sügisene telehooaeg

Kui eelmine aasta toodi turule rohkelt uusi komöödiasarju (majandusliku depressiooni ajal vajavad inimesed kerget meelelahutust), siis sel sügisel paistab olevat aeg särada erinevatel politseisarjadel. Nüüdseks on enamik uusi sarju esilinastunud ja siin on minu tagasihoidlik arvamus pärast pilootosade vaatamist (muidugi olin ma ka pool nädalat haige, mis aitas vaatamisele kaasa). Tulemata on veel “No Ordinary Family” Michael Chiklisega, mida ma ka veits ootan. Ja mõned piloodid jätsin vaatamata ka, no kamoon, mind ei huvita keskkoolisarjad nagu üldse nagu nagu (kuigi ma vaatan pühendunult “Gleed”, aga seda ikkagi peamiselt laulmise ja Jane Lynchi fabuloossuse pärast).

  • “Nikita” – neid Nikita-nimelisi sarju ja filme on küll liiga palju, arvan ma. Pealegi on Nikita ju mehenimi, kas nad siis ei tea seda seal meerikamaal? Ühesõnaga, nagu MILJON Nikita-nimelist naist enne teda, avastab tädi, et salajane valitsusorganisatsioon, mille käsul on ta seni tapnud ja mõrvanud, polegi nii nunnu, kui ta alguses arvas ja hakkab kätte maksma. Unustades jätkuvalt, et Nikita on mehenimi.
  • “Terriers” – humoorikas sari kahest eradetektiivist. Piloot oli täitsa mõnus, annan talle võimaluse ja vaatame, kas jääb püsima. Pärast teist osa: eeh, vist ei viitsi vaadata.
  • “Outlaw” – peaosas Jimmy Smits, kes on mulle alati meeldinud. Kohtudraama on vist sellise žanri nimi. Smits mängib endist ülemkohtunikku, kes hakkab võitmatuna tunduvaid keisse ajama ja tundub, et tuleb hea ja põnev sari. Jään vaatama.
  • “Mike & Molly” – komöödiasari kahest ülekaalulisest, kes kohtuvad anonüümsete ülesööjate toetusgrupis. Molly osas on Sookiena tuntud Melissa McCarthy. Esimene osa oli soe ja nunnu, natuke ülepingutatud, nagu komöödiasarjad sageli kipuvad olema, aga mina jään seda vaatama.
  • “The Event” – IndierPrincess ütles kõik, mis öelda on: “The Event was unexpectedly shitty, terrible acting, ridiculous storyline and the last ‘twist’ made me roll my eyes.” Täpselt nii ongi.
  • “Chase” – Jerry Bruckheimer, kõikide krimkade isa, on taas hoos. Sari jälgib US Marshalite tegevust, kes pätte püüavad. Peaosas ilmselgelt keerulise minevikuga tough mutt, ilus ja oskab kakelda (no nagu nad ikka peavad olema, et sellise sarja peategelased olla). Esmamulje: eeh. Dark Blue on ikka parem.
  • “Detroit 1-8-7” – politseisari, mille tegevus toimub muidugi Detriotis. Filmitud võlts-dokumentaali stiilis, mis on suht häiriv. Sari ise on okei, aga samas selliseid sarju on küll ja veel. Jätan nendeks õhtuteks, kui muud vaadata pole.
  • “Hawaii Five-0” – Samanimelise sarja uusversioon, jällegi politseisari. Eriüksuslasest mehe isa tapetakse ning talle antakse vabad käed juhtimaks Hawaiil spetsiaalset üksust (no ei suutnud paremat sõna välja mõelda), mis pahalasi püüab. Esimeses osas panebki ta oma meeskonda kokku ja sealjuures saab kätte õeluskoti, kes ta isa tappis. Okei, ma ei oska ÜLDSE teha sarjade sisuümberjutustusi, aga uskuge mind, kui ma ütlen, et see on hea sari, kvaliteetne, nalja saab ka ja karakterid on päris ägedad. Pluss: esimeses osas James “Spike” Marsters! Samas olen netist lugenud vastakaid arvamusi, on inimesi, kellele ei meeldi üldse. Aga ma pole orginaali näinud, seega puudub mul võrdlusmoment.
  • “Raising Hope” – komöödiasari üksikisast (õigemini tiinerist, kes elab oma vanemate, nõbu ja vanaemaga), kes kasvatab üheöösuhte tagajärjel ilmale tulnud titat. See on mingi täielikult üle igasuguste võllide aetud sari, mis on isegi omal kombel natuke naljakas. Esimeses osas juba järgnevad teineteisele täiesti uskumatud sündumused (tütre ema on sarimõrvar ja hukatakse elektritoolil), seejuures tapavad nad tita paar korda peaaegu ära, sealhulgas oksendavad ta täis. Aga ma annan talle võimaluse, sest “Raising Hope” on ikka nii napakas asi, et sellist pole tükk aega näinud.
  • “Running Wilde” – Keri “Felicity” Russelli uus sari. Tutvustus tundub ilgelt snoobilik ja mulle pole Keri kunagi väga meeldinud (mul on alati naiselik kadedus kõikide nende naiste suhtes, kellele on loodus andnud kaunid ja lokkis (!) juuksed). Ühesõnaga, vaatasin ja ei saanud mitte midagi aru. See vist peaks olema mingi ülevõlli komöödia, kus VO loeb peale Keri tütar, aga a) see pole naljakas ja b) see pole loogiline. Isegi mitte komöödiauniversumis. Feil.
  • “Boardwalk Empire” – üks oodatumaid uusi sarju, mis juba on ka teiseks hooajaks pikendatud. Peaosas on Steve Buscemi, pilootosa aitas teha Martin Scorcese. Nii et tegu on kindlasti kvaliteetsarjaga. Keskendutakse Atlantic City kuivseaduse-aegadele ning põhineb päriselul. Esimene osa oli päris kõva, kuigi Steve Buscemit keppimas näha ei ole kunagi olnud mu Bucket Listis.
  • “Lone Star” – jälgib kahe petise – isa ja poja – elu ja keerulisi otsuseid. Mulle muidu igasugused conmanid väga meeldivad, aga mulle hakkas vastu selle tegelase topeltelu-topeltabikaasad ja üleüldse venis kogu pilootosa jubedalt, nii et ilmselt ma seda vaatama ei jää. Ei võlunud millegagi ja ausalt öeldes ei suutnud ma seda lõpunigi vaadata. HILJEM: Ongi känseldatud, jee!
  • “Undercovers” – JJ Abrams on küll telejumal, aga selle sarjaga tundub, et ta on üsna mööda pannud. Igav, etteaimatav, nõrk. Peaks olema spioonidraama, aga on rohkem… ma ei teagi, mis ta on. Keskpärane on. Abramsilt oleks oodanud rohkem. Samas nägin vist esimest korda USA sarjas ekraanil siksi.
  • “Better With You” – südamlik perekomöödia kahest õest ja nende erinevatest eludest. Kõige parema rolli teeb Jay Cooke, kes on ennegi mulle silma jäänud. Ja muidugi Debra Jo Rupp, kes on fabulous nagu ikka. Üsna pehme, poliitiliselt korrektne ja natuke igav, aga meelelahutuseks palavikuga päeval sobib küll.
  • “The Whole Truth” – oeh, ma pean siin postis väga palju kasutama sõna “järjekordne”, aga no on noh. Järjekordne kohtudraama, mis erineb tavalistest selle poolest, et jälgib nii kaitsva kui süüdistava poole tööd. Oli põnev, haaras kaasa, huvitav. Ja kuigi lõpus ma peaaegu juba arvasin, et lõpplahendus jääbki olemata, see siiski tuli. Taas mängus krimisarjade bossi Jerry Bruckheimeri käsi. Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, milline Jerry töönädal küll välja näeb. Kui palju ta TEGELIKULT suudab iga oma produtseeritud sarja tegemise juures olla? Ma hetkel lugesin kokku kümme sarja, mis iganädalaselt jooksevad, pluss veel filmid. On mees, ah? Ei tea, kas talle töövarjuks saaks minna?
  • “The Defenders” – Jim Belushi on üle pika aja ekraanil ja üritab olla tõsiseltvõetav, feilib. Õigemini: ta on igav. Käsikiri on igav, tegelased on igavad, kohtukeisid on igavad. Ei jää vaatama, kohtupõnevikke on teisigi, mis palju paremini tehtud, uutest nt Outlaw.
  • “My Generation” – jälgib üheksa klassikaaslase elu 10 aastat hiljem ehk mis on saanud 2000. aastal lõpetanutest tänaseks? Esiti tundus see mulle naeruväärne, no päriselus pole ju klassikaaslased kümme aastat hiljem omavahel niimoodi seotud? Et osad abielluvad, teised saavad lapsi… Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ise ma olin abielus oma klassivennaga ja meie klassist on veel vähemalt üks paar tulnud, kes praegu vanemad, nii et polegi ehk väga jabur. Feik-doku stiilis. Väidetavalt olid esimese osa vaatajanumbrid masendavalt väikesed ja ma ausalt öelda ei imesta.
  • “Shit My Dad Says” – Justin Halperni samanimeline raamat, mis põhineb samanimelisel Twitteri-kontol, oli VÄGA HEA. Sari nii hea pole, nagu arvasingi, aga kannatab ära, pealegi on isa one-linerid kohati ikka tõelised pärlid, nii et nende nimel võib ikka vaadata.
  • “Outsourced” – komöödia Indias asuvast telefonikeskusest, mida saadetakse juhtima noor ameerika kutt. Sari on igast küljest rassistlik, näitab häbiväärselt ameeriklaste rumalust ning on igatpidi solvav vaadata. Ja seejuures pole isegi naljakas.
  • “Blue Bloods” – Tom Selleckiga peaosas, taas üks politseisari, mis jälgib New Yorki politseinikepere tegemisi. Rohkem peredraama, väiksemal määral politseisari. Tom Selleck ei vanane vist ÜLDSE, ausalt, ta nägi Magnumi ajal täpselt sama noor välja. Jään ainult Sellecki pärast vaatama. Ahjaa, Marky Marki vend mängib ka seal, samas kui Marky Mark ise on näiteks Boardwalk Epire’i produtsent. Ei tea, miks ta oma venda kampa ei kutsunud? A samas, Wahlbergide peres on vist mingi kaheksa õde-venda, kõigile ei jõua kah oma sarjas tööd anda, on ju.

Ja siin on näha, kuidas TEGELIKULT uusi sarju välja mõeldakse (Cracked.com, loomulikult):

2 mõtet “sügisene telehooaeg

  1. Kadi

    Hakkasin Rasing Hope tänu sellele postitusele vaatama, see tundub praegu küll väga äge 😀 Tänu sellele on mul nüüd oktoobriks nädalas 17 sarja, pluss kui oktoobri lõpus tulev The Walking Dead hea on ja pluss jaanuaris tulev Californication, seega mina ei tea, kes minu eest loengutes käib ja koolitööd teeb. Õnneks on paljud ainult 21 minutilised.
    Sarjasõltuvus on väga tõsine sõltuvus.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kadi, on-on! Aga ma olen ise mõelnud, et ma ei vaata üldse telekat tänu sellele, seega TEGELIKULT jääb mul rohkem aega üle: miinus reklaamid juba esiteks, teiseks ei pea oma elu teleka järgi sättima, vaid saab vaadata siis, kui mahti on. Mul algas kõik väga kergelt, umbes 5 sarja nädalas, nüüd on teinekord lausa kümme sarja päevas… Uh.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.