endise superistuja päevikud

Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud erinevad istumise stiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste**…

Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad KÕIK KOHAD VALUTAMA. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alla general areasse. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan ma esimesi samme tehes, et ÕUMAIGAAD MA EI SAA ENAM KÕNDIDA, sest nii valus on!

Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida (kah seal puusaliigeste general areas), seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin. Kusjuures need hädad on tulnud viimase… nädalaga vast. Okei, seda kõndimisebamugavust ja jalavalu tundsin juba Münchenis, aga seda, et ma istuda enam ei saaks, see tuli nüüd.

Ehk siis ajal, kui ma enam ei ole leidnud igapäevaseks joogaks ruumi või aega. Ma nimelt ei saa võimelda, kui keegi kodus on, mul on vaja selleks üksindust ja rahu. Veel vähem saan ma hiilida töö ajal kuhugi koosolekuruumi, et harjutusi teha – kuigi ma tean, et seda tehakse ja soovitatakse. Aga mina ei oska nii. Isegi, kui mu harjutusprogramm on vaid 30 minutit, on mul vaja vähemalt tundi, et end hästi ja lõõgastununa tunda. Ma tahan rahus kuulata muusikat, siis end sirutada-venitada-joogatada ja pärast rahus pesemas käia, teed juua, mõtiskleda.

Kohe kindlasti ei saa ma “omaette olla”, kui köögis käib kappide paigaldus ja härrased abikaasad ja äiad arutlevad, kas kõige rohkem saavad inimesed surma siiski tööõnnetuste või hooletuste tõttu.

Elu juba on üks Padaorg, eks ole…

Mul on tunne, et ma pean hakkama jõuga endale õhtuti tunnikest vaba aega võtma, et joogaga end natuke paika panna, aga no kuidas sa ütled teisele inimesele, et õu, ära tule pärast tööd otse koju? Kui keegi MULLE nii ütleks, siis algaks ilmselt kolmas maailmasõda. Ja mul pole endal kah eriti kuhugi minna. Ma tean, et peaksin end kokku võtma ja mõne spordiklubi välja valima, aga üksi esimest korda võõrasse spordiklubisse minna on FUCKING TERRIFYING. Kusjuures ma ei saa aru, miks see nii on – alati, kui ma olen selle esimese korra üle elanud, siis ma saan aru, et polnudki nii õudne, aga enne olen ma hirmust kangestunud.

Oeh. Nüüd pean ma aga toolilt püsti tõusma, sest mu ass valutab ja tegema ühe tiiru koridori peal.

*Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse…

**Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab…

10 mõtet “endise superistuja päevikud

  1. Glacier

    Joogakohta pakkuda ei ole, küll võin Su soovi korral kaasa võtta meie vene naiste rütmilisse šeipingusse, kus meil ennegi vahelduva eduga on rohkem ja vähem rasedaid naisterahvaid käinud.
    Tegu on klubivormis tegutseva treeningrühmaga, kus lobisemise kõrval tegutsetakse tõsiselt ka oma lihaste kallal. Kuna grupp on väike, siis kõigi vigastustega arvestatakse ehk saavad eraldi harjutused, kui ikka selg või põlv v midagi ei luba, või viilivad vastavalt südametunnistusele (enamasti ei viili). Pärast on saunavõimalus ka.
    Toimub Mustamäe teel esmaspäeviti ja kolmapäeviti (samas on olemas ka jõusaal koos vajaliku equipmentiga). Kui huvi on, siis meiliaadress on olemas:)

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tänud, ma uurin natuke seda trenniasja:)

      Jana, ma eile pidin end katki naerma, no et ei saa diivanilt püsti ja kui saad, siis ägised nagu vanainimene. Ilmselt see tõesti enam varsti naljakas ei tundu:D

      Vasta
  2. Jana

    Ma tean mida sa tunned, aga aidata ka kuidagi ei oska. Mind on aitanud massaaž nimme/puusapiirkonas vahest. Ja vist muud üle ei jäägi kui muudkui katsetada, milline poos on vähem valulikum istumiseks või lamasklemiseks. Alguses tegi mulle nalja muidugi, et diivanilt püsti ei saa ilma vanainimeste poosi sisse võttes, aga nüüd nagu ei olegi eriti naljakas 🙂

    Vasta
  3. Jaanika

    Daki, Tallinnas on mitmeid väga toredaid joogaklubisid, kus ilmselt saaks palju privaatsemalt ja mõnusamalt joogatada, kui kuskil spordiklubis. Äkki teeks tuju ja enesetunde paremaks, seda enam, et osad tunnid on ju suunatud oma spetsiifikalt konkreetselt rasedatele. Üks infokilluke nt siin: http://kikivarvul.wordpress.com/tule-joogatundi/ Ja kui sulle see konkreetselt ei sobi, siis Merit oskaks sind kindlasti kuhugi edasi suunata 🙂

    Vasta
  4. kairit2000

    Kusjuures, Daki, ega lihtsamakas see liikumine-tõusmine ei lähe. Täitsa huvitav, et sul juba poole raseduse pealt sellised probleemid, harilikult on need pigem lõpuotsa mured kui kaalu on kenakesti juures, vot siis on küll elevandi tunne (no ma olen mõlemal korral võtnud juurde vastavalt 20 kg esimesega ja 15 kg teisega). Sa ju ei ole üldse eriti juurdegi võtnud?
    No igatahes on rasedate jooga hea mõte. Kui satud õigesse kohta/seltskonda, siis saad lisaks treeningule ka muidu auru välja lasta/rasedajutte rääkida.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mhmh, ma ise ka imestan, et mis kurat nüüd lahti läks! Kõik oli jummala normalnja praeguseni. Või noh, see pole VÄGA hull, ilmselt lihtsalt mingi hetk, kui liigesed-lihased venivad ja sätivad ennast ja ehk ma harjun ära, sest kaal see tõesti olla ei saa veel. Mul muidu on selg alati olnud nõrk koht ka, et eks ilmselt see üheskoos “vanade vigastustega” annab tunda.

      Ja ma tõesti loodan, et ma ei jää diivanile istuma:D

      Vasta
  5. Jana

    Kõige õudsam on mõelda, et varsti mitte ainult ei saa diivanilt ägisemata püsti vaid keegi teine peab sind üles tõmbama või upitama, muidu jäädki õnnetult istuma 🙂 aga no loodame et sinul (ega ka minul) nii kaugele asi ei jõua !!

    Vasta
  6. Kristi

    Mulle üks tuttav väitis, et natuke enne seda kui lapse liigutusi esimest korda tunda on, hakkavad liigesed ja lihased valutama. Meditsiinilist seost ma sellel küll ei näe 😀 Aga äkki siis mõnel tõesti on nii?! Äkki sul ka väikest müksu oodata 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Müksud juba käivad mõnda aega:) Ma arvan, et kuna mul on niigi liigesed õrnad kohad olnud, ju siis nüüd hakkas see venimine ja kohanemine tunda andma:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.