propeller*

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

3 mõtet “propeller*

  1. andris

    Igal inimesel on omad eelistused, olen kunagi vaba graafiku alast “kodutööd” proovinud ja sellest ei tulnud suurt midagi välja. Olime siis korterinaabrid, mäletad kindlasti kui ma üks periood olin alati kodus – tulin töölt ära ja otsustasin hakata interneti-ettevõtjaks. Paraku kujunes aga päevaplaan selliseks, et magasin kella kaheni päeval, siis käisin poes ja sõin, siis surfasin netis, siis vaatasin MTV pealt igasuguseid sarju ja siis oli kell juba kaks öösel ja kobisin magama. Kui kuu aja pärast “ettevõtluse alustamise finantseerimiseks” mõeldud krediitkaart tühjaks oli saanud, otsisin endale uue töökoha 🙂

    Vasta
  2. britta

    Need ei ole ilmselt kyll mured, mida hetkel muretsema pead:) Lähiaastatel määrab sinu töövalikud/uneajad/soovid/unistused jne ikkagi Uus Ilmakodanik. Ja koos Uue Ilmakodanikuga õpid sa tundma üht täiesti uutmoodi Dakit. Edu ja jaksu! Võrratult põnevaid avastusi:) (See eelnev on kõik ausalt südamest. Elu koos lapsega/lastega on üks lõputu kasvamine, samas aga ka üks uhke sõit ameerika mägedes:))

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma olen seiklusteks valmis! Ja Andris, sul jummala õigus, üleni kodus mulle ka ei meeldi(nud). Ilma teisteta jooksed kähku kinni ja hakkad, maitea, näiteks MTVga päevi sisustama:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga