driving home for christmas

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

6 mõtet “driving home for christmas

  1. Sakuska

    OT, aga Daki, kas sa enam digi ajakirja ei kirjutagi naistekat? või jäi see lihtsalt detsembris vahele. ma otsisin lausa seda kohta tükk aega 😛
    p.s elan su oooootusele kaasa 🙂

    Vasta
  2. kägu

    Mina olen see, kes enne lapse saamist 15 kilo poole aasta ja meeleheitliku pingutusega alla võttis. Oi, ma olin endaga rahul! Rahulolu jätkus kolmeks kuuks. 20 kilo tuli koos lapsega selga tagasi ja ei kavatsegi kuhugi kaduda. Tirts praegu aasta ja kolmekuune.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kägu, sa pead selle asja lõppu ütlema, et lapsest on nii palju rõõmu, et kaal ei morjendagi väga:)

      Vasta
  3. Evu

    Kui lapsega pidevalt tegeleda, siis ehk lähevad kõik kilod nagu ludinal maha. Nähtud ühe sõbranna pealt.

    Vasta
  4. kägu

    Rõõmufaktor läks meelest ära jah:)
    A üks pluss on veel, salenemisega ilmusid silmanurkadesse esimesed kortsukesed, nüüdses priskuses on need kadunud! Ja kui mõelda, et olen sammu kaugusel nelja aastakümne täitumisest…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga