Müncheni juures meeldisid mulle…
See, et münchenlased võtsid jõule väga tõsiselt ja jõulud olid juba kõikjal…
…muuseumid ja väga lahedad vanad autod…
…skulptuurid, skulptuurid, skulptuurid…
…kosmos…
…ja U-bahn!
Sarnasel teemal...
before the big bang
Alati, kui ma reisilt tagasi hakkan pöörduma ja lennujaamas esimesi eestlasi kohtan, kes minuga samale lennule tulevad, tunnen ma nende suhtes ääretut vastumeelsust. Ma ei tea, miks see nii on, ma ju tegelikult armastan eestlasi (ja teisi rahvuseid ka!), aga kuidagi alati see hetk, kui ma esimest korda üle pika aja kuulen võõraid kaasmaalasi omas keeles lennujaamas rääkimas, kihvatab miski mu sees.
Võib-olla on see fakt, et ma saan jälle aru, mis mu ümber räägitakse. Või siis on põhjuseks tõsiasi, et välismaal olles käituvad 65,3 protsenti inimestest nagu täielikud imbetsillid. Näiteks tagasiteel pidin ma terve tee kuulama (läbi mootorimüra ja põhja keeratud klappidest tuleva muusika!), kuidas mu selja taga istus üks eriti vastik proua ja seletas pikalt ja laialt oma elufilosoofiat. Noh, muidugi, ta alustas sellest, kuidas teha Nikolai salatit («Ja ta pani sinna veel pähkleid! Kui kreeka pähkleid ei olnud, siis kõlbasid ka salatipähklid (sic).») ja see õpetus kestis umbes pool tundi, aga lõpetas sellega, kuidas pagulased ja võõrtöölised ei peaks üldse inimväärset elu või palgatööd eeldamagi, sest «keegi ei saagi neid ju tööle võtta, see firma läheks kohe põhja, neid ei saa ju inimeste ette viia!».
Igal juhul, kuna mul ei olnud julgust midagi lennu ajal öelda (vt ka konfrontatsioonihirm, valehäbi, passiivagressiivsus), siis tea, proua istmelt 11F, kes sa lendasid laupäeval Münchenist Tallinnasse, sa oled maailma kõige tüütum reisikaaslane. Ja mitte ainult selle inimese jaoks, kes istub su kõrval, vaid ka kõigi nende viie rea jaoks, kes istusid su ümber ja olid sunnitud su kaagutamist kuulama.
Ja ometi kaob kogu see vastumeelsus, kui ma olen lennutsoonist väljas ja astun tavaellu sisse. Mulle meeldib taas poes oma keeles rääkida (Tallinnas on see muidugi alati 50-50 šanss, kas õnnestub omas keeles rääkida), mulle meeldib, et ma ei pea söögikorra eest maksma terve nädala palka, mulle meeldib see külm ja märg õhk ja asfaltilt vastu peegelduvad tänavalaternad ja see, et ma tean, kuhu minna, kui ma tahan saada head kohvi või kiirelt näksimist.
/
Aga nii aktiivset puhkust polegi meil vist veel olnud. Isegi kõik suusapuhkused on tähendanud less walky and more drinky süsteemi, mitte sellist tatsa-tundide-kaupa-mööda-linna-või-muuseume-rütmi, mis pani mu jalad igal õhtul konkreetselt VALUTAMA, nii et isegi hommikul voodist tõustes oli tunne nagu sel muinasjutukangelasel, kes pidi varbad ära lõikama, et need kingadesse mahuks.
Nüüd naudin ma iga persetamishetke ja seda, et õhtuks ei ole jalad paisunud üleinimlikesse mõõtmetesse.
Persetamishetki muidugi väga palju pole. Peab pakkima-pakkima-pakkima, õhtuti õde tema diplosaurusega aitama, pea igapäevaselt arsti juures käima, teha veel üks artikkel vahelduseks, siis tuleks käia pensioniametis ja lõpuks ometi anda vahetusse oma dokumendid. Ma nii tahaks, et saaks kõik asjad lükata riiulisse «homme teen», aga see riiul on juba ammu asju täis, nii et kõike tuleb teha täna ja kohe ja ma hullun vaikselt ja
ja ma tahaks juba jõuluootust
/
Muide! Kui ma olen lõpuks ära kolinud ja uude kohta ka interneti saanud, siis tuleb mul teile, lugejatele, üks jõuluhõnguline üllatus! Jääge ootele:)
