- juua ära kaks kannu mojitosid
- suitsetada järjest neli suitsu, mentooliga
- lennata Londonisse ja sealt Iirimaale, veeta mõlemal pool vähemalt nädal
- pidutseda kodubaaris after hours´il
- teha kaks uut tätoveeringut
- kanda kitsaid teksapükse
- panna jalga saapaid ilma ägisemata
- sõita lumelauaga kuskil mõnusas kohas neli päeva
- sõita koerarakendiga
- jõusaalis rühkida sajaga tund aega ja siis teha veel otsa pool tundi rämedaid kõhulihaseharjutusi
- jõuda koju hommikul kell 7
- saunatada korralikult mitu tundi ja korraliku leiliga
- süüa kääbikuid ja pursata tuld
Monthly Archives: jaanuar 2011
Kaitstud: Kuues kiri
elulisi küsimusi
Privaatsusteema viis mind mõttele. Kuna ma viisin oma arvuti parandusse, siis hakkasin ma arutlema, kas IT-poistel on lubatud minu dokumentides sorida? Dokumentides, mis ei puutu konkreetsesse veasse? Ja kui neil pole lubatud seal sorida, siis kui suur on tõenäosus, et nad seda ikka teevad? Oleksin seda küsinud juba Euronicsi leti taga, aga siis mõtlesin, et kui ma ise sellele tähelepanu tõmban, et ma ei taha, et keegi mu dokumentides sorib, siis kindlasti hakatakse sorima. Kui mul peaks õnne olema ja oma asjad tagasi saan, siis tõmban ikka mingi krüpteerimisprogrammi või värgi, millega saab kaustadele passworde panna. Oma viga, et seda senini teinud pole…
Ja siis veel mõtlesin, kui eile nukralt Larssoni Millenniumi-saaga kolmanda raamatu sulgesin, et mis imelik amet see “toimetuse sekretär” seal Rootsis küll on? Ma kahtlen, et see on selline sekretär, kes minu teadmistel Eesti toimetustes on, tuntud ka nime all “juhatuse assistent”. Tema ülesandeks on siis kõiksugune juhatuse poolt delegeeritud töö ja toimetusega puutub ta kokku olmeasjades – diktofonid, kaustikud, patareid jne. Mulle tundub, et “toimetuse sekretäri” Eesti vaste võiks olla ehk “tegevtoimetaja”? Ja huvitav, millest see sama ameti (kui on sama) erinev nimetamine? Miks seal on sekretär ja meil toimetaja?
Eluliste küsimuste hulka kuulub veel see, miks täna jäi üks tramm nr 2 vahelt ära ja selle asemel läks järjest kolm nr 1 trammi. Kuna ma olen ilge bitch ja vinguja, siis ma saatsin Trammikoondisesse järelpäriva kirja, et kui tihti nad muidu üldse plaanivad veel selliseid asju ette võtta ja kas ma peaks alati kodust välja minnes arvestama, et pean kahe minuti asemel viisteist ootama – mis on päris suur vahe, kui plaanida aja peale minekut. Ega mind muidu see väga ei häirikski, sest õnneks käivad trammid suht tihedalt, nii et isegi üks vahelt ära jäänud tramm ei sega suurt, aga kui ma oleksin end Tartu bussile sättinud, siis oleksin hiljaks jäänud… (Natuke hiljem: sain kiirelt ja operatiivselt Trammikoondisest vastuse, et oli toimunud kokkupõrge autoga ja liiklus seisis mõlemal suunal pool tundi. Selge ja mõistetav. Põhjust, miks ma ei sõitnud 1-ga ja ümber ei istunud, võib vaadata kommentaaridest. Küsimus oli pigem põhimõtteline – kui sageli juhtub seda, et mõni tramm jääb vahelt ära?! Selgub, et eriolukordades juhtub. Selleks ei saa valmis olla, aga hea teada, et see polnud mingi muu error.)
mina olengi ideaalne naine
Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.
- Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
- prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
- väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
- pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
- armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
- ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
- mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
- sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
- sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
- hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
- hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
- naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
- vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
- teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
- jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
- kõrge seksisooviga – bahahahaa!
- kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
- töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
- teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
- innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
- teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
- tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
- suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
- teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
- meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
- talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
- oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!
Kui ideaalne oled sina?
privaatsusest
Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.
“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.
Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.
Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.
Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.
Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.
Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.
Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.
Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…
Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.
Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.
Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.
Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…
Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.
Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)
Uus kassahitt “Hädaorg” – kinodes jaanuaris 2011
Ma vist ei tohiks üldse enam vinguda. Mitte iialgi. Sest niipea, kui ma suu lahti teen ja kurdan, et kõik on pahasti, siis läheb kohe veel halvemini.
Kõigepealt olen üritanud end (hilinenult) kurssi viia igasuguste seadustega, mis puudutavad sünnitushüvitist ja emapalka. Selgus, et jään vist sünnitushüvitisest ilma, sest selleks peab olema kolmekuuline tööleping, aga mul ju ainult kahekuuline, sest ma tulin ju ajutiselt asendajaks ja oli ju teada, et ma lähen veebruaris dekreeti. Seda väikest pisiasja polnud muidugi Haigekassa vastaval lehel kirjas (3kuulise juttu), leidsin vihje sellele guugeldades, kui otsisin tegelikult hoopis midagi muud – et mis õigused on mul sissetulekutele sünnitus- ja vanemapuhkuse ajal. (Hiljem: tuli välja, et see 3kuulise jutt käis võlaõigusliku lepingu kohta ja minuga on kõik korras, jee!) Vastust muidugi ei leidnud, ka Riigiteataja, mida ma muidu ikka armastan, oli selle koha pealt õige napisõnaline. (Nii et kui keegi oskab mulle lühidalt ära seletada, mis sissetulekud – kui üldse – võivad olla, siis kommentaarid on avatud!)
Mõte sellest, et 35 000 krooni jääb lihtsalt saamata ühe kuupäevalise ebasobivuse pärast ajab mind nutma.
Aga ma ei nutnud. Oigasin ainult ja sain vihaseks. Ja siis läksin arvutiga restardile ja kööga! Ei võta enam pilti ette, teatab et on error 0x000000e ja et ime muna. Soovitab veel sisestada Windowsi plaat, et recovery teha. No ma sisestaks hea meelega kasvõi mitu plaati, KUI MUL OLEKS CD-LUGEJA!
Parandusest öeldi, et põhimõtteliselt on kaks varianti, kas on kõvaketas pekkis või OS. Ühel juhul jään kõigest ilma, teisel juhul pean kõvasti maksma (aga porno jääb alles!). Ja kaks nädalat kuni kuu aega on siis jälle arvutivaba elu, sest järgmine nädal on ju viimane töönädal.
Siis ma ka veel ei nutnud. Läksin pahuralt voodisse, kui olin guugeldanud shit out of error 0x000000e ja jõudnud järeldusele, et selle probleemi lahendamine käib kaugelt üle minu blondi pea (kuigi ma olen kindel, et eelmise errori parandamine on üldse põhjus, miks mul see error praegu ette lõi ja see on nõme, välised kõvakettad on nõmedad!).
Nutsin siis, kui õde helistas ja küsis, et kuidas läheb ja ainus, mis ma suutsin öelda, oli “Sitasti!”. Kõõksusin ja kurtsin, et kõik on nõme ja paha ja maailm on minu vastu ja keegi niikuinii ei tule jälle mu sünnipäevale ja miks ma kellelegi tähtis ei ole ja ma ei jaksa enam voodistki tõusta, sest nii valus on ja miks keegi must aru ei saa, et mul on valus ja paha ja raske ja miks kõik mult nõuavad, et mul poleks valus ja paha ja raske ja ja ja
Totaalne emo, ühesõnaga.
Nüüd ma ravin oma emo suure tööga ja Haigekassasse pahaste kirjade kirjutamisega (teades, et sellest muidugi abi ei ole), ja kavatsen niipea, kui nädalavahetus tuleb, küpsetada sada kooki ja minna teki alla peitu. Päh.
viimase aja lugemisvarast
Ma olen viimasel ajal väga palju lugenud. Kuna ma võtsin kätte ja hakkasin läbiloetud raamatuid üles märkima, siis näen ma eriti selgelt, kuidas ma neid viimase paari kuu jooksul neelanud olen. Isegi mind ennast üllatab natuke, et Stieg Larssoni telliskivi on minu jaoks kahe-õhtu-raamat. (Kirja panen ma oma raamatuid siis siia lehele, kui keegi juhuslikult on märganud:)
Ma annan endale aru, et see on suuresti eskapism ning suuresti “ette” lugemine, sest jumal teab, millal mul jälle lugemiseks sel määral mahti jääb. Seega ei tunne ma mingeid süümepiinu ja vaatan vaid imestavalt otsa sellele, kes julgeb mulle ette heita, et ma nii palju aega raamatutele pühendan (kui selline inimene peaks leiduma). Ma tunnen sellest naudingut ja ainus hirm on, et raamatud saavad varsti otsa, tööraamatukogu enam kasutada ei saa ning kere valutab liiga palju, et end mõnda raamatukokku vedada. Jätkuvalt mõtlen e-lugeri soetamise peale ja aina tõsisemalt.
Samasugust naudingut lugemisest tundsin ma viimati vist lapsena, kui suvevaheaegu eelistasin vanaema diivanil veeta, tuhnides vanades raamatutes. Või õigemini, tunne on sarnane: et ma peaks justkui tundma süümekaid, aga ma ei tunne (“Väljas on nii ilus suvi, mine ometi õue mängima!” vs “Sa oled perenaine, miks meil ei ole soe söök laual ja vannitoapõrand pestud?”). Ja ma loen ja loen ja loen ja muutun aina kurvemaks, kui raamat taas läbi saab.
Muidugi satub ka halbu raamatuid sekka. Üks sellistest, mida kohe soovitada ei julgeks, on noormees nimega Egert Anslani debüütromaan “407 karaati” (kuigi raamatu kaanel öeldakse, et tema debüütromaan alles ilmub, siis on mul seda raske uskuda, kui ma debüütromaani juba käes hoian. Poteito-potaato?). Tähendab, see on täitsa okei, aga ma ei tea, kas see õigustab endale kulutatud aega. Teos on telliskivi, ilmselgelt on autor püüdnud ja natuke üle pingutanud. Mõned liinid on tarbetud ja ei vii kuhugi, mõned “psühholoogilised” sisevaated käivad ilmselgelt üle tema pea. Vahepeal kehtib ütlus less is more ja selle raamatu puhul küll. (Pikem arvustus peaks ilmuma lähiajal Naistes.)
Ja siis üks üllataja – Chelsea Handler “Minu lustlik elu”, groteskse alapealkirjaga “Vaba hing, sex ja linn” (minu esiletõste). No päriselt. Kesiganes leidis endas jultumust panna EESTIKEELSE raamatu kaanele sõna “sex”, peaks end kõvasti näkku lööma. Kas see inimene arvas, et potentsiaalne lugeja äkki ei tunne ära sõna “seks”? Või siis tahtis ta äärmiselt ebaõnnestunult püüda “Seksi ja linna” vaatajaid? Igal juhul, ma pole vist eales lugenud raamatut, mille pakend oleks nii eemaletõukav, aga sisu üllatavalt hea. Päriselt, ma poleks sellele pikemat mõtetki pühendanud, kui ma poleks juhuslikult seda lahti teinud ja paari lõiku lugedes aru saanud, et tibi on äge! Alkohol, mehed, eneseiroonia – äge noh. Ta on äge ja kirjutab ägedalt. Kuigi palju ägedam on ilmselt originaalkeeles lugeda. No kuulge, igal juhul annab ju palju parema pildi pealkiri “My Horizontal Life: A Collection of One-Night Stands” kui eestikeelne variant. Ja pealegi on tšikk kirjutanud raamatu “Are You There, Vodka? It’s Me, Chelsea”. Nii et ühesõnaga värskendav tuuleiil kõikide rasedaraamatute vahele. (Pikem arvustus peaks ilmuma samuti lähiajal Naistes.)
Ja praegu olen kaevunud Stieg Larssonisse. “Lohetätoveeringuga tüdruk” sai läbi, täna kohe ka “Tüdruk, kes mängis tulega”. Mulle meeldib Larssoni stiil. Ta on muhe, tabav ja väga edukalt järgib reeglit less is more. Ka julmi ja rõvedaid stseene kirjeldab ta kohati närviajava rahulikkuse ja emotsioonituseta ja see just ongi ta tugevus. Nagu Hargla kuskil ütles – lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled “kindlus” ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi. Ometi on ta raamat paras tellis ning mitte selle tõttu, et autor oleks liialt oma häält armastama hakanud. Mulle tundub, et see ongi põhjamaalik kriminaalromaan – põhjalik, oma rütmiga ja isegi natuke aeglane, emotsionaalselt justkui distantseeritud. Lugesin ühest arvustusest, et “Lohetätoveering” kippus venima – kui süüdlased olid juba kolmveerandi peal teada, siis miks edasi jahvatada… Aga minu jaoks oligi see lõpu “venivus” tõeline komm! See, kuidas sõlmiti kokku kõik raamatu jooksul tekkinud otsad, kuidas leidis lahenduse “algne” probleem, see oli mõnus! Ja muidugi tuletas see raamat meelde, mis tegelikult peaks olema ajakirjanduse eesmärk…
Nii, nüüd tuleb ainult hea raamatukogu leida, et raamatutevool ei lõppeks…
kuidas saada inimeseks
Ühesõnaga, reedel, kui ma olin täiesti surnud töönädalast, pidevast valutamisest ja igapäevasest projektist “Lehm libedal jääl (kes veab kilomeetrite kauguselt süüa koju)”, otsustasin ma, et ma pean tegema endale restardi ja saama inimeseks.
Kõigepealt proovisime me tähistada pulmatähtpäeva, käisime kinos “Kuninga kõnet” vaatamas ja hiljem Olematus Rüütlis söömas. Viimane oli väike pettumust, ootasin apteeker Melchiori vaimus keskaegset hõngu (ikkagi Toompea! Ikkagi see koht, kus see rüütel tapeti!), sain sünnipäeva tähistavad vene baabad ja jazzi-versiooni tuntud süldilugudest. Aga oli okei. Film oli muidugi überäge, Colin Firth on ületamatu ja noh, ajalugu, eks, see ajab mind siin viimastel päevadel niikuinii pöördesse kohe*. Imestama pani see, et kino oli rahvast TÄIS. Kas see on mingi Tallinna eripära või siis olen ma käinud koguaeg kinos valel ajal, aga ma pole vist kunagi näinud saali, mis on 80% täis.
Laupäeval proovisin päris-restarti ehk siis tunnistasin endale ausalt, et mul ON VAJA sõbrannatamist ja mojitosid olen ma niikuinii pool aastat igatsenud, rääkimata heast restos-käigust**. Niisiis tuletasin Nirtile meelde tema jumalast antud kohust rasedate õnnetute naistega tegeleda ja me päevavarastasime mitu head tundi, õgides head pastat ja juues mojitosid. Ja lõpuks käisime veel romantilist komöödiat (“Love and other drugs”) ka vaatamas. No mis saaks olla parem, eks. Siis ma jõudsingi järeldusele, et inimeseks saamiseks on tingimata vaja sõbrannatamist ja päevavargust ja ma kavatsen edaspidi neid restarte veelgi teha.
Ahjaa, kogu see aeg käis mul kodus arvuti ja üritas tõsta mõndasadat gigabaiti staffi ühe kõvaketta pealt teisele (uuele! minu omale! ise ostsin!) ja pärast seda, kui ma olin guugeldanud the shit out of error 0x8007045D ja teinud kõike, mida oskasin ja ka seda, mida ei osanud, andsin ma alla ja otsustasin, et pekki. Kodust on vaja pagenduda, sest siin on jälle remondi-, also known as sõjatanner ja nii läksin ma kolmandat korda sel nädalavahetusel kinno ja vaatasin filmi nimega “Tron: Legacy”. Jõudsin järeldusele, et kui ma surivoodil üldse midagi kahetsen, siis ei ole seda mitte kõik need üheöösuhted, korrad kui ma olen püüdnud alkoholi alistada või sekundid, mis on raisatud nime “Nõia-Ints” pealkirjadest lugemisele, vaid just need kaks tundi, mida ma selle filmi peale raiskasin, on põhjus, miks ma surivoodil nutan. No vähemalt oli see visuaalselt… okei, aga süžee ja kõik muu sakkis nii hullult äässi, et ma isegi ei suutnud pahandada nende kümnete inimeste peale, kes filmi ajal edasi-tagasi käisid, sest kui ma oleks viitsinud oma valutava kere püsti ajada, oleks ma vist kah käinud vahepeal koridoris aega surnuks löömas.
Enihuu. Tänu sellele, et tänane päev on olnud nii übernõme, siis on kadunud kõik see positiivsuslaks, mis ma eilsest sain ja ma lähen uude nädalasse, hambad risti ja palved huulil, et saaks juba rutem puhkusele ära, sest mul on tunne, et ma lähen vaikselt hulluks. Tahaks, et juhtuks midagi head ja kohe praegu!
/vasakule puhisedes ära/
//lootes, et peagi saab see sõda siin kodus läbi ja ma saan kuhugi pikali heita ja raamatut rahus lugeda//
///also known as wishful thinking///
—
*Ajaloolasest ema arvas, et minust võib veel asja saada, kui ma guugeldades leitud teadmisi vitaalivendadest presenteerisin; mina arvan, et minust võib lihtsalt hea guugeldaja saada.
**Hea restos-käik: hõlmab huvitavaid toite, soovitavalt Itaalia päritolu. Igal juhul ei kvalifitseeru heaks restos-käiguks need korrad, kui pearoogade hulgas on valida pippuripiffi ja klassikalise seaprae vahel.
Kaitstud: Viies kiri
asjad, millest ma Tallinnas aru ei saa
- Kioskid. Ma ei saa aru Tallinna kioskitest. Tartus on kioskid, mis on funktsionaalsed – sealt saab krõpsu, limpsi, talongi ja ristsõnu. Suitsu kah. Ja peale on kirjutatud R-Kiosk. Lihtne, selge, konkreetne. Pole küsimustki, kaua nad näiteks avatud on, sest R-Kioskid on vist kõik sama kaua avatud. Aga Tallinna kioskid… appi! Alguses ma arvasin, et see on mingi üks anomaalia-kiosk, millest ma mööda juhtusin sõitma, aga siis ma sain aru, et igas tähtsamas bussi-, trammi- või trollipeatuses on üks selline. Seal müüakse MÜSTILISI asju. Näiteks kaisuloomi. No jumal hoidku, MILLINE INIMENE ostab kioskist kaisuloomi?! Ja siis müüakse seal veel igast kummalisi sädelevaid ja säravaid asju, küünlaid, juhtmeid, susse, säraküünlaid ja nii edasi. Müstika. Müüjad räägivad eranditult vene keeles ja enamasti näitavad arvet väikese kalkulaatori pealt, kui ma vene keelest aru ei saa. Ahjaa, ja nende aknad on täis erinevaid silte ja kleepse. Näiteks on ühe kioski aknal ajalehest välja lõigatud (peal?)kiri “РЕФЕРЕНТ”. Mis see peaks tähendama, ma ei tea.
- Linnud. Mu maja vastas on park (ja see pole see kalmistupark, eks, tehkem see kohe selgeks. Seal pole mänguväljakut, seal on vaid paar suurt kivi.) ja igal hommikul, kui ma kohvivett ootan, vaatan ma aknast välja. Vaatan ka igal õhtul, sest ma olen harjunud aknast välja vaatama. Ja tükk aega ei saanud ma aru, mis on täpselt valesti. Peaks ju olema ideaalne, et mul on akna taga (teoorias) rohelus. Ning ühel hetkel ma taipasin – siin pole ÜHTEGI lindu. No kurat ja perse, see ajab lihtsalt vanduma. No kuidas nii saab, et pole linde?! Iga inimene, kes on Tartus elanud, saab aru, mida ma silmas pean, kui ma räägin lindudest. Tartus on linnud igal pool, eriti on nad sellistes kohtades nagu pargid. Ja selles on alati olnud minu jaoks midagi fantastiliselt müstilist, kuidas nad õhtuti kogunevad, siis kisades lendu tõusevad… Ma igatsen linde!
- Taksod. Proovisime tellida reede õhtul kell pool 7 taksot siia maailma lõppu, et Raekoja platsi abikaasa saaks. Helistasime läbi üheksa taksofirmat ja tulemuseks null. Pidime ikka oma sõitvale risule hääled sisse ajama ja ma viskasin poisid linna ära, sest oli kiire ja puha. No aga palun öelge mulle, MIKS ei ole võimalik reede õhtul, veel täiesti normaalsel kellaajal, saada taksot? Minu kahtlus on, et mitte keegi ei viitsi siia pärapõrgusse sõita. Aga muidu on mul alati Tallinnas taksodega jamasid olnud, no ei ole võimalik siin linnas taksot saada. Müstiline. Peaks vist paar taksojuhti ära kodustama, aga ka see on praegu raskendatud, sest taksojuhtide kodustamine tuleb kõige paremini välja siis, kui saab alkoholiga sõbrustada. Oh alkohol, kuidas ma igatsen sind!
Aga eile nägin ma oravat. Nii et kõik polegi päris lootusetu, eks. Ja täna käisin ma esimest korda rasedate joogas ja ma tunnen, et äkki see on koht, kus ma ei tunne ennast varsti enam võõrana. Sest ma tunnen end siin kõikjal võõrana. Isegi bussis ma istun ja tajun, kui out of place ma olen.
Muudest mõtetest teine kord. Ma proovin koguda positiivsust.