aga see oli armas
Läksin ükspäev korra K. juurest läbi. See oli natuke pärast seda, kui P.P. kirjutas must laulu (mis oli ikka ilgelt nunnu ja ma pidin nunnundusse ära surema), igal juhul kõigepealt tuli uksele vastu P.P, kes uhkelt demonstreeris oma karvaseid susse, siis kallistas mind ja oli üldse tups.
K. kutsus kõrvaltoast Gaiuse, sest EI SAA NII OLLA, et ma lähen K. juurde ja Gaiust ei näegi. Gaius tuli nagu segane rõõmurull, kargas ja lakkus ja hüppas ja väljendas nii suurt rõõmu mind nähes, et ma pole veel KEDAGI (ei inimest ega looma) näinud nii rõõmus olevat, lihtsalt sellepärast, et mina tulin.
Ja siis tõi Gaius mulle teki. Ma alguses arvasin, et ta tahab jälle siku-sikut mängida.
«Mis? Mingi uus siku-siku mängiasi või?» imestasin.
«Ei! See on see, et sa tulid väljast ja ta arvab, et sul on külm,» selgitas K.
Lihtsalt. Liiga. Nunnu.
PS! Lumelaadset asja sajab! LUMH!
Sarnasel teemal...
This is pure whining.
12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?! Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.
Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.
Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.
Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.
Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.
Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.
«Miks sa SELLISE häälega oled?»
«Kell. On. 11.»
«No ja SIIS?!»
Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!
Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid «no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und». Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.
Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.
Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.
/end pregnant whining/
