rahrah

hoomamatu 11 kommentaari

Uh, mõni päev kohe on selline, et ajab nii kohutavalt närvi. Või õigemini, pisiasjad ajavad närvi (ja kui keegi siin hormoonidenalja teeb, siis MA HAMMUSTAN PEA OTSAST). Näiteks mingi tropp, kes on meil siin töö juures värava ette parkinud. Just vaatasin – mingi moor ronis autosse, no ma TEAN, et naised on tegelikult paremad autojuhid kui mehed (sest mehed on sageli liiga enesekindlad ja sellest tulenevalt hooletud või liiga uljad), aga kui sellist eriti haiget olukorda näen, ajab südame täis küll.

Noh, näiteks ükskord tulin Sõbra Selverist ja täpselt sel hetkel, kui jõudsin valgusfoori taha, lõpetas see töötamise. No keset päeva, eks, tehti mingeid töid. Ja suht võimatu on üle Turu tänava seal ilma foorita saada. Õnneks minu taga avastasid kaks autojuhti, et tagurdaks ja tõmbaks paremasse ritta, sealtkaudu saab vähemalt minema. Mina siis hingasin kergendunult ja lükkasin tagumise käigu sisse… Ja pilku peeglisse visates avastasin, et täie lauluga sõidab mulle perse mingi moor, ise taevast imetledes! No täitsa perses, siis mõtlesin küll, et peaks hakkama kurikat autos kaasas kandma – haaraks selle kaasa ja läheks räägiks paar sõna sellest, MIKS on autodele installitud tagurdamistuled.

Ja neist, kes tühjadel tänavatel 30-40ga sõidavad ja isegi aru ei saa, miks neile signaali lastakse, tuleks vist lihtsalt tagasi autokooli saata (alguses tahtsin kirjutada, et tuleks seina äärde panna, aga jäägem siiski tsiviliseerituks).

Nii. Ja siis on meil siin töö juures on mingi totaalselt mõttetu müür, mis teeb sissesõitmise ja väljatagurdamise millekski, mida võiks võrrelda millegi läbi ussi m*i ajamisega. Tänu sellele olen ma kaks korda Tupsu ära kriimustanud ja nüüd ükspäev kriimustasin* veel Sinise Numpsu kah ära. Aga õnneks leiab vist sinisele poest värviparandust, teine auto on meil mingit iks-värvi, mis pole isegi mitte värv, vaid miski, mis juhtub, kui pruun ja punane omavahel kaklema lähevad (ühesõnaga, auto on tups, aga värv on rõve ja tänu sellele on kriimud senini katmata).

Tegelikult ajas mind närvi see naaber, kes meil siin teisel pool seina on ja lihtsalt telefoni RÖÖGIB. Iga. Faking. Päev. Tunde järjest. Ta ilmselgelt teeb mingit müügitööd ja ma saan aru, et mõnel inimesel on lihtsalt selline vali hääl, mis läbi maja kajab. Või siis arvab ta jätkuvalt, et kuna ta räägib inimesega, kes on KAUGEL, siis tuleb KARJUDA. Igal juhul, kuna see on miski, mille vastu ma ei saa (ma ei saa ju talle öelda, et kuule, ära tee enam oma tööd), siis on see mind vaikselt iga päev hulluks ajanud. Huvitav, ma olen siin üle poole aasta töötanud, aga alguses see ei häirinud mind üldse. Aga nüüd käib meil iga päev passiivagressiivne võitlus. Ma tulen tööle: õnnis vaikus. Juba unistan neist produktiivsetest tundidest, mida vaikses ja päikselises kontoris mööda saan saata, toimetades ja kirjutades…

Ja siis see hakkab. Kõigepealt kuulen, kuidas ta telefon heliseb (ÄRRITAV helin ka, kusjuures) ja siis hakkab pihta: “Halloo!!!!! JAA!!!! No KUIDAS sul küll LÄHEB?!”

Et vähegi mitte kuulda, mis teisel pool seina (tegelt teisel pool ust, meid eraldab üks uks), panen muusika mängima. Ja mida valjemini mees seletab, seda kõvemaks pean mina muusika panema. Kui ta just telefoniga ei räägi, siis kuulab ka tema muusikat ja nii me siis krutime siin: tema krutib kõvemaks ja siis pean jälle mina kõvemaks panema; mis tähendab omakorda, et jälle peab tema kõvemaks panema… Nii see võitlus käib. IGA PÄEV. Ja kuna ma ei tee suitsu enam, siis olen ma niigi närviline nagu ühte kartulikotti pandud marutaudis rebasekari ja mul pole isegi neid minuteid, et välja suitsu tegema põgeneda. (Ja ühtlasi rahuneda.)

Ah, ja mulle just meenus (sest see JUST juhtus): tema telefon hakib ta kõlaritesse vahele, mis tähendab, et igale kõnele eelneb ja järgneb see tõ-tõ-tõnn-tõnn-tõnn…

Ainsat leevendust saan kaks korda kuus, kui meil on koosolek, sest meie koosolekud on sellised, kus kõik räägivad korraga, nii et ma kujutan ette, et see on minu poolt väike kättemaks talle kõigi nende päevade eest, mis ma kaalun kõrvatroppide ostmist, sest on võimatu lihtsalt keskenduda, kui keegi kogu. aeg. möliseb. Või siis kaalun relva ostmist, et endal ajud välja lasta, sest JAH MA OLEN NII MEELEHEITEL. Kohati.

Kusjuures, mind apsaluutselt ei häirinud sellised asjad, kui ma suures toimetuses töötasin. Võibolla sellepärast, et kõik töötasid sama eesmärgi nimel. Aga mul on tõesti sügavalt suva sellest naabrimehe tööst ja see lihtsalt häirib mu rahu. Pealegi mu kolleegid on mulle alati meeldinud, olgu nad kui veidrad tahes, aga kuidas ma saan midagi arvata inimesest, keda ma pole kunagi näinud ja kes vaid mu päevadesse EBAMEELDIVALT sisse lõikab. Ma tean temast vaid, et ta on vastik ja annoying ja ta räägib liiga kõvasti. Minu poolest võib ta olla tegelikult väga tore inimene, ma usun, et ongi**. Aga see ei päästa mu päevi.

/

Aga ainus, kuidas ma saan tema vastu võidelda, on muusika. Viimase nädala kuulasin Jazzamori ja Bebel Gilbertot, aga täna tuli võtta kasutusele raskerelvastus ja minna üle Disturbedi ja Limp Bizkiti peale. Noh, ma pean alati vihatujumuusikat kuulama, kui ma vihane olen, pealegi ma loodan, et see viib mu steitmendi paremini läbi seina kohale.

*Kusjuures, eriti närvi ajavad need kriimustused sellepärast, et need on mu AINSAD liiklusõnnetusena arvesse minevad juhud kogu selle kaheksa aasta jooksul, mis mul load on olnud. No TRA küll.

**Jap, ma saan aru küll, et ilmselt see naabrimees vihkab mind samasuguse kirega, aga ju see ongi praegu mingi karma ringkäik.

11 thoughts on “rahrah

  1. Kadi

    Mine tee siis suitsupause ilma suitsuta, niisama. Mittesuitsetaval inimesel on ka õigus pause võtta 🙂

  2. Jana

    Ma nüüd teen ikka ühe hormonaalse märkuse (sest olles samas seisus mis sina, arvan et mul on õigus 😀 ) – sul on TÄIESTI õigus olla närvis ja üleüldse! Mina olen ise muutunud täiesti hullumeelseks autojuhiks näiteks – kõik ajab närvi! Inimesed sõita ei oska, parkida ei oska – täielik arulagedus! Lisaks, kõik on kuidagi nii tüütuks ja lolliks muutunud, ma kohe ei tea mida teha … loodan, et aeg toob sellele seisundile leevendust, sest jube väsitav on kogu aeg kuri olla!

  3. kasja

    ´Kui nüüd asja kaine mõistusega võtta, siis on hormoonimöll tõesti ainus põhjus, miks TÜHJAL tänaval 30-40 sõitev auto närvi peaks ajama. Milleks talle signaalitada, kui saab rahulikult mööda sõita – sest tänav on ju tühi? Aeglaselt sõitniseks võib sada põhjust olla. Otsib inimene mingit majanumbrit nt – no parem venigu, kui et sööstab-pidurdab-sööstab. Või kougib mobiili, mis kusagile istme vahele vajunud, või otsib uut plaati või… no põhjuseid on. Kuni selleni välja, et eelmise foori all värvitud ripsmetelt läks tušš silma. Ja inimene kasutab juhust, et olukorda nökäigu pealt parandada, sest sest tänav on ju TÜHI, ei sega kedagi.
    Aga jah – on seisundeid, milles viibijal on täielik õigus absoluutselt iga viimase kui asja peale närvi minna 🙂 – igatahes palju õnne!

  4. marta

    mu meelest ei ole Sul muud valikut, kui selle naaber-kabineti mehega tuttavaks saada… siis olete kui mitte kolleegid, siis… no mingi ühise nimetaja leiab ju ikka – töötajad, “kontorirotid”, naabrid, ms… ja siis loogiliselt järeldades peaks konflikt leevenduma, ehk koguni ära lahenema? vii talle nt kooki? et “Tere, mina olen Daki-muusikasõber naaberkabinetist”…

  5. Liis

    Tead, ma olen juba ammu tahtnud öelda, et kui sa võtad liiklusteemal sõna: siis pada sõimab katelt. Ega sa ise parem ei ole. Näiteks tuleb mulle meelde selline lõik: kus sa räägid, et nii äge on see, kui vilgutatakse tulesid, kui kuskil politsei on jne. Mis mõttes nagu?! Mina näiteks vilgutan siis tulesid, kui autol tuled ei põle, sest seda autot ei ole liikluses märgata. Kunagi Saksamaal liigeldes oligi nii raske, seal pole kohustulik päeval tuledega sõita ja siin Eestis oled sa harjunud, et tuled põlevad ja sa ei märkagi tuledeta autot. Sellisel juhul on vilgutamine hea, aitab ennetada avariisid. Aga vilgutada politsei eest? Ma olen mõnikord maanteel meelega vilgutanud, las siis tõmbavad mõnikord normaalse sõidukiiruse peale. Sa nagu kritiseerid kõiki teisi, ka seda naist kes ajameelselt sulle foori taga “sisse” sõitis ja väitsid, et peaksid kurikat kandma kaasas. APPI!!! Äkki peaksid läbima mõne kontrolli? Sellise närvikavaga inimene ei sobigi autorooli…

    Ja reeglid on tehtud seepärast, et liiklemine on RUUMI JAGAMINE. Kui kõik tõlgendaksid neid reegleid, või veel hullem (nagu tavaliselt ongi) eiravad reegleid, siis tulemuseks ongi selline liiklus: kus autojuhid sõidavad nii nagu nad üksi oleksid liikluses (ilma suunatuledeta, mis on elementaarne viisakus teiste liiklejate osas, et näidatakse oma kavatsusi), kihutavad, pargivad suvaliselt, mõlkides teiste uksi, parkides uksi kinni (proovi siis last turvatooli tõsta). Jalakäijad, kes pole elu sees eeskirju lugenud, nad on veel hullemad.

    See, mis siin liikluses toimub, on lihtsalt kohutav. Ma toon lihtsalt ühe näite, 120km/h on selline kiirus, kus inimene hakkab tegema vigu, mida ta tavaliselt ei teeks.

    1. daki Post author

      Liis, oot-oot, sa praegu tõlgendad minu sõnu valesti. Ma kohe otsin selle postituse üles, kus ma tuledega vilgutamisest rääkisin… Okei, ma ei leidnud seda hetkel, Liis, oot-oot, sa tõlgendad praegu mu sõnu täiesti valesti. Ma ei leidndu seda tulede vilgutamise posti üles, aga ma mäletan, et jutt oli selline: mulle meeldib, kui autojuhid teineteisega arvestavad (ja see meeldib mulle senini ja mina püüan teistega arvestada alati). Politsei mulle muide väga meeldib, aga kui mulle vilgutatakse, tänan ikka. Ise ma eriti politsei eest ei hoiata, sest kihutajad mulle ei meeldi. AGA! Minu päeva eesmärk, muide, on leida vähemalt kolm autot, kel tuled ei põle ja neile vilgutada, et nad põlema paneks. See on mu väike hobi ja teen seda suure naudinguga. St ma ei sõida alati spets ringi, et neid leida, aga loen küll, palju neid vastu sõidab.

      Kas sa loed mu blogi muidu esimest korda? Paistab, et sa ei saa aru kirjanduslikest liialdustest ja täiesti normaalsetest vihapursetest, mida kogevad KÕIK (lihtsalt suurem osa ei pane seda ja oma mõtteid – mis on HETKELISED – blogisse kirja ja seega arvavad, et nad on selle võrra ülimuslikumad ja paremad, et ei tunne vihaemotsioone, seejuures ka täiesti ebapraktilisi mõtteid juurde veeretades. Kui sa oled mu blogi varem lugenud, siis sa tead, et ma olengi selline. Muidugi ei lähe ma kellelegi kurikaga kallale (kui ta otseselt mu või mu kallite elu ei ähvarda), aga no kamoon, inimene EI SAA niimoodi liigelda, et ei jälgi liiklust. Vot sellise närvikavaga inimesed ei sobi juhtideks, sest autorool ei ole koht, kus taevast vahtida.

      //

      Tühjal tänaval saaks mööda küll, kui oleks hea nähtavus, alati pole. Olen nõus, et pigem sõitku aeglaselt, kui kiirendaks ja muidu ohtlikult käituks, aga kui ma sõidan ühe auto järel kilomeetreid, siis ei ole muud selgitust 30ga sõitmisele, kui lihtsalt… Ma ei tea… Aga muide, liikluseeskirjas on ka kirjas, et põhjendamatult aeglaselt sõitmine on liikluse takistamine ja see pole lubatud.

      Ah, eks see liikluse roadrage ole natuke hormoonidega ka seotud, aga üldiselt on see mul kogu aeg peal olnud. Või õigemini, viimastel aastatel, kui Tartusse tagasi kolisin. Viis aastat tagasi ma ei mäleta, et Tartus oleks nii hull liiklus olnud.

  6. Liis

    http://daki.tahvel.info/2010/08/16/asjad-mida-ma-tahaks-autojuhtidele-meelde-tuletada/#comments:
    ” Mul tavaliselt alati teeb tuju heaks autojuhtidevaheline solidaarsus ja viisakus – sellest on hea näide tuledega vilgutamine, kui kuskil on patrull või tuled ei põle, või siis see, kui keegi laseb sul vahele keerata, kuigi temal on eesõigus. Ja mulle meeldib, kui selle eest tänatakse – esimesel juhul käeviipega, teisel juhul kah käeviipega või siis ohutulesid korra vilgutades. Ma pean neist kirjutamata reeglitest rõõmuga kinni ja mul on hea meel, kui seda teevad ka teised. On aga ühed teised reeglid, need KIRJA PANDUD reeglid, mida sageli näikse unustatavat. Ja siinon mõningad, mida ma plaanin välja printida – ehk teinekord saab mõnele jagada.” Sellega tavaliselt kogu üksteisega arvestamine piirdubki. Nende “sinu” kirja panemate reeglitega.

    Lihtsalt naljakas on lugeda, kuidas see korrutad, et PEAB sõitma 50-ga linnas. See on maksimum lubatud kiirus. Kuidas sa siin olukorras ei püüa näha neid põhjuseid, miks ta sõidab aeglasemalt?

    11. peatükk
    SÕIDUKIIRUS

    §123. Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

    §124. Suurim lubatud sõidukiirus:
    1) asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis;
    2) asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis.

    Ausalt, mina sõidan tavaliselt lubatud kiirusega, mind ei aja närvi aeglasemalt sõitvad autod. Ma olen nõus loksuma ka õppesõiduauto taga ja sobival momendil teen ohutu möödasõidu. Me kõik oleme kunagi sõitnud õppesõidu autoga, me kõik suretasime autosid välja ja sõitsime ettevaatlikult. Ja tead, ma sõidan ka siin Tartus mõnikord kurvides rahulikumalt ja võtan enne foori hoo maha, sest mul on mõnikord järelhaagis auto küljes. Esiteks see kiirendab aeglasemalt, kuna koorem on raske (appi, mõned on kindlasti väga närvis minu sabas). Kõige rohkem panebki mind imestama see, kui ma sõidan lubatud sõidukiirusega ja siis on vaja kellelgi, kes arvab, et ma sõidan aeglaselt, mööda pressida, linna liikluses?! Siin on vahemaad nii väikesed, mida nad võidavad?

    Ja üleeile juhtus minul esimest korda selline asi, et olin vasakpöörde reas umbes viies auto. Tuli lubav roheline tuli, keegi ei liigu. Ootan, ikka keegi ei liigu. Keegi ei lase signaali. Vaatan esimest autot, et kas on õppesõit, aga ei, üks tavaline uuem Audi. Järelikult jäi juht oma mõtetesse ja magas terve rohelisetsükli maha. Mitte ükski auto ei saanud üle ristmiku, keegi ei signaalitanud, keegi ei läinud närvi. See oli keset tööpäeva. Vot, on normaalseid inimesi ka, mitte, et ma õigustaks ristmikul tukkumist. Aga alati pole vaja on oma õiglust taga nõuda. Proovi rohkem ka teiste mätta otsast vaadata!

    1. daki Post author

      Liis, ma saan täiesti aru järelhaagistest ja sellistel kordadel ajavad mind pigem närvi need juhid, kes suure haagisega kihutavad nagu pöörased. Okei, ma võibolla olen tõesti natuke tundlikuks läinud nende venijate suhtes, võibolla on neid minu teele viimasel ajal palju sattunud. Õpekate taga ma sõidan rahulikult, sest ma tean, et kui ise olin õpekas, häirisid mind küll need, kes on justkui ära unustanud, et õppijad on olemas ja et nemad teevadki asju rahulikumalt ja kohati väga aeglaselt – ega muudmoodi ju ei õpigi.

      Aga tolerantsi on muidugi rohkem vaja ja ka teistega arvestamise õppimist. Ma pärast veel mõtlesin su kommentaari peale, et pada sõimab katelt – tegelikult sa ju ei tea, kuidas ma sõidan, sa teaksid seda, kui minuga näiteks ühe päeva kaasa sõidaksin. Jah, tunnistan, ma olen sageli esimene, kes signaali laseb, kui keegi end rohelise taha ära unustab, aga ma ei näe, et see oleks halb asi – ka ise teinekord jääd mõttesse, eks, siis ju võib keegi meelde tuletada. Ja pigem meelde tuletada, kui et tuleb see olukord, et kui juba vilgub, hakkavad kõik meeleheitlikult üle trügima ja jäävad punasega keset ristmikku – mida ma näen ka väga sageli. Näiteks on mul juba peas paljud foorikäigud, kust iga päev sõidan ja ma juba tean, et kui olen viies auto sabas, siis minu ajal hakkab vilkuma – sellisel juhul jäängi ma rahulikult järgmist käiku ootama (sageli nähes, et tagumine juht vihastab, sest OLEKS JU ÜLE JÕUDNUD! Punane ju veel laseb sõita, sest teistel ei lähe kohe roheliseks!!! Selline suhtumine ajab mind küll närvi, et tuleb meele-heitli-kult end üle pressida, sest jumala eest, kui ma nüüd kaks minutit kaotan… Ja siis ootad rahulikult oma lubava tule ära ja oled järgmisel ristil täpselt samade autode taga jälle seismas, kes enne punasega üle sõitsid.

  7. CV

    Soome keeles on jube hea ütlus:”Kun väittelet idiootin kanssa, pidä huoli ettei hän tee samoin.”. Sa oled juba nii vana kala küll, et teada mida internetis vaidlemine tähendab 🙂 Las Liis teeb end üksi lolliks (seni on see tal hästi õnnestunud).

      1. daki Post author

        Õigemini, mind ikka ja alati üllatab, millised asjad võivad inimestes vastuolusid tekitada ja millised mitte. Mõnikord ma kirjutan pika postituse ja ootan, et oh, kus nüüd hakatakse kommenteerima – ja ei tule midagi. Teinekord kirjutad omast arust midagi väga süütut, aga läheb sõda lahti.

        Liiklus on muidugi teema, mida saab alati ja lõputult lahata ja fakt on ka see, et me kõik teeme vigu ja keegi pole täiuslik autojuht ja ei saakski olla, selleks mõjutavad meid teised liiga palju. Ma lihtsalt katsun ise vähem ärrituda, mis on muidugi igatpidi kasulikum.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.