«Mina olen ookean», Sandra Steingraber
Enne kõike: selle raamatu võid saada endale kingituseks, kui arvustad oma blogis Petrone Printi raamatut! Vaata lähemalt siit.
Ja see pole promopost – ma hakkasin «Ookeani» lugema siis, kui sain need kaks sinist triipu rasedustestil ja lõpetasin täiesti juhuslikult alles nüüd. Peamiselt võttis selle raamatu lugemine (kaks kuud) aega sellepärast, et see on raske. Sellest on väga raske end läbi närida, kui tahad kõike mõista ja lahti mõtestada. Statistika, numbrid, keemiline ja bioloogiline jutt, väljendid ja sõnad, mida ma pole varem kuulnudki… Jah, tunnistan, easy reading see pole kindlasti ja päris sageli jätsin ma lõike vahele.
Selles mõttes ei olnud see raamat kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Ma ootasin – ja ootan senimaani tegelikult – raamatut, mis ütleks mulle, mida tähendab naise jaoks, kes ei tea lastest ega rasedusest midagi, esimene rasedus ja mis põhiline: kuidas sellega harjuda ja kuidas saada emaks (ma arvan, et pean sellise raamatu ise kirjutama, sest seni pole ma midagi ei Amazonist ega raamatupoodidest leidnud, mis võiks olla selline teekonna-lugu, mida ma otsin). Aga see tundus vähemalt alapealkirja järgi olevat kõige lähemal sellele, mis ma otsisin ja arvasin, et ju mind ootab ees ka natuke rohelisele südametunnistusele koputamist.
Tegelikult aga lahkas autor metoodilise järjekindlusega kõike, mis tulevast beebit ja tema ema mõjutab. Sa saad teada väärarengutega lastest Jaapanis, saad teada, et innuitide piim on kõige saastatum, sa kuuled mürgistest ravimitest, mida emadele pahaaimamatult veel mõnikümmend aastat tagasi sisse söödeti. Vahele kauneid looduspilte, linnulaulu ja autori mõtisklusi emaduse üle, aga seda viimast (minu jaoks) häbiväärselt vähe.
Nii et selles mõttes sobib see raamat tõesti lugemiseks kõigile, kel südametunnistus ja huvi selle suure ja keerulise (ja saastatud) maailma vastu, kus me elame. Pole «mõttetult» palju rasedajuttu, isegi sünnituseosa läheb lennates mööda. Ja tegelikult olid kõik need õnnetud näited, mida ta tõi, väga põnevad lugeda. See pole rasedusraamat, see on keskkonnaraamat ja nii ongi.
Ahjaa, ja nüüd, pärast läbilugemist, arvan ma, et tõlgitud pealkiri on ebaõnnestunud. Originaalpealkiri «Having Faith» on muidugi tõlkimatu, aga nii palju poeetilisem. «Mina olen ookean» on muidugi igati sümboolne, aga… Kuidagi ikkagi ei haaku esimese (ega viimase) hooga. Ma ei oska seda arvamust lõpuni seletada, aga see tunne tekkis minusse kohe, kui jäi lõpusõnu lugedes silma, et hoopis «Having Faith» oli see, mida ma lugesin – ja asjad loksusid paika.
Mida ei juhtunud? Ei juhtunud seda, et ma oleksin hakanud muretsema. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen vist sisemiselt surnud või masendav pohhuist, aga ma olen ammu loobunud muretsemast asjade pärast, mida mina muuta ei saa. Ja ausalt öelda arvan ma isegi, et inimestele tuleks kasuks välja surra, see on ikka päris kohutav, mis me kokku oleme keeranud. Muidugi tahan minagi, et minu laps sünniks terve ja rõõsa, aga ma ei oska muretseda kõigi nende mürkainete pärast, mille olen (ka tahtmatult) oma kehasse elu jooksul ladestanud. And it’s not like I could do something about it. Kui mul õnnestukski kuidagi oma keha mingi imevahendiga puhtaks saada ja elada terve raseduse mürkainetevabas mullis, kui suur on tõenäosus, et mu antibakteriaalne beebi pärast sündi ellu jääks? Selles mürkaineid täis maailmas? Okei, ma saan aru, et need asjad päris nii ei tööta, aga you catch my drift.
Õnneks ei kippunud Steingraber näppu viibutama ja õpetama – mulle kohe hakkab selline asi vastu. Ma sain targemaks, horisondid avardusid ja ma sain teada, et piim tuleb rindadesse kolm päeva pärast sünnitust. Sest kust ma võisingi sellist asja teada? Ja mul oleks just SELLIST raamatut vaja. Mis ütleks mulle just SELLISEID asju. Otsingud jätkuvad.
Sarnasel teemal...
uusi vidinaid ehk kohalik käsitöö ausse!
Mulle meeldivad kõrvarõngad. Mul polegi praktiliselt mingeid muid ehteid peale kõrvarõngaste, paar kaelavärki on ka. On aegu, kui mul on olnud prosse, kuid ka need on kaduma läinud. Aga kõrvarõngad, see on mu tõeline armastus. Kummalisel kombel ei viitsi ma neid iga päev kanda, sest mul on tunne, et peaks need justkui pidupäevadeks jätma. Aga pidupäevi on ju aina vähem, nii et peab vist ikka endale selle naiseks olemise kombe külge harjutama ja püüdma vähemalt hommikuudus meeles pidada, et võiks kõrvakad külge riputada. Nägu ma ju niikuinii teha ei viitsi (see jääb pidupäevadeks).
Olen sõltuvusse sattunud Silja käsitööst, mida ta pakub supersoodsa hinnaga ja kõik tema asjad on lihtsalt megailusad. Tema käest olen saanud rõngad, mis pildil numbritega 1, 2 ja 3. Esimesed, kilpkonna omad, tellisin juba mõni aeg tagasi, täna sain kätte metallipusad (mis said kohe mu lemmikuks) ja pildil küll natuke kehvalt näha valged merekarp-rõngad. Kuna Silja töötab mulle üsna lähedal, siis on mul praktiliselt kojutoomisteenus, nii et ma arvan, et jään uhkusega tema püsikliendiks ja soovitan tema käsitööd julgelt teilegi. Ainult ärge mult kõige ägedamaid asju eest võtke:)
Number neljad ehk läbipaistvad karukesed leidsin eile postkastist (olin juba unustanud, et need tellisin ja pidin kreepsu saama, nähes postkastis saatjanimeta ümbrikku – paranoia hakkas kohe hoogsalt tööle) ja need saatis mulle moeblogija Merily (Sequin Magazine), kellel ka on oma netipood. Peamiselt müüb ta seal küll rõivaid ja muud garderoobikraami, mis pole küll minu maitse. I mean, tema riided on TEMA seljas ilusad, kuid esiteks ei läheks mulle need iial selga ja teiseks ei oskaks ma neid vist kunagi nii ägedalt välja kanda. Karukõrvarõngad pole ilmselt tema enda tehtud ja ma päriselt ei tea, kust need pärit, aga nad on nunnud ja näevad välja nagu kummikommid.
Varem olen ma ehteid tellinud ka Little Shop of Horrorist, mille omanik aga kahjuks enam viimasel ajal väga aktiivne ei ole. Sellegipoolest olen temalt saanud imelised pikad rippuvad punase-mustakirjud kõrvarõngad, mida ma olen miljon korda Underisse ära kaotanud ja alati tagasi saanud. Lisaks sain temalt ka fimost kollased pardikesed, mis läksid kaduma. Ta lubas mulle küll uued teha, kuid ootan senini.
Ahjaa, ja muidugi ei saa unustada Britti, kelle Pastries By Britt on ka väga armas poeke. Just tema tegi mulle pulmaehted, mida senini piltidelt heldimusega vaatan.
Üleüldse igatsen ma, et mul oleks korralik ehtekarp (nb! christmas present alert!), kuhu kõik oma väärtuslikud kõrvakad panna. Praegu on mul vaid erinevad kausid, mille äärte külge ma kõrvarõngaid riputan ja seetõttu nad mul alati kaduma lähevadki.
Ja Etsysse ei julge ma enam viimasel ajal üldse vaadata, sest sealt tahaks tellida KÕIKE, alates ehetest lõpetades patjade ja arvutikaupadega. Käsitöö on ikka ilgelt cool, kunagi ma õpin ise ka midagi tegema. Ausalt.
