minu viis asendamatut tehnikavidinat
Kuna järgmises Digis ilmub viimane «Naistekas», mis on minu toimetatud (keegi kommentaarides küsis – detsembris ei olnud jah, pühadevärk), siis mõtlesin, et reastan ka oma viis asendamatut tehnikavidinat, mida ma olen Digis palunud tuntud naistel teha. Natuke kahju on ka, olen ju Digi «Naistekat» vist mingi kolm aastat teinud, mõnus igakuine rutiin oli see, et käid ja uurid uusi põnevaid ja ilusaid asju, õhkad ja ohkad, et tahaks ka… Aga igal juhul, viis asendamatut siis.
1. Monster iCar Play. Selle ostsin kuulsa kolumnisti ja muuhulgas ka kursaõe Susan Luitsalu käest, kes seda vidinat oma nimekirjas mainis ja pärast mu pärimise peale, et kust saaks, pakkus, et müüb mulle enda oma, mis tal üle. Kohtusime südasuvises Jõgeva linnas (hah, sellepärast oligi alguses Jõgevas, et «sügiseseS JõgevaS», ei saa ju öelda «sügisesel Jõgeval» või sügiseses Jõgeval»!), kus ma pikka aega õiget kohta taga otsisin, ja väikse tehingu tulemusel saingi juba edasi sõita, autos muusika mängimas. Mõnus asi on see – paned iPodi taha ja ongi muusika olemas! Lisaks ta veel laeb ka iPodi, mida ei tee näiteks see kassettadapter, mida enne kasutasin, nii et iPod elabki nüüd autos ja nii ongi. Seda pole veel juhtunud, et ristmikul kellegi teise muusika vahele hakkaks peksma, kes sama raadiosagedust kasutab, aga ootan põnevusega! Tüütu on see, et meie auto sigaretisüütaja on vist katki või midagi, igal juhul kipub see Monster sealt tagant vastupuutumise peale ära tulema ja Abikaasa pikad koivad ja meeste vist üleüldine harjumus jalad harki istuda tähendab, et ta käib pidevalt sinna roolis olles vastu ja siis tuleb koguaeg uuesti musa käima panna. Mul endal roolis olles seda ei juhtu.
2. Mobiiltelefon Nokia E63. Erinevalt Epust, kellel on sama telefon, meeldib mulle mu Nokia väga. Tal on QWERTY klahvistik, mis teeb opereerimise ja messimise ülimugavaks, mõnusalt suur ekraan ja kõik lisavidinad, mida ma tahta oskan. Inimesed võiksid rohkem messida, arvan ma. Või noh, ma ei viitsi üsna sageli inimestega RÄÄKIDA, seega saadan info sõnumiga. Aga enamik sõpru mul ei viitsi jälle trükkida ja nii nad parem helistavad (tavaliselt siis, kui ma ei viitsi rääkida). Nii et sellega on nokk kinni, saba lahti, aga saab hakkama. Ovi poest leiab ka piisavalt erinevaid ägedaid teemasid, mu lemmikud on õe nimekaimud Siki-teemad. Näiteks Siki Chakra Journey. Kiisud noh! Ainult häirib, et kaameral ei saa välku maha võtta – st seda saab teha ainult ühe pildistamiskorra ajaks, järgmine kord pead jälle välgu käsitsi maha võtma. Mulle ei meeldi ÜLDSE välguga pildistada, tavafotokaga ka mitte. Ja pildistamisheli ei saa ka maha keerata, mis on ülim rumalus. Ei tea, kuidas spioonid peaksid saama salaja pildistada!? Millest ma aga aru ei saa, on see, miks on ära kadunud see korpustevahetamisvõimalus, mis kunagi popp oli? Ma tüdinen asjade välimusest kiirelt ja sageli ja nii äge oleks, kui saaks telefonile korpusevahetusega kiirelt uue ilme anda. Üleskutse Nokiale: tooge korpusevahetamisvõimalused tagasi!
3. Braun Silk-Épil Comfort. Ma olen vist elus ainult ühe korra jalgu raseerinud ja tänu sellele on mu karvakasv üsna hõre. Küll aga tuleb neidki kaht karva aeg-ajalt eemaldada ja selleks kasutan epileerijat. (Noh okei, rasedusega on hakanud mingi mets vohama, aga see on pigem erand, MA LOODAN.) Umbes kord kolme kuu tagant, käib küll. Alguses oli harjumatu, noh valus natuke ja nii, aga tegelt on ikka väga mugav. Tõmbad korra üle ja on vähemalt kuu aega mureta. See masin on kestnud mul umbes kümme aastat, sain selle kunagi teismelisena jõuludeks ja ei kahetse!
4. Samsung N150 Notebook. Minu punane nunnu! Kohutavalt aeglane, vahepeal teeb rumalusi ja ma ei saa aru, MIS MÕTTES ei saa ma desktop photot muuta selle va 7 Starteriga, aga ikkagi. Asendamatu reisi- ja ajaviitekaaslane. Ja kirjutada on sellega ka ikka ülimõnus. Rääkimata sellest, et ta on PUNANE. Ja nunnu.
5. Fotokas Canon miski. Pole käepärast ja ei oska öelda, mis ta mul on, mingi Powershot seebikas. Tegelikult ihkab hing ammu juba korralikku peegelkaamerat, aga rahakott ei jõua hingeihkamisele kuidagi järele. Õnneks saab suurema osa asju Canoniga aetud, kuigi ma tunnen iga kord pilti tehes, et olen sellest masinast üle kasvanud. Ma tahaks, et saaks muuta ka säriaega lisaks ISOle ja välgutugevusele, aga sellega ei saa. Seega tulevadki pildid sellised, nagu nad tulevad (vt ülalt ka minu välguvastumeelsust). Õnneks saab ilusa valge ilmaga ikkagi väga häid pilte. Hämaras ja toas on probleeme. Ja ma olen endale lubanud, et kui kunagi saan hea kaamera, siis panustan ka blogi pildinduspoole parendamisse… Kunagi. Ausalt.
Millised on teie asendamatud tehnikavidinad?
