crash and burn

hoomamatu 7 kommentaari

No ikka on sattunud seda ebaõnne meile siiamaile. Kuna ma otsustasin, et kõige vähem õnnetu olen ma omade keskel Saaremaal, siis võtsin neljapäeval suuna sinna. Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal mõelnud, mida teha, kui juhtub liiklusõnnetus. Näiteks, kus ma peaksin telefoni hoidma? Kui sõita ilma mantlita, siis ei saa seda taskus hoida, aga kui pauk juhtub, siis võib ju telefon lennata kuskile jumal-teab-kuhu ja kuidas ma siis selle üles leian ja abi kutsun? Või siis kujutasin elavalt ette, kuidas miskist olukorrast võiks õnnetus sündida – umbes nagu Nirti kunagi rääkis, kuidas ta treppidest käies kujutab alati ette kindlat surma ja astmetel puruks kukkumist. No mul oli sama diil liiklusõnnetusega, kuidagi tundus, et my number is up, sest kaheksa aastat ilma õnnetuseta tundus kuidagi… ebatõenäoline.

No ja siis see tuligi.

Sain veel varasema praami peale (sest sõitsin valesse bronniritta, aga tüübid viskasid käega, et ah, sõida peale) ja olin igatpidi rahul, et ilm püsis ja üldse. No kui saarele ära jõudsin, siis hakkas alla sadama mingit haiget jäidet, mis tähendas, et liiklusõnnetusfoobia sai uue hoo – mul oli nägemiseks vaid väike auguke esiklaasis, sest pühkurid ega radikas ei saanud esiklaasiga enam hakkama ja vedelik oli muidugi otsas, lähim tankla Kuressaares. Vahepeal siis pidasin kinni ja nühkisin klaasi puhtaks, ise jummala kindel, et nüüd kohe! Nüüd hüppab mõni loom ette või kaotab auto juhitavuse.

Aga ei, jõudsin kenasti Auriga keskusesse, sain oma ostud tehtud ja vedeliku kah ära valatud. Jäi veel viimane ots tädi juurde. Ja siis ühel hetkel sõitis lihtsalt üks tädi mulle teele ette. Kiirus polnud õnneks suur ja ma nägin, et ta ei saa pidama, sõitis peateele välja. Pidurdasin mis ma pidurdasin ja olgugi, et head rehvid all, ei saanud lumesopas ja jää peal pidama. Naljakas hetk oli see, kui vaatad ja tead, et nüüd käib pauk ära. Keerata enam kuhugi polnud, autod tulid ju vastu ka ja. Ilmselt tõmbasin ma end võimalikult kerasse ja lihtsalt ootasin. Ilmselt oli see hetk umbes nõnda.

Mina: “Kurat ja sõitsiki teele ette!”
Teele ette sõitnud tädi: “Kurat!”
Mina: “Nojah, sõidame siis otsa.”

Ja sõitsingi otsa, mis mul muud üle jäi. Ühtlasi sain teada, kuidas ma sellistes situatsioonides käitun: ma muutun ülevoolavalt lõbusaks ja hakkan kõiges nägema huumorit.

“No selge, me JUST rääkisime, et uuest aastast enam autoga ei sõida, sest benssu ei jaksa osta ja nii  nüüd lähebki!” või “Oli meeldiv kohtuda! Ehk põrkume mõni teinegi kord!” või “You should see the other car.” (Viimast tahtsin saata Twitpici.)

(Ega ma ei öelnud, et see huumor nüüd kvaliteetne oli, eks.)

Ja kuna ma olen Loll Blondiin (TM), siis ei teadnud ma üldse, mida peaks õnnetuse korral tegema või kuhu helistama. Suure hädaga sai siis selgeks, et tuleb mingi paber täita, mida müüakse bensujaamades (no aga kes sinna sõidab?) ja et üldiselt pole mul miskit muud teha, kui katsuda omade jõududega kohale saada ja hakata kunagi kindlustusega asju ajama, sest noh, mina polnud ju süüdi.

Polnud süüdi jah, aga nõme tunne on ikka. Pealegi läheb Sinine Numpsu nüüd ilmselt mahakandmisele, sest selle parandus läheb maksma rohkem kui asi väärt on. Millest on sitaks kahju ja kuna ma keeldun tulevikus lapsevankrit trammidega ühendamast, siis ilmselt tähendab see… Ma ei teagi nüüd, mida.

Imekombel jäi mootor terveks, kuigi esistange, vasak tiib ja kapott on omadega suht õhtul ja vasakpoolne tuli põleb mööndustega, mis tähendab, et tagasi sõitsin ma nii, et tule asemel oli ette pandud läbipaistev vorstikarp (mu õemehe ja tädi geniaalne leiutis, mida nad patenteerida tahavad). Ja siis otsustas ikkagi see torm kah kohale jõuda, sadades täis kõik teed Saaremaal, nii et 1. jaanuaril sõitsin ma tagasi sellistes lumeoludes, mida mu silmad veel näinud polnud. Peateed olid sellised, mida ma eeldasin, et kõrvalteed võiks olla – ühtlane valge, ähmaselt nähtavad rattaread jooksmas. Kõrvalteed olid SUPER: 40 cm märga vastsadanud lund, milles jooksid ÜHED jäljed ees, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks pidanud üks autodest lendama õppima. Ega muidu aru ei saanudki, et tee on, postid ka ei paistnud. Mandril õnneks oli juba okei. Sellest õppisin, et… pühade aeg end tööle ei pane võimalusel? Et kohustunne on vanem kui meie ja tugevam kui raudbetoon? Sest tegelikult olid need teed ilmselt ametlikult läbimatud, aga kui Daki peab õhtul Tallinnas tööl olema, siis Daki ei ole mingi wussy, kes helistaks ja ütleks, et ei saa, sest teid pole. Peab saama!

Rääkimata sellest, et kuigi mootor viga ei saanud, hakkas jagaga jupsima ja ma olin täiesti kindel, et jään teele, sest kuigi ma tean, mida jagaja teeb ja miuke välja näeb, ei tähenda see, et ma oskaks midagi teha, kui ta otsustab oma funktsiooni mitte täita. Siis võibolla oleks tõesti pidanud oma lüüasaamist tunnistama ja ütlema, et tööle ei jõua, aga seda olukorda ei juhtunud.

Rääkimata lõhutud klaasidest, sellest, et tädi kukkus täpselt kell 12:01 oma otsaesise lõhki ja sellest, et KÕIK ON NÕME. Ma lausa hirmuga juba ootan, et mis siis järgmiseks. Sest üks asi on niisama vinguda nähtamatute ja seletamatute asjade peale, et on nõme ja depressioon ja värki, teine asi on see, kui Emake Elu hakkab trääsa näitama ja konkreetselt ütlema: “Või et sa arvasid, et sul on halvasti? MA POLE VEEL ALUSTANUDKI!”

Väike ebaõnnestumine igasse päeva.

Ja nüüd olen ma see autojuht, kes hakkab kilomeeter enne kõrvalteed pidurdama, sest äkki mõni tropp otsustab ette sõita (tavaliselt otsustabki). Aga vähemalt peaks sellega nüüd siis ühel pool olema, eks? Kui ainult see kaelavalu nüüd järele annaks…

7 thoughts on “crash and burn

  1. r.

    Tead, see kaelavalu peale autoavariid pole üldse mitte hea asi. Aga ilmselt sa siiski juba tead seda. Ja lased end kaela- ja peaspetsialistil üle vaadata (kui pole juba lasknud). Mulle tundub, et manuaalteraapia on vist siinkohal heaks abiks. Aga ma pole kindel. Eespool nimetatud spetsialist oskab ehk õigemat lahendust pakkuda.

    1. daki Post author

      R., ma olen oma kaela elus päris palju ära tõmmanud ja seljavalu on ka üsna igapäevane, nii et ma võin öelda üsna kindlalt, et see on lihasvalu. Tänaseks polegi enam midagi tunda. ÕNNEKS.

      Evu, täpselt! Tunne ongi, et tõmbasin ise kaela selle – või siis, kui soovite, nägin oma kõiketeadva silmaga ette:) Aga olen/oleme korras!

  2. Evu

    Oi-oi! Loodan, et oled kombes?! Soovin kiiret taastumist ja ikka HEAD uut!

    Kui pidevalt mõelda, mis kõik juhtuda võib, siis see võibki juhtuda. Nii hea kui halb. Mõtetega mõjutamine on see vist. Minu elus on juba olnud kordi, kus juhtubki see, mida mõtteis pidevalt kandnud olen. Nüüd püüan negatiivseid asju mitte mõelda, vaid positiivseid.

  3. Nirti

    Hõõh, ära üldse räägi. Mul on treppidel liigeldes mõnikord vaimusilma ees sellised pildid, et üles-alla jõudes on silme ees adrenaliinist must ja paks verehais sõõrmetes, siis tuigun ja võdisen ja olen nagu hanepask. Ma rääkisin sellest arstile, arst ütles: “Hm.” ja kirjutas midagi mu kausta. Ilmselt oleks autosõiduga sama. Kujutluspildid, mismoodi mu ajud tuuleklaasile pritsivad…

    Isegi kaassõitjana on mõnikord ebameeldiv, istun, vaatan autosid, endal silmad punnis peas ja silme ees kujutluspildid.

    Kardan, et autot juhtides peaksin ma iga 20km tagant peatuma ja rahustava suitsu tegema. Umbes nagu eelmisel aastal ma oma emaga sõitsin. Mammal on vinge maastur, nelirattavedu ja tol hetkel sellised naelad all, et ilmselt oleks me mööda klaasseina üles sõitnud, aga tol hetkel oli tee nii libe ja võigas, et teised autod tantsisid ümberringi poloneesi ja oligi olukord, et ema pidas iga kümne kilomeetri tagant kinni ja astus autost välja, et ennast koguda ja breakdown of the närvi vältida.

  4. Nirti

    Ja veel – kui ma rase oleks, siis ma ei tea, ma ei julgeks vist üldse voodist välja tulla. Kunagi lapsepõlves ma libisesin vannis ja kukkusin vannist välja, õnneks jäid luud-kondid terveks, aga siiamaani suhtun ma vannidesse ja duši võtmisesse suure respektiga, kaksteist aastat iga päev kogun ennast paar hetke, enne kui vee alla astun. Vesi > libe > oht kukkuda.

    Kui mul titt kõhus oleks, siis on kukkumine veel ohtlikum ju… Ja autoga sõitmine. Ja trepid.

    Aiai.

    1. daki Post author

      Mhmh, ma olen tänavatel ka nagu chickenshit. No täitsa õudne on ju praegusel ajal jalgsi liigelda! Iga kord käib siuke jõnksatus läbi, kui libisen… Ja libisen ikka ju kõvasti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.