kohtinguelu aastal 99

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…

5 mõtet “kohtinguelu aastal 99

  1. Lonni

    Ma olen ka oma deitimiste peale pingsalt mõelnud ja kahetsen jubedalt, et ise tollel ajal päevikut ei pidanud. Oma poiste/meeste ajaloo põhjal võiksin memuaare kirjuada:D Ehk peakski midagi üles märkima enne, kui kõik ununeb.

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Just sellepärast alustasingi ma kunagi nende ülesmärkimist, et meelest ei läheks – ja sellest kirjapandust saigi hiljem “Meestest, lihtsalt”. Ma usun, et kõigi meesteminevikust võiks memuaare kirjutada:)

    Vasta
  3. kitty

    hahaa, ma ei tea, kas sa Twilighti oled lugenud, aga see sinu E (Edward, eksole?:P) oli raudselt vampiir! KÕIK klapib, eriti see polnud-koolis-vältis-mind-tegelt-ei-vältinud. see, et ta sinuga ei abiellunud, oli su enda turvalisuse ja hingeõnnistuse huvides. ma olen surmkindel:)

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nele, EIIII! Ära hävita oma päevikut, ausalt, neid on hea alles hoida!

      Kitty, tänud:D It all makes sense now!

      Vasta
  4. Nele

    Oota ma naeran ära….
    «Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.»

    Ikka naeran. Need 4 erineva päeva lihtlauset kokku moodustavad minu haiges briti musta huumoriga üles arenenud ajus mingi kummalise sketši ja ma ei suuda naeru lõpetada.

    Aga päevikutest…
    Ma otsustasin eelmisel kuul ema juures oma põhikooliaegsed asjad ära sorteerida (loe: suuremas osas ära hävitada) ja “Meie meele” postrite põletamise vahel sirvisin ka oma vana päevikut. Oioioioioi, kui piinlik oli lugeda. Tead seda tunnet, kui vahel vaatad filmi, kus toimub midagi piinlikku ja endal hakkab piinlik? See tunne tuli enda 8. klassi päevikut lugedes. Ühtlasi oli IGALE POOLE kirjutatud “I love H….”, kes oli mu tolleaegne suuuur obsessioon. Vihikute kaantele ka. Ja ma olin isegi harjutanud tema perekonnanimega oma “uut” allkirja. 8. klassis! Hahahahahahaha.
    Kui ahi poleks “Meie meele” postreid pilgeni täis saanud, siis oleks see päevik leidnud oma otsa. Järgmisel korral läheb tuleroaks küll:D

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga