nimest

hoomamatu 5 kommentaari

Delfis lööb laineid Fideelia-Signe Rootsi artikkel nimevahetusest. Huvi pärast läksin ja lugesin ka kommentaare, mis oli loomulikult suur viga. Selle peale läks korra süda pahaks, siis siunasin ennast, et elementaarse ettevaatuse unustasin (ära loe kunagi kommentaare!), aga siin jäin mõttesse.

Minult on kõvasti küsitud, et miks ma endale sellise naljaka ja kohmaka liitnime võtsin. Muidugi teeb kõigile see tohutult nalja, aga ma olen sellega harjunud, sest olen ma ju ometi elu aeg kandnud nime Lamp, mis on LÕPUTU huumoriallikas KÕIGILE. Nii et ma ei pahanda. Tehke-tehke nalja:)

Üks põhjus, miks ma tahtsin seda naljakat ja olgem ausad, ka tobedat Lambi-nime säilitada, on selles, et see ON minu identiteet. Ma ei saa sinna midagi parata. Täpselt, nagu ma olen igavesti blogi-Daki, olen ma ka igavesti Lambi-mutt. Pea kõik mu raamatud on selle nime alt välja tulnud, terve mu professionaalne karjäär on selle nime all. Ja – nagu Maia kunagi ütles – on Dagmar Lamp üks tugev nimi. Omapärane, meeldejääv ja tugev.

Aga ma siiski tahtsin ka võtta mehe nime, mitte selleks, et kuidagi näidata, et nüüd ma kuulun talle, kuid pigem selleks, et näidata, et me oleme üks tiim. Nagu keegi selle loo kommentaarides ka ütles: sama perenimi näitab nagu meeskonnasärk, et tegemist on ühe meeskonnaga. Ja me ju olemegi üks tiim. Ahjaa, ja naljaga pooleks põhjendasin ka, et ma keeldun hakkamast Dagmar Jõgiks, kui juba on Eestis olemas tuntud naine nimega Dagmar Oja. Oh seda segiajamist, mis siis oleks tulnud – võibolla. Aga ma tõesti ei tahtnud kaotada oma erilisust, mis mu omapärane nimi mulle annab ja muutuda kellegi teisega peaaegu vahet tegemata sarnaseks (nime poolest siis).

Ma ei tunne, et tänu liitnimele ma nüüd oleksin rohkem “aus naine” või midagi. Jah, mind natuke häirib see mõte, et miks just naispool on see, kes avaliku(ma)lt oma abiellumist näitab – mehed ju harva võtavad naise nime, sageli polegi üldse aru saada, et mees on abielus, kui ta just ise seda teemaks ei võta. Paljud mehed ju ei kanna ka sõrmuseid. Ja kes tänapäeval üldse sõrmust vaatab. Mul näiteks on kihlasõrmus ja abielusõrmus samas sõrmes ja ega polegi aru saada esimese hooga, et tegu oleks kuidagi erilisemate sõrmustega. Siin muidugi tekib ka küsimus, et kas abielu peaks olema üldse midagi sellist, mis on eksponeerimiseks maailmale, pigem peaks ta ju olema midagi sellist, mis on kahe inimese omavaheline asi ja mis on mõeldud NEILE endile.

Mis nime hakkavad kandma meie lapsed, ma ei tea, me pole seda veel otsustanud ega omavahel rääkinud. Ma mäletan, et lapsena olin ma sageli kurb, et ma nii õnnetu nime sain, palju kenam oleks ema perekonnanime kanda. Aga nüüd olen ma sellega harjunud ja väga rahul. Nii et jah, inimene muutub, mõtted-arvamused koos temaga.

Ahjaa, minu nime klassikalist ärasaatmist ei toimunud, ka mulle tundub, et traditsioon, kus neiupõlvenimi mingil kujul hävitatakse, on jabur ja solvav naisepoolsele perekonnale. Et miks siis üks nimi teisest kehvem peaks olema! Ei olegi ju. Mina aga mõtlesin, et kuna mu uues nimes saavad Lamp ja Jõgi üheks, siis olgu ka nimeristimine vastav. Lasime Emajõkke ujuma põleva küünla, mis sümbolieeris siis Lambi-nime (alguses oli idee, et võiks olla hiina latern, aga selliseid Eestist ei saa ja ma jäin ehitamisega hiljaks) ja jõgi, noh see sümboliseeris ilmselget. Ja nii saidki Lamp ja Jõgi üheks. Hästi corny, ma tean, aga tundus armas ja sobilik.

Aga mu arust on muidugi see nimevõtt igaühe sügavalt isiklik asi. Kui tahad, jäta enda nimi, kui tahad, võtke mõlemad liit- või võtab üks liitnime, kui meeldib, võtku mõlemad naisenimi. Just hiljuti võttis üks mu tuttav mees abielludes endale liitnime, nii et miks mitte! Kõik variandid on head ja õiged, kui see on sulle hea ja õige. Aga peaasi, et seda ei tehtaks põhjusel, et “nii on alati olnud” ja “nii peab”. Nii et selles osas olen artikli autoriga nõus – mõtle läbi ja talita, nagu süda ütleb.

5 thoughts on “nimest

  1. Maarja

    Pole su nimi midagi kohmakas täitsa öeldav ja arusaadav. Mingi firma arveid saatis laiali keegi Rägapart-Trilljärv, see on juba tõeliselt telefoniarveid kasvatav nimi.
    Ise ei loobu oma nimest, sest see on lihtsalt minu nimi, tulnud üldse emaliini pidi ja jääb ka hauakivile. Lapsed tulevad kordamööda, üks ühe ja teine teise nimega, sest nimi ei tee veel peret. Segadust sellega tuleb, aga traditsioonid, mis aitavad kaasa naise kehvemale kohale ühiskonnas väärivad pisukest raputamist, kasvõi oma ringkonnas.

  2. Kris

    Kõigepealt mainiks ära, et väga armas nimeristimise mõte :). Aga perekonnanimedest nii palju, et endal oleks küll väga raske sellest loobuda. See on osa minu identiteedist, see defineerib kogu minu mineviku ja ma olen sellega kokku kasvanud. Pealegi alati on ju see probleem, et kui vana nimi on piisavalt ilus, siis ei tahaks ju midagi kehvemat asemele saada 🙂

  3. kukupai

    Lapse nimega on nii, et praegu kehtiva nimeseaduse kohaselt võib laps saada kas vanemate ühise, ema VÕI isa (kui need on erinevad) perekonnanime. Kui üks vanematest kannab liitnime ja teine ainult osa sellest, siis laps saab selle ühisosa, liitnime mitte. Seega Sinu lapsed on tulevikus Jõgi’d ja kõik, ei mingit probleemi.

    Ja mina muide tean paare, kus naine jäi oma nimega ja mees võttis liitnime, mõlemad seda ei saa…

  4. Pingback: Nimi rikub ikka rämedalt. « ieska planeet

  5. Maire

    Kirusin samamoodi kui Fideelia-Signe loo kommentaare lugesin, et oli mul nüüd vaja neid üldse vaadata 🙁 Aga ega ma ei oleks ju uskunud, et seal nii vastikud kommentaarid võiksid olla, sellise loo juures ei osanud karta. Vahel ma mõtlen, et inimesed on hulluks läinud, et selline suhtumine teistesse ei ole ometi võimalik. Oleks siis veel, et üks-kaks on vähe metsapoole, aga hetkel võib seda, mida ma inimeste juures pigem hälbeliseks käitumiseks peaksin, juba normiks lugeda ja viisakus on hälve. Nii pahupidi on kõik.
    Mis nimesse puutub, siis mul on juba kolmas perekonnanimi, viimane aastast 2002 ja kuna olin selleks ajaks juba üht-teist elus saavutanud, siis sain paraja shoki sellest, et tajusin, justkui mind polekski enam olemas. Nime vahetasin muidugi vabatahtlikult ja ei kahetse, aga harjumine võttis kaua aega. Selline tunne oli, et kõigega mis oli enne saavutatud, tuli otsast alata, sest endist mind ei olnud enam. Ega ole praegugi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.