gimme back my bladder!
Ettevaatust, järgneb rasedajutt.
Üldiselt, rase olla on väga igav. Kui ma ei peaks igapäevaselt oma punne vahtima, pidevalt vetsus käima ja ööpäev läbi rinnahoidjat kandma, siis ma unustaks ilmselt ära, et üldse Põrnikas olemas on. Aga juba ma saan tegelikult aru, et keha muutub ja need muutused ei pruugi mulle üldse kõik sugugi meeldida.
On vähe kehaosasid, mille üle ma enda juures uhkust saan tunda ja need on läbi aegade olnud tissid ja põis. Mul on fenomenaalne põis: ma võin ära juua neli Rocki, ilma et peaks vetsu poole vaatamagi. Ja mis on nüüd? Nüüd ma pean ÖÖ JOOKSUL ÜLES TÕUSMA, ET VETSUS KÄIA. ILMA ÕLUT JOOMATA! See on friiking ebanormaalne – ja ma tean, et see läheb ainult hullemaks. Ja kes ütleb mulle, et pärast kõike seda mu fenomenaalne põis mul veel alles on? Äkki ma jäängi selliseks… minipõieks? Sellega seoses arendan ma oma The Cough Bandiga välja uut hittlugu «Ma tahan pissile!». Ma olen kindel, et see saab kõikide rasedate hümniks, kuigi see on liiga «positiivne», nagu ütles Abikaasa. Ma ei tea, mis ta täpselt mõtles selle all, võib-olla seda, et kõik ei taha just LAULDA sellest, et nad järjekordselt seitsmesajandat korda selle päeva jooksul peavad tualetti külastama.
Ausalt, see on kuradi tüütu ja segab mu elu märkimisväärselt, sest nüüd ma pean päriselt tegutsema oma vanaema sõnade järgi, kes alati, enne kui me kuhugi sõitma hakkasime, meelde tuletas: «Kas sa ikka vetsus käisid? Käi pissil ka ära, muidu tuleb sõidu ajal häda peale!» Tegelikult, kui mõelda, siis ta teeb seda senimaani. Ja nüüd ma päriselt peangi enne iga väljaminekut vetsus käima. Like a freaking pussy.
Ja siis tissid. Mulle meeldivad minu tissid ja mulle meeldib aeg-ajalt dekolteega pluuse kanda. Või õigemini, pluuse, mis ei ole ilmingimata turtleneckid. Pealegi ei kannata ma kõrge kaelusega pullovere, sest need käivad vastu lõuga ja see on ärritav. Ja nüüd on aeg, kui ma pean selliseid asju kandma ja võin NORMAALSETEST (ei pea isegi olema mingi imedekolts) pluusidest vaid und näha, kui ma ei taha kaasinimesi miiniväljaga terroriseerida.
Oh, päriselt, mul on nii kahju, et ma pean kasutama tisse ja vinne ühes lõigus, päriselt! See on nagu pühaduseteotus.
Siinjuures ei ole kahekordistunud rinnahoidjanumber eriline lohutus, sest a) ma ei saa neid niikuinii näidata ja b) valus on ju. Valus, I say! Rinnahoidjatest ei hakka ma üldse rääkima, sest ma ei kannata rinnahoidjaid umbes samapalju nagu ma ei kannata kõrge kaelusega pullovere. Ma pole elus PIDANUD kopsukaid kandma ja nüüd pean ma seda tegema 24/7. Mis tähendab, et kõiksugune varu on juba ammendunud (palgapäev kahe nädala pärast ja siis olen ma aasta lõpuni rahatu) ja nüüd pean ma käima nende ilusatega, mis pole väga mugavad. Ja üleüldse on mul vist kokku mingi 5 või 6 paari kopsukaid, neist kaks on katki läinud selle aja jooksul. Oh, ma tean, et ilmselt ei saa paljud naised üldse aru, kuidas nii vähese varuga läbi saab ja võibolla ma ka natuke liialdan (või vähendan), aga üle kümne paari mul neid kindlalt pole. No võibolla on üheksa. Heal juhul.
Ma tean, et ma peaks ostma paar korralikku sportrinnahoidjat, ja ma ausalt jõuan kunagi selleni, las ma seni vingun.
Oih, vabandust, ma pean nüüd pissile minema.
Sarnasel teemal...
põrnikas on hoopis ritsikas
Käisime Abikaasaga koos täna esimest korda nn suures ultrahelis, mis toimus nagu filmis: külma geeli kõhule ja ei pidanudki pükse jalast ära võtma.
Ja teate, ma pole vist elus midagi ägedamat näinud. Põrnikas hüppas! Ta hüppas nagu vanakurat ja see oli nii äge ja naljakas, et ma ainult naersin, ühest silmast nirises pisar ka. Ta on nii äge! Ja nüüd tuleb mul iga kord selline rumal naeratus näole, kui ma sellele mõtlen, kuidas ta seal siples. Ja ta ise on vaid 7,5 cm pikkune, kujutate ette? Nii tilluke, aga juba näeb välja nagu päris inimene: tillukesed näpud, pealuu, mis näeb välja nagu, noh, pealuu ja maailma kõige ilusam selgroog. Ma pole vist kunagi SELGROOST nii vaimustusse sattunud kui täna.
Sugu veel ei näinud, aga nagu me arutasime, ei ole meil suuremat vahet ka. Peaasi, et tuleb poiss või tüdruk.
Kalendrit tunneb Põrnikas ka väga hästi, sest täna on 13 nädal ja 4. päev, mis tähendab, et 13. nädal lõppeb korralikult pühapäeval ja uus algab esmaspäeval. Täpselt nii nagu peab.
Kui ma vaid suudaksin teda nüüd veenda, et ta võiks sündimisega maikuuni oodata…
