ga üldse otsa ei saa, vaid tiksuvad veel tööd tehes või kodus toimetades mitu tundi peale, on peale kella 21 helistamine minu jaoks väga suur ebaviisakus ja teis(t)e inimes(t)e privaatsuse rikkumine.
    Come to think of it… minu jaoks on üldse helistamine kui selline muutunud häirivaks. Ma ei taha katkestada seda, mida iganes ma teen (olgu selleks siis kiired tööasjad või kodus diivanil niisama lebotamine), et võtta vastu telefonikõne. See on minust kindlasti väga egoistlik. Aga ma lihtsalt ei leia, et ma pean olema telefoni teel kättesaadav. Infovahetus telefoniga käib minu jaoks peamiselt läbi sms-ide. Ma saan ise valida, millal ma sõnumi saadan ning ma saan valida, millal ma saabunud sõnumit loen ja sisule reageerin. Öösiti hoian telefoni hääletu peal ja kui aus olla, siis vahel ka päeval. Olen egoistlik privaatsusemaniakk:)

    Vasta
  4. Nele

    Jaa, täiesti nõus Andrisega, et teistele adresseeritud kirjade avamine on suur EI! Kusjuures, isegi kui teise inimese luba on olemas, on seda kuidagi… imelik teha. Tundub kohatu.

    No ja muidugi, kui keegi kasutab minu äraolekul minu töölauda või arvutit (logides sealtkaudu oma kasutajaga sisse), siis see ajab mind marru! Töölaud on minu personaalne ruum. Miskipärast leidub aga alati neid, kes arvavad, et ühised tööruumid tähendavad seda, et ka nt kontoritarbed vm hüved on ühised ning hiivavad mu laualt pastakaid, klammerdajaid ning sahtlitest šokolaadi, mille varu on mul stressirohkete aegade tarbeks alati olemas. EI, EI ja veelkord EI.

    Isikliku arvuti jagamisest ma parem ei räägi. Kodusõdu on maha peetud väikeste seadete muudatuste tõttu…

    Vasta
  5. andris

    @Nele, see telefoni väljas hoidmine pole sugugi provaatsusmaniakaalsus, vaid täiesti normaalne suhtumine minu meelest. Kust on tulnud üldse arvamus, et inimene peab 24h kättesaadav olema või vahetult kohe vastama, see on ju jabur eeldus.

    Vasta
  6. AbFab

    Nätsa, ja mul jällegi on sihksed sõbrad, kes võivad mulle alati helistada, ja mina neile loodetavasti ka.

    Elu pidevas valves, kui telefoniga käidi duši all ka, ma parem ei meenuta. Veidi ajas stressi, aga noh, tööasjad ikkagi.

    Vasta
  7. Kairi

    pidev telefonivalve võib olla päris ohtlik haigus küll. ükskord, kui mul telefon hollandis järve uppus, siis arvas terve pere, et midagi õudset on juhtunud. 12h jooksul peab ikka tagasi helistama, muidu hakkavad inimesed juba kohtadesse teatama.

    iseenesest armas, aga vanasti sellist jama küll ei olnud. vabalt võisid nädalaks metsa minna ja keegi ei kõhinud!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      AbFab, ma seda mõtlesingi, et omadega on teistmoodi – sisering helistagu või kell 3 öösel kui häda käes ja ma võtan vastu, sest tean, et nad ei helistaks niisama. Aga mida aeg edasi, seda vähem inimesi siseringi jääb… See on muidugi teine teema.

      Vasta
  8. triinu

    Tore on lugeda, et ma pole ainuke paranoik ja privaatsusefriik.
    Koju luban inimesi väga valikuliselt, oma arvutit heameelega kellegi kasutusse ei anna, telefonidest rääkimata. Ei kannata ka näiteks seda kui keegi mul selja taga seisab kui meili kirjutan.
    Mõnikord vaatan pisikese kadedusega segatud hämmastustundega inimesi, kes avalikult väga isiklikke (telefoni)vestlusi peavad, oma tehnikavidinad hetkegi mõtlemata juhututtavatele kasutada annavad jne.

    Vasta
  9. k

    Pole mul tüütuid tuttavaid ega ka tööd, kust mind tülitada võidaks. Elu on lill 🙂 Vend on mul küll selline, kes lülitab alatasa telefoni välja, sest igasugused kipuvad teda 24/7 tülitama. Mulle käib see väljalülitus aga närvidele, eriti kui midagi pakilist vaja teatada v küsida. Ei ole selline, kes iga pläma pärast numbri valib. Telefon ei ole mänguasi, õpetati mulle juba maast-madalast 🙂 Kõnehind on vbl odavam kui nõukaajal (on või?), kuid tegelt on üsna vastik tunne, kui mobiil kõrva ääres pikast jutust kaugel elava sõbrannaga (u korra aastas) huugama hakkab. Täiesti kuumaks läheb. Siis mõtlen küll, kas see kiirguse jutt võib tõele vastata.
    Kusjuures olen ise oma päevikut sõbrale lugeda andnud a la piilumise ennetamiseks v edevusest, aga selgus, et jama jutt ja kaua ta seda lugeda ei viitsinudki. Või oli asi selles, et ta seda salaja teha ei saanud?

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga