2/10/05

Laupäeval täitus viis aastat mu vanaema surmast. Käisin eelmisel pühapäeval tema (ja vanaisa) juures istumas, kui oli olnud erakordselt kehv päev ja ma tundsin, et lähen kohe peast hulluks, kui kellegagi rääkida ei saa. Aga kuna ma olen katsunud hoida viimasel ajal seda joont, et kodustest probleemidest võõrastele (st inimestele väljaspool meie mikroperet) rääkima ei torma, siis jäigi kuidagi nii, et ainus võimalus oli minna ja rääkida vanaemaga. Teades, et tema nõu on vaikiv.

Istusin seal päris kaua, päike kuldas lehed üle ja ma kuulsin, kuidas sügis ümberringi kahises. Toetasin selja vastu naaberhauakivi ja lihtsalt istusin ja kuulasin omaenda kisavaid mõtteid. Viis aastat on juba möödas… Ühest küljest tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile… See, kui ma päev enne surma Birxi ja Tannuga Maailma restoranis istusin ja vanaemast rääkisin… See, kuidas ma pärast matuseid raamatukogu ees pingil istusin ja “Alice Imedemaal” lugesin ja kuidas raamatu sürreaalsus elu sürreaalsusega segunes…

Ja teisalt on see kõik ikka nii ammu. Vaatad mälestustele tagasi ja nad on nagu udus, nagu unenäos. Ei mäleta enam vanaema lõhna, ei mäleta enam igapäevaseid jutuajamisi, ei mäleta enam, mis teda naerma ajas. Mäletan ainult tema küürutavat kogu ristsõnade kohal. Mäletan rasvast tilkuvaid imehäid kotlette, mis olid liiga soolased, sest vanaisa ei saanud ilma tulise soolata elada. Ja tegelikult ma ei nmäleta, kas ma üldse kunagi temalt milleski nõu küsisin, ma olin vist liiga noor ja rumal veel selleks, et aru saada vanaema nõu väärtusest.

Ka seekord ei osanud ta vastata, või siis ma ei osanud õigesti küsida. Oli lihtsalt sügis ja langevad lehed ja hubisev küünlaleek ja mina ise oma mõtete segapudruga, mis kuidagi selgemaks ei tahtnud saada.

/

Laupäeval, 2. oktoobril, sel päeval, kui sai viis aastat, oli täiuslik laupäev. Me tõusime ja kohvitasime ja läksime Võrumaale matkama. Käisime Munamäe otsas ja trampisime mööda Rõuge järvede kaldaid üles ja alla. Lõunapausi pidasime piltilusa järvekese ääres, eemal kires kukk ja keset aasa lösutas kellegi suitsusaun, mis paistis nii mahajäetud. Mõtlesin, kas vanaema näeb mind praegu, kas ta hoiab meil silma peal või on ta juba uuesti sündinud ja tegeleb uute oluliste eluasjadega. Mõtlesin, kas ta on rahul sellega, mida ta näeb (kui näeb).

Ja ma arvan, et ta oleks olnud õnnelik, nähes, kuidas ma oma abikaasaga keset metsi kallistan ja suudlen. Kuidas me Siki juures teed joome ja elust räägime. Kuidas me kuususid-kutsusid kallistame. Kuidas me hiljem õhtul sõpradega kokku saame, kuidas me pisarateni naerame ja lihtsalt õnnelikud oleme, et on veel inimesi, et on veel hetki. Pühapäeval käisimegi Sikiga surnuaial. Oli juba pimedaks läinud ja küünlad paistsid puude vahel tontlikud, aga kohutavalt ilusad. Oli pime ja natuke külmakrõbe ja oli uskumatu.

Ma loodan, et ta on rahul. Ja hoolimata sellest, et mälestused kipuvad tuhmuma, igatsen ma tema järele tegelikult iga päev.

1 thought on “2/10/05

  1. Kadi

    Tohutult südamlik lugu!
    Pani mind igatsema vanavanemate järele, keda mul pole kunagi olnud (nad lahkusid, kui olin alles paariaastane). Tahaksin, et minulgi oleks mõni ilus mälestus oma vanaemast.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.