Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.
“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.
Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.
Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.
Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.
Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.
Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.
Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.
Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…
Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.
Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.
Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.
Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…
Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.
Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)