herneid tahan
Kuidas veenda end trenni minema, kui KOHE KUIDAGI ei viitsi noh? Uni on nii tohutu suur (nagu ta mul on viimasel ajal KOGU AEG) ja ei viitsi ja no ei viitsi noh.
Siis tuleb:
- helistada vanaemale ja saada üks positiivsuslaks
- veenda end kaks tundi, et kohe varsti lähen
- lugeda paar lehekülge Vildet
- mitte vaadata lõpuni Lie To Me finaalosa, sest muidu ei innustaks miski pärast enam koju tulema (appi, nädal veel sarjahooaegade alguseni, ma ENAM EI SUUDA)
- panna kohe aegsasti trenniriided selga
- veenda end, et pärast on ilgelt hea olla ja sa oled endaga rahul
- sundida, sundida, sundida
No sundisingi siis, sest no miski kohe ei innusta enam trenni tegema. Suvega on ikka säärane laiskus peale tulnud, et anna või otsad. Pealegi pole ühtegi lahedat rühmatrenni ka enam, kus ma saaks käia, nii et tulebki võtta ette see igavene kõnd/jooks, mis on kohati nii igav, et ajab peast hulluks.
Aga ma loodan, et mida rohkem ma end sunnin, seda rohkem tuleb rütm sisse jälle tagasi.
Tegelikult ma tahtsin hoopis öelda, kuivõrd lahe asi on Lõunakeskuse avaturg. See avati üsna hiljuti, mingi paar nädalat tagasi või nii. Ja erinevalt tavaturust on see normaalsetel kellaaegadel lahti, ehk siis sealt saab osta asju ka muul kellajal kui laupäeva hommikul kell 8.
Ja kuna pärast trenni tabas mind metsik õunaisu – ja PÄRIS õunte isu, mitte mingite poola jamade – siis suundusingi Lõunakasse, et osta paar kilo hääd eestimaist HAPUT sügisõuna. Hapu peab olema, hapu on hea.
Võtsin kilo ploomi kah juba, kui asja juures olin.
Aga sel suvel ei saanud ma kordagi herneid, mõte sellest toob pisarad silma. Oma viga kah muidugi. Ühe korra ostsime suure kotitäie. Mina muidugi tahtsin seda õhtuks hoida – no et kui poen voodisse, siis krõmpsutan. Vaatasin, et inimene käis kuidagi eriti tihti köögi vahet… Ja muidugi, kui ma siis lõpuks läksin, et oma hernekott võtta ja MÕNULEMA asuda, oli see tühjaks söödud. Ebaõiglus. EBAÕIGLUS! Kus on mu herned, ma küsin?!
Sarnasel teemal...
Mõtteid pärast «Minu Horvaatiat»
Mõne «Minu…»-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.
«Horvaatiat» asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.
Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.
Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.
Aga raamatust.
«Minu…»-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.
Aga «Horvaatiaga» oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle «Londonit», just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on «Minu Horvaatia» väga hea sissejuhatus.
Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.
Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).
Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid «Minu…»-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale «Horvaatia» kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta «Tupsu!» karjub.
Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas «peale lõunat», mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla «pärast lõunat»…*
«Horvaatia» oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)
/
Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale «Minu Horvaatia» ja Dagmar Raudami «Minu Gruusia» ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.
–
*Jap, ma tean küll, et kirjutan «koguaeg» ja «kasvõi» kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.
