I can always pull the “Pregnant brain”-card

Meheõde sai äsja värske “ahjusooja” tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, et mida kingituseks viia ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest… ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Novot. Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Aga alkoholi ei igatse ma praktiliselt üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist 3 alkovaba õlutit joonud või nii. Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad (“Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!”). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, protsentuaalselt ikka märksa rohkem kui juhtuvad kainete inimestega. Pealegi pole ma senini leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell 9 midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Ja paanikat tekitas kusjuures mitte valu või kogu see… arbuus läbi lukusilma olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vot see mitte-põgenemise-võimalus tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa EI PÄÄSE kuskile. Vot see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et KUIDAS ikkagi tita täpsemalt hingab ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus NII EBALOOMULIK, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. No et kuidas see ikka olla saab. On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse osas tegi mind rahulikuks “Mina olen ookean” raamat, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju ETTE teadma neid sadat asja. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, Abikaasa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, Abikaasa kõrvad… Ses mõttes, et kuigi mul on maailma kõige ilusam Abikaasa, on meil kahe peale siiski kokku palju õnnetuid fiitšereid. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime me, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene keele (ämm), inglise keele (mina), saksa keele (Kats ja Kärt) õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu*, politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

(*Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu YOU WILL BLOW YOUR COVER!)

(Muidugi oleme me ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid, AGA IKKAGI.) (Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.)

Oh, The Internet, meil on nii palju plaane!

Kõige õudsem oleks asja juures muidugi see, kui meil sünniks ilma igasuguse huumorimeeleta laps, kes tulevikus selle postituse üles otsib ja jätab mingi kohutava kommentaari, sest ta ei saa lihtsalt aru, et ta vanemad on juba sellised veidrikud.

Põrnikas, kui sa seda tulevikus loed, siis mõtle sellele – on ju hea, et sa vene keelt oskad? Ja võlts-Monet’ juba kaugelt ära tunned? On ju? Sa võid ju kõige selle juures isegi ära unustada, et su nimeks sai… näiteks Oktrev. Või Noone. PERSPEKTIIV, kallis Põrnikas, PERSPEKTIIV.

16 mõtet “I can always pull the “Pregnant brain”-card

  1. Liine

    Daki, lõpeta palun see kirvenäo jutt ükskord ära, sul on äärmiselt ilusad näojooned: suurepärane nahk, suured heledad silmad, täiesti veatu nina ning laheda miimikaga naeratus. Ma pole kunagi aru saanud sinu ebakonstruktiivsest kriitikast ja pidin nüüd konkreetselt ning ilustamata välja kirjutama. Kergem hakkas! 😀 maru lahe, et sa Põrnikale omi mõtteid kirja paned, ma teen ka kunagi nii!

    Vasta
  2. Nele

    Ma mõtlen, et mu järeltulija võiks saada Teisepoole pikad ja graatsilised sõrmed-varbad ning küüned, mis ei ole nagu labidad (labidaküüned on ilmselgelt meie pereliinis tugevalt sees) ja väikesed kõrvad (ma ju olen (N)elevant).
    Samas pärilikud veidrused on omamoodi siduv element. Just ükspäev viskasime õega nalja selle üle, et meil on kummalgi ainult 8 lakitavat varbaküünt. Distinctive feature:)

    Vasta
  3. Nirti

    Mis jutt, et titad on ühte nägu? Ei ole ju. Mul on päris mitu sõbrannat emaks saanud paari viimase aasta jooksul ja kõigi tited on absoluutselt erinevad olnud. Isegi mina, võhik, olen neid kohe eristanud nii laivis kui fotodel. Nii et pole see asi nii hull midagi, see pole mingi müstiline saladus nagu, ee, lambakarjustel. Kes eristavad oma 120-pealisest kloonide karjast eristamatult kõiki üksikult ja eraldi. Mkmm.

    Garanteerin, et Põrninas sünnib täitsa iseoma moodi.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Okei, ütleme siis nii, et ma pole väga palju titasid näinud ja TEGELIKULT ma saan piltidel aru küll, et neil on oma erinevad näojooned. Aga näiteks kui ma vaatan enda ja õe titapilte, siis ei ütleks küll, et seal oleme just mina või tema peal, ikka täitsa tita nägu noh. Et siis titad omavahel erinevad ikka natuke, aga sellest, kes neist lõpuks välja tuleb, on raske aru saada, enne kui, noh, nad on suureks saanud.

      Catalina, katsun mitte üle muretseda:) Õnneks seda tendentsi väga ei märka olevat, kui paar üksikut juhtu välja arvata.

      Liine, ma selle kirvenäo jutu all mõtlen pigem oma lõputult kandilist nägu – mis on saadud täiesti konkreetselt isapoolsest suguvõsast. No nii lõputult kandiline on mu nägu lihtsalt, et see ajab teinekord hinge täis. Teatud nurga alt olen ma täitsa okei;)

      Vasta
  4. pirtsu

    kingi mänguasi. me alguses ei ostnud omst üldse mänguasju. riideid enamasti valib ema ise.. no et mis talle mugavam on (hõlmikbody või sipupüksid vmt). armas asi on ka fotoalbum (neid on spets lastele tehtud).

    ps – ma diagnoosin :D, et sul on kõhus poiss. kuumaastikku meenutav näonahk ja õlleisu vihjavad sellele. samuti ka hiigelkiirusel paisuvad rinnad 😀 .

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Time to place your bets! Umbes jõuludeks peaks teada saama, kuigi arst ütles, et vahepeal on näha, et on poiss, ka esimese nn suure UH ajal, mis meil on 21.10. Nii ett!

      Aga aitäh, mänguasi hea mõte!

      Vasta
  5. Birgit

    Mina soovitan kinkida mõni riputatav mänguasi, see on esimene asi, mida nad jälgima hakkavad ja ohh, seda õnnetust, kui sellist riputatavat asja netu:)

    Vasta
  6. Liana

    …lisaks juurde, et see rippuv mänguasi võiks olla selline, et tõmbad nöörist ja kõlab rahustav muusika. Minu oma on jäänud “Over the rainbow”-kaelkirjaku saatel igal õhtul kenasti magama(lõpuks hakkab ta ise muusikat “juurde keerama”, kui nipi kätte saab).

    Vasta
  7. marca

    Praegu võib see “ma ei pääse sellest” küll jubedana tunduda aga kui tegevus juba käimas on, siis on mu meelest sellest asjaolust hoopiski kasu. Ses mõttes, et sa tead, et ühel hetkel saab see kohe kindlasti läbi ja sa ei jää igaveseks sünnitama 🙂
    Minul läks see väsimus mingil ajal üle ja siis oli täitsa tore taas pidudel käia, purjus inimesed mind isegi ei häirinud ja igasugu häid alkovabu kokteile sai nauditud.
    Ja titad ei ole jah üldse ühte nägu. Mul oli ka algul täielik ettekujutus, milline üks vastsündinu välja peaks nägema aga kui ta siis lõpuks mulle kõhu peale pandi, nägi ta hoopis teistsugune välja, kohe mitu korda ilusam 🙂 Pärast nägin läbivaatustel paljusid vastsündinuid ja kõik nad küll nii kenad ei olnud 😛

    Vasta
  8. catalina

    Oijah, meil toodi lapsele esimesel elunädalal laulurott – sikutad nööri ja tilistab “uinu vaikselt mu lind” viisi. Preaegu on rott ka täitsa olemas ja ripub, aga seda muusikat ei taha me laps kohe üldse mitte. Kui sama viisi ette laulda, siis aga on väga okei.

    Vasta
  9. Maiden

    Ma usun, et ikka plika on sul 🙂
    Meie poiss viskas kah 16. nädalal UH-s oma riistvara suurde plaani, niiet arsti küsimuse peale, “kas soovite sugu teada?” hakkasime lihtsalt itsitama.
    Tited on jah kas ilusad või “harilikud” ja minu arust on nad pigem tulnukad alguses.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mul endal on tüdruku-tunne, kui see üldse on mingi tunne. Võibolla on see lihtsalt selline lootus, et noh, tüdrukuga saaks veel kuidagi hakkama, aga poistest ei tea ma ju midagi!

      Vasta
  10. Rael

    Tore lugeda, et eestlasi ikka juurde sünnib. 😀
    Kingitusega on vist kõige lihtsam, kui kohe värsketelt vanematel küsida, et mida vaja.
    On neid vanemaid, kes kohe üldse ei taha, et mänguasju juba olemas olevale hunnikule kingiks juurde tuuakse või neid, kellel on kindel plaan beebi värk, kõik mingit värvi hoida … vanemaid on erinevaid (üks kummalisem, kui teine) ja beebi tavaari on alguses paras hulk vaja soetada, et on hea oma rahakotti külaliste arvelt natukene raskem hoida.

    Vasta
  11. Cigarette Girl

    Suitsetamise kahjulikkus on way ülehinnatud.
    Ma ei ütle, et tossuta edasi, kuda jaksad, aga mõni sigaret ei tee titele midagi.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.