kohtinguelu aastal 99
Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!
«Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.»
«Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!»
*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).
«Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!»
Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.
«Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.»
Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!
«Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.»
(Järgmine päev) «Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.»
Need on neli järjestikust päeva:
«E.-d koolis ei olnud.»
«E. oli koolis, aga väldib mind.»
«E. ikka väldib mind.»
«Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.»
Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D
«Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.»
«Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.»
Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.
«Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.»
Mõni päev hiljem…
«Sain botased ja arve. E!!!» ja järgmine päev: «Tuiasin ja nautisin õnne.»
Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et «E.-d ei näinud.»
«K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.» Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.
«E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!»
«Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!»
Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!
Ja järgmine päev…
«Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.»
Ja järgmine päev…
«Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.»
Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.
«Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.»
On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.
«Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.»
«Kaks olid mailinud.»
Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.
Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)
E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.
Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…
Sarnasel teemal...
kohtingutest, vol 1
Vastukaaluks abieluteemalisele Gilberti raamatule «Committed» loen ma praegu Kristen McGuinessi raamatut «51/50: The Magical Adventures of Single Life». Ma avastasin selle vist lugedes The Friskyt, kus oli lugu autoriga ja raamat intrigeeris mind. Kristen otsustas 50 nädala jooksul minna 51 deidile, et leida armastust, Seda Õiget. Muidugi avastab ta selle teekonna käigus paljugi iseenda kohta. Tegu on alkohooliku ja kokanarkomaaniga, kes on olnud aasta selge (ma ei ütle ENDISE, sest pole olemas endiseid narkomaane või alkohoolikuid – on vaid need, kes pole mõnda aega tarbinud) ja ma imetlen tema julgust oma sõltuvustest nii avalikult rääkida.
Esialgu ma arvasin, et selle lugemine tähendab minu jaoks, et hakkan nostalgitsema aja üle, kui veel ise olin vallaline, igatsema taga neid aegu, kui iga nädal tõi uue armumise, kui sa ei teadnud, kust sa leiad end reede öösel või laupäeva hommikul (praegu leian ma end ainult voodist – ENDA voodist)… Aga huvitaval kombel ei tunne ma ühtki sellist emotsiooni. Ma hoopis tunnen – oh õudust! – haletsust oma vana mina vastu. Ma ju teadsin juba siis, et ma otsin midagi, aga ma ei osanud arvata uneski, et hea ja kvaliteetne suhe õige inimesega ja PEREELU võib pakkuda sellist rahuldust, nagu ta pakub. Oh, ma tean, ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma neli aastat tagasi südamepõhjast jälestasin, andke mulle andkes!
Õigemini, ma tegelikult mõtlen küll, et milline oleks elu siis, kui poleks läinud nii nagu läks, kui ma poleks leidnud oma inimest (ja kaotanud selle käigus terve persetäie sõpru), kui me oleks näiteks Rüblikuga suutnud asjad korda saada, kui… kui ma poleks üldse Rüblikuga kokku saanud… Ilmselt rändaksin ma siiamaani ringi, otsides seda seletamatut Miskit. Ja ikka baaridest ja klubidest.
Aga kohtamiselu Ameerikas on ikka HOOPIS TEISTSUGUNE kui meil siin. Või õigemini: kui oli minul ja kui on minu tuttavatel, kes on veel (või jälle, kuidas keegi) vallalised. Esiteks ei ole (vähemalt minu seltskonnas) väga levinud üldse selline deitimine, et laupäevaõhtuti pead kindlasti kuskil mõne uue meesterahvaga väljas olema. Pigem leitakse uusi heartthrobe baaridest või ühistest seltskondadest – sõnaga, pidudelt.
Oh, MINA muidugi olen kõvasti deitinud, vist kõige rohkem üldse oma sõpradest. Ma ei tea, miks, aga mu sõpradel on mingi tõeline vastumeelsus saada (pool)võõra inimesega kahekesi kokku ja veeta üks tõhus kohting. Pigem eelistatakse kokku saada uute inimestega seltskondades – ja, nagu öeldud, pidudel. Ning tuleb tunnistada, et oma kõige olulisemad mehed olen ma leidnud ka siiski tänu juhusele – liikudes samades ringkondades või saades baariukse taga suitsetades tuttavaks – mitte pimekohtingute käigus või nii, et keegi on meid kokku sokutanud.
Väga palju olen ma teinud ka «internetikohtinguid». Ma panen selle jutumärkidesse, sest enamasti pole netist leitud tuttavatega kokkusaamine olnud kohting, vaid lihtsalt uue inimesega tutvumine. Samas – mis see kohting muud ongi? Ka on kõik mu sõbrad (peale Gorta, kes on vist kokku saanud ligi pooletuhande netituttavaga – igal juhul on see arv sadades) kohutavad netipelgurid ja uut kaaslast naljalt internetti otsima ei minda. Ikka loodetakse mingile müstilisele juhusele. Ja mõnede jaoks see juhus ka tuleb – mõned ootavad senimaani.
Võibolla erineme me ameerika naistest selle tõttu, et me EI TAHA ise aktiivselt endale kaaslase otsimisega tegeleda? (Tuletan meelde, et jutt käib minu sõprade näitel.) Et me ei taha tunnistada endale, et me ÜLDSE sellega tegeleme? Ja nii me käimegi ringi, lootes ja oodates, et See Õige tuleb kuskil nurga tagant välja. Aga saladus on selles, et ta ei tule. Sa PEAD ise selleks vaeva nägema ja tööd tegema. (Kasvõi alustades sellest, et õppida iseend armastama jmt sammud, mis tuleb läbida, et suhteks valmis kasvada. Või et üldse «valmis saada» – see teema vajaks rohkem lahkamist, aga ma ei tee seda praegu, nii et ärge võtke mu sõnu siin imperatiivsetena või millegina, mis märgib puhast tõde ja mu paindumatut seisukohta ses asjas.)
Aga võibolla ma ei tea ka midagi ja targutan niisama. Ma ju pole nii ammu vallaline olnud (uusi inimesi olen kohanud aga sellest hoolimata küll, seda tänu meie suhte vabale loomusele, nii et midagi ma sellest vallast ka tean). Ja siis hakkasin ma mõtlema oma deitimiselu peale. McGuiness üllatas mind sellega, KUI PALJU VÕIB ÜKS NAINE ANALÜÜSIDA! Appi, see analüüs ajab mind kohati hulluks – aga õnneks on see vahvalt ja humoorikalt kirja pandud. Ma ei mäleta küll, et ma oleks ise deitides niimoodi analüüsinud. Kuigi noh, eneseanalüüs on alati olnud mu eriala ja ma mäletan selgelt kõiki neid kordi Birxi juures, kus ma vedelesin keset põrandat ja nutsin järjekordselt selle üle, et MIKS TA MULLE EI HELISTA?!
Ühes on autoril õigus – selle, kas on säde või mitte, tunneb kohe ära. Näiteks kui ma Patsyga kokku sain – sest seda võis tegelikult deidiks pidada, olime mõlemad sel ajal vallalised – siis ma tundsin kohe, et on sõbramaterjal. Ja oligi, ma leidsin nii ühe maailma kõige toredama inimese! Ja selleks oli vaja ainult julgust, et anonüümse blogikommenteerijaga julgeda kokku saada!
Oh, põnevaid näiteid kummalistest meestest, kes kõik vallalise naise teele satuvad, on muidugi palju. Mõned neist said ka «Meestest, lihtsalt» raamatusse kirja, näiteks kutt, kes sai seal nime… appi, ma ei mäletagi, aga ta oli loos «Hea poiss ja halb tüdruk» vmt. Blogis oli ta nimega Üks Poiss ja see oli tõeliselt kummaline kogemus. Me «deitisime» ikka väga pikka aega, nii mõned kuud. Selle aja jooksul jäi ta minu juurde ööseks, me käisime väljas, sõpradel koos külas jne. Ja mida ei juhtunud – füüsiline kontakt. Me magasime ühes voodis ja me isegi ei suudelnud! Mingil hetkel sai mul sellest veidrast «suhtest» kõrini ja ma ei jõudnud enam seda mängu mängida. Tänase päevani ei tea ma, mis toimus. Sest kui ta oleks tahtnud ainult sõber olla, oleks ta võinud ju seda öelda – aga ta ei öelnud. Me tegime koos plaane, ööbisime koos – käitusime nagu paaris inimesed, ühesõnaga. Ma oleksin täiesti aktsepteerinud seda, et ta ei tunne mu vastu tõmmet või tahab võtta asja aeglaselt, aga… selles nagu polnud asi. Müstika, ühesõnaga.
Sellistel hetkedel on mul kahju, et ma olen oma blogi NIIMOODI pidanud ja need deidid ja kõik kaasnev pole kuhugi kirja läinud. Muidugi on meeste-raamat, mis mingil määral kaardistab mu meesteminevikku, aga sinna on ikka kirja saanud (prototüüpidena) need Suured Lood, mitte ühe-õhtu-deidid.
Ma lähen koju ja sirvin oma The Märkmikku ja vaatan, äkki tuleb veel mõni põnev deitimislugu meelde. Ja ma pöördun selle teema juurde järgmises postis tagasi.
Aga mis teie arvate? Kas Eesti ja Ameerika detimisskene erineb tugevalt või on see ainult minu maailmanurgast vaadates nii? Kas teie, kui te olete vallalised, käite teadlikult kohtingutel, et leida potentsiaalset uut armastust?
