before the big bang

Alati, kui ma reisilt tagasi hakkan pöörduma ja lennujaamas esimesi eestlasi kohtan, kes minuga samale lennule tulevad, tunnen ma nende suhtes ääretut vastumeelsust. Ma ei tea, miks see nii on, ma ju tegelikult armastan eestlasi (ja teisi rahvuseid ka!), aga kuidagi alati see hetk, kui ma esimest korda üle pika aja kuulen võõraid kaasmaalasi omas keeles lennujaamas rääkimas, kihvatab miski mu sees.

Võib-olla on see fakt, et ma saan jälle aru, mis mu ümber räägitakse. Või siis on põhjuseks tõsiasi, et välismaal olles käituvad 65,3 protsenti inimestest nagu täielikud imbetsillid. Näiteks tagasiteel pidin ma terve tee kuulama (läbi mootorimüra ja põhja keeratud klappidest tuleva muusika!), kuidas mu selja taga istus üks eriti vastik proua ja seletas pikalt ja laialt oma elufilosoofiat. Noh, muidugi, ta alustas sellest, kuidas teha Nikolai salatit (“Ja ta pani sinna veel pähkleid! Kui kreeka pähkleid ei olnud, siis kõlbasid ka salatipähklid (sic).”) ja see õpetus kestis umbes pool tundi, aga lõpetas sellega, kuidas pagulased ja võõrtöölised ei peaks üldse inimväärset elu või palgatööd eeldamagi, sest “keegi ei saagi neid ju tööle võtta, see firma läheks kohe põhja, neid ei saa ju inimeste ette viia!”.

Igal juhul, kuna mul ei olnud julgust midagi lennu ajal öelda (vt ka konfrontatsioonihirm, valehäbi, passiivagressiivsus), siis tea, proua istmelt 11F, kes sa lendasid laupäeval Münchenist Tallinnasse, sa oled maailma kõige tüütum reisikaaslane. Ja mitte ainult selle inimese jaoks, kes istub su kõrval, vaid ka kõigi nende viie rea jaoks, kes istusid su ümber ja olid sunnitud su kaagutamist kuulama.

Ja ometi kaob kogu see vastumeelsus, kui ma olen lennutsoonist väljas ja astun tavaellu sisse. Mulle meeldib taas poes oma keeles rääkida (Tallinnas on see muidugi alati 50-50 šanss, kas õnnestub omas keeles rääkida), mulle meeldib, et ma ei pea söögikorra eest maksma terve nädala palka, mulle meeldib see külm ja märg õhk ja asfaltilt vastu peegelduvad tänavalaternad ja see, et ma tean, kuhu minna, kui ma tahan saada head kohvi või kiirelt näksimist.

/

Aga nii aktiivset puhkust polegi meil vist veel olnud. Isegi kõik suusapuhkused on tähendanud less walky and more drinky süsteemi, mitte sellist tatsa-tundide-kaupa-mööda-linna-või-muuseume-rütmi, mis pani mu jalad igal õhtul konkreetselt VALUTAMA, nii et isegi hommikul voodist tõustes oli tunne nagu sel muinasjutukangelasel, kes pidi varbad ära lõikama, et need kingadesse mahuks.

Nüüd naudin ma iga persetamishetke ja seda, et õhtuks ei ole jalad paisunud üleinimlikesse mõõtmetesse.

Persetamishetki muidugi väga palju pole. Peab pakkima-pakkima-pakkima, õhtuti õde tema diplosaurusega aitama, pea igapäevaselt arsti juures käima, teha veel üks artikkel vahelduseks, siis tuleks käia pensioniametis ja lõpuks ometi anda vahetusse oma dokumendid. Ma nii tahaks, et saaks kõik asjad lükata riiulisse “homme teen”, aga see riiul on juba ammu asju täis, nii et kõike tuleb teha täna ja kohe ja ma hullun vaikselt ja

ja ma tahaks juba jõuluootust

/

Muide! Kui ma olen lõpuks ära kolinud ja uude kohta ka interneti saanud, siis tuleb mul teile, lugejatele, üks jõuluhõnguline üllatus! Jääge ootele:)

9 mõtet “before the big bang

  1. aabram

    65,3% on ikka tugev alahindamine. Ma pakuks ikka kõva 75%. Aga võib-olla on asi selles, et ontlikud eestlased lihtsalt ei lärma üle terminali või lennuki ja ma ei saagi nende olemasolust teada. Tore, mulle meeldibki vaikus.

    Vasta
  2. k

    Oh, ma tean seda tunnet, kus kaasreisija hulluks ajab. Ise olen kohati kahjuks selline, kes midagi ütleb ka ja pärast tunnen ennast halvasti, et olen kuidagi peaaegu sama nõme nagu mu kritiseeritavgi 😀 Nii, et võid äkki isegi õnnelik olla, et sinus piisavalt passiivsust on, jääb kuidagi väärikam tunne endast minu arvates.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      k, jah, just täpselt. Ma kartsin, et olen siis mölisema hakates sama nõme ja ei tahtnud stseeni teha. Õnneks oli lühike lend ka, kui oleks olnud üle kolme tunni, oleks vist küll kannatus katkenud.

      Aabram, ma mõtlesin neid protsente ja proovisin olla optimistlik:)

      Vasta
  3. Maiden

    Ma ei julgegi lennujaamades seepärast rääkida. Ja sama vastik on teisi ka kuulata.

    Minu rasereis oli ka maailma aktiivseim- kuna mul polnud ka lube, siis ei joonud me kumbki ja muudkui sõitsima määda kreetat, ronisime tornidesse ja mägede otsa kloostritesse jne- TOHUTU kultuur- ja sõime.

    Jaksu riiuli likvideerimisel!

    Vasta
  4. Manona

    Oh ma tean seda tunnet, kui kohvikus saab taas mõistliku hinnaga head kohvi ja kiiret näksimist!

    Siinmail on muidugi veist teistsugune. Kui kuuled rongijaamas perroonil eesti keelt, valgub südame alt soojaks. Ahh, eestlased! Ikkagi, khm, inimesed 😉

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Manona, muide, kui ma Riias kuulsin pärast Tenerifelt tulekut eesti keelt, võttis ikka ka südame alt soojaks. Aga just see kojupöördumisprotsess, mis on ühendatud sunniviisiliselt kaasmaalastega koosolemisega, see hakkab vastu.

    Maiden, eksju! Teil oli vähemalt auto:D

    Vasta
  6. Jana

    Kõige õudsam on tulla tagasi puhkusereisilt, kus said rahulikult aega veeta ja siis lennujaamas kohtad puhkusepakettide püsikasutajaid, kes on käinud enamus ajast Egiptuses, näpuotaga Hispaanias, Kreetal jne ja siis kuulad, kuidas nad punaseks põlenud nägudega kõvasti LOLLI juttu räägivad, naeravad ja üldse lollakad on. Ja no lennukukis on vaja neid oma “tähtsaid” teemasid (reeglina KA reisiteemal) jätkata, kõvasti ja häirivalt ja nii 4+ tundi näiteks.

    Vasta
  7. Nele

    Ja mina mõtlesin siiani, et ma olen liiga pirtsakas ja snoob, et mulle üleüldse ei meeldi istuda Tallinnasse sõitva lennuki ooteväravas ja kuulata mõttetut möla, mis tuleb reeglina mingite “ah-teate-Eestis-ei-ole-mitte-midagi-osta-ma-seetõttu-sõitsin-xxx-riiki-et-H&Mi(!)-minna”-beibede või mingite “yo-ma-käisin-Berliinis-pidutsemas-ja-pole-veel-kaineks-saanud”-jõmmide või siis “lennureis-see-tähendab-ju-konstantset-joovet”-härrade suust.
    Mulle meeldib Jana hinnang “…ja üldse lollakad on” 😀
    Tänan, universum, et ma ei ole ainuke.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga