juuksuris
Me istusime K.-ga juuksuri juures ja rääkisime elust. Või noh, peamiselt seksist ja armastusest, sest millest muust naised juuksuri juures ikka räägivad. Juuksur, kena emopoiss, rääkis kaasa.
«Ja üleüldse, ma ei saa aru, miks inimesed üldse abielluvad?!» karjatas juuksuripoiss dramaatiliselt. «Õigemini – miks mehed abielluvad?! Naistest ma veel kuidagi saan aru…»
«Hm, mina küll ei saa,» pomisesin eneseirooniliselt muiates. »Üldiselt on vist nii,» jätkasin, «et 90% meestest abiellub sellepärast, et naine nõuab või tahab. Ma olen nõus uskuma, et on 10% mehi, kes tahavad ise hirmsasti abielluda. Aga üldiselt, jah, ma arvan, et seda tehakse pigem naise õnnelikuks tegemiseks.»
Ma just olin paar päeva tagasi vaadanud filmi «He’s Just Not That Into You», mis väitis, et sajaprotsendiliselt on abiellumine naiste jaoks. Mehed lihtsalt lähevad asjaga kodurahu huvides kaasa.
«Hm, nojah. Aga mida naised abiellumisest saavad?» päris poiss edasi, mu juustesse mingit veidrust ehitades. K. hakkas naeru pugistama: «Jajah, räägi nüüd DAKI, mida nad saavad?!»
«Jajaa, sest MINA ju tean, proua «viis-tundi-abielus». Aga ma ei tea… Noh, armastus on suur, siis vist. Ja paljudele naistele on see kindlasti ka kindlustuseks, et meest saab nüüd täiesti enda omaks pidada ja temaga õiendada, kui ta kõrvale vaatab.»
«Häh! Nagu nad muidu ei saaks õiendada!» Mu juuksur on muide emo. Ja mõnes suhtes natuke kibestunud.
«Kah tõsi.»
Natuke aega oleme vait ja mõtleme. Poiss muudkui ehitab ja ehitab midagi mu juustes.
«Kui nad selle partnelusseaduse vastu võtavad, siis nad võiks nii teha, et seda saab kodust id-kaardiga allkirjastada,» pakun. «Ja üleüldse, ma ise kusjuures eelistaksingi partnerlussuhet, kui see seadus ükskord tuleb.» Abielludes on ju üks väga oluline boonus: majanduslik kasutegur. Ja muidugi, lastega on ilmselt lihtsam. Seda usub Inimene, väga, et lastel on igati lihtsam kui nende vanemad kannavad sama perekonnanime. Mina, praktiliselt elu aeg olnud vanemate laps, kellel on erinevad perekonnanimed, seda ei arva.
Aga jah, kas mehed tõesti iseseisvalt tahaksid abielluda? Ma mõtlen, et kui palju teate teie suhteid, kus mees tahaks abielluda, aga naine ei taha? Aga kui palju teame me suhteid, kus naine tahaks, aga mees ei taha! Mina vähemalt tean küll neid viimaseid variante rohkem.
«Ja võibolla abiellumine annab kindluse, et sa saad vähemalt kellegi käest seksi küsida.»
«Mh, jah, palju lihtsam on kogu aeg ühe inimesega seksida – milline tüütus on iga kord ära õppida, mida uus inimene voodis tahab! Õh!» viskasime nalja.
/
Muidugi, eks meie see vestlus oligi rohkem naljategemine, aga oma tõetera selleski sees. Küllalt palju on viimasel ajal meedias kogu sellest teemast räägitud ka ja ega ma taha rohkem mingit õli kuhugi tulle valada, pärast jälle kommentaarides sõda:)
Aga miks on tunne, et abiellumine on rohkem «naiste värk»? Veider.
PS: Pulmateemalises Õhtulehe loos olen sees kui anonüümne sõbratar. Hehehehee, anonüümne! Seda pole küll saanud enda kohta ammu öelda…
