kohtingutest, vol 2

“Hei, tere!” Mingi võõras noormees koputab mu õlale ja vaatab otsa nagu tunneks mind.
“Ee… Tere. Ma ei tunne sind,” kohman. Siis mõtlen, et äkki see on ebaviisakas ja parandan end: “Kas ma tunnen sind?”
“Noh, me kohtusime kunagi Undergroundis, ma üritasin sulle purjus peaga külge lüüa. Ebaõnnestunult vist.”
“Aa, sina oled see! Kohtunik või kohtunikuabi või keegi.”
“Jah, just.”

K. kisub mind käisest: “Lähme nüüd Royd vaatama!”

“Sorry, ma lähen nüüd, kontsert algab just…”

Hiljem oli mul piinlik, et ma ei mäletanud ta nime (ainult ametit, aga seegi jäi meelde vaid seetõttu, et ma pole kunagi ühegi kohtunikuga koos joonud) ja et ma nii järsku vestluse katkestasin, aga kui ma vaatasin lähedalt Trubetskyt ja tema kohutavat lõuaalust (päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?) läks mul vahejuhtum meelest, tuli alles pärast kodus meelde.

Ja ma jõudsin järeldusele, et täpselt see juhtum iseloomustabki täpselt minu ja mitmete teiste naiste kohtinguelu. Keegi ajab purjus peaga baaris ligi. Ja nii ongi. Hiljem paned sa tema telefoninumbri mälusse nimega “Ära vasta!” ja mõne aja pärast sul ei ole nende näodki enam meeles.

Ma üritasin oma kohtingulugusid meenutada ja mulle meenus täpselt kolm juhtumit.

Juhtum #1. Ma käisin ühel kohtingul Pläsku katusel. Kutiga olin tuttavaks saanud reidis ja ma ei mäleta, et me oleks kuskil kasvõi kohvigi joomas käinud. Ma mäletan, et kutt oli hirmus lühike. Nime ega nägu ei mäleta.

Juhtum #2. Reidi jutukas sain tuttavaks ühe kutiga, kelle nimi oli vist Villu. Ta oli maalt. Ma käisin tal ühe korra külas ja pidin sinna ööseks jääma. Hommikul sõime suure ümmarguse laua ümber koos tema perega hommikust. Oli ilgelt awkward. Mäletan, et kutt oli hästi kõhn ja rääkis hästi palju.

Juhtum #3. Mõnda aega käisin ma kohtamas ühe kokaga, kes õpetas mulle, kuidas teha boloneese kastet. See oli aeg, kui ma pidin emale helistama, et küsida, kuidas makarone keedetakse (no mitte päris nii, aga umbes). Ma ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, aga kuna me hängisime seal restos, kus ta töötas, päris tihti, siis ilmselt nii kohtusingi. Ma ei mäleta enam ta perekonnanime ja nägu ka eriti mitte. Ma mäletan, kuidas me käisime ühel kohtingul Pooles Kuues (!) ja ma mäletan, kuidas ta minu köögis süüa tegi ja seda oli nii seksikas vaadata. Kodus oli mul sel ajal veel mustvalge telekas, hiljem vaatasime me sealt mingit igavat filmi.

Ja siis meenus mulle lugematu arv lugusid seoses Ühe Poisiga (seriously, mis kurat meil toimus?!), aga need ei puutu enam asjasse.

Nii ei saanudki asja naljakast ja meesteminevikus tuhnivast postitusest kohtingutest. Kahju.

(Aga Kristen McGuiness vastas mu fännikirjale ja on nüüd mu FB sõber! Ma viiksusin nagu väike plika, kui see juhtus. Uskumatu. Muide, raamatut soovitan (sellest hoolimata) ikkagi ka, täitsa äge oli!)

3 mõtet “kohtingutest, vol 2

  1. Kris

    Tere, Daki. Lihtsalt tahtsin öelda, et jube äge blogi on sul. Alati loen, kui kõigest jubedalt kopp ees ja midagi enam ei eruta. Naeran ja nutan koos sinuga, pärast on alati soe tunne südames.
    Ps. Itsitasin mõnuga selle “päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?” peale
    K

    Vasta
  2. Kris

    Lisaksin veel (inspireerituna sinu kurvameelsest sissekandest) – kui mina olen kurb või deprekas, siis on sinu blogi üks kindel aken “tagasi elule”! Alati tänu ja heade soovidega, nüüd ka pisikesele, K.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kris, aitäh! Esimene kommentaar, mis täna tulles lugesin, oli sellest, et mu blogi on pliiatsivägistamine viimasel ajal, aga sinu oma oli hoopis teistsugune:) Nii et tegelikult on ikkagi kõik tasakaalus. Ja mul on hea meel, et sul on hea meel:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga