filminädalavahetus

Kõik algas sellest, kui ma mõtlesin, et tahaks mõnd head õudukat vaadata. Aga nagu alati, on headest õudukatest tõeline puudus. Esiteks muidugi ei meeldi mulle mingi zombi-värk või slasher, st ma võin neid vaadata, aga see ei ole ÕUDUKAS. Õudukas on ikka selline psühholoogiline triller, mis paneb kuklakarvad püsti tõusma ning mis sunnib ööseks koridoritule põlema jätma. Kummitused ja kõiksugune muu sarnane staff, vot SEE on õudne, kui on hästi film tehtud. Ehk siis, võite palun häid filme soovitada. Muidugi on nähtud kõiksugused klassikaks saanud filmid juba, näiteks “The Others” ja “Ringu” ja uuematest “Paranormal Activity” (see oli ka päris ok), aga soovitage, palun! Ma tahan. Näha. Head. Õudukat.

Novot. Aga kuna head õudukat ei leidnud (IMDBs surfates leidsin ainult ühe, mis paljulubav tundus – “The Last Exorcism” – aga seda pole kuskilt saata, kõik failid on feik), siis otsisime muud vaadata. Ja selles vaimus nädalavahetus läkski – vaatasime filme, vahepeal sõime ja käisime vihmas jooksmas, siis jälle vaatasime filme. Idüll.

Keep in mind, et ma olen muidugi äärmiselt optimistlik hindaja, muidugi, alati. Kuigi näiteks ma pole näinud kohutavamat filmi kui “The Valentine’s Day”, aga sellest see post ei räägi. Ja me tegelikult vaatasime eelmisel nädalavahetusel ka “Shutter Islandit”, mis oli hullult hea, aga sellest ma praegu kirjutada ei jaksa.

The Losers (2010). 7/10

Miks ma polnud sellest filmist midagi kuulnud? AH?! Ühesõnaga, Inimest võrgutasid selle filmi kirjelduses sõnad “CIA black ops” ja mind näitlejakirjelduses kolm kõige olulisemat sõna: Jeffrey. Dean. Morgan. (Tuntud ka kui Supernaturali poiste isa ja see surnud kutt, kellega Izzy “Grey anatoomias” nasty’t tegi.)

Film ise põhineb koomiksil, see oli täitsa mõnusalt tiitritesse sisse pikitud. Mina muidugi koomiksitest eriti midagi muud ei tea, kui et “Sin City” ja “Miki-Hiir”, aga film oli sellegipoolest väga nauditav. Ta ei olnud väga pretensioonikas – actionit sai, nalja sai ka ja kuigi mõned asjad olid ebausutavad, andsime me siiski selle andeks, sest, noh, võib-olla on kuskil universum, kus sadade meetrite kõrguselt peakat hüpates ei saagi surma ja isegi teadvust ei kaota, või siis on kuskil universum, kus vend, kes äsja sai kuuli kätte, ronib vaevata mööda seinu üles. Või vend, kes sai kuuli mõlemasse põlve, jookseb mõne aja pärast edasi. Vaevaliselt, aga siiski.

Samas, kui arvestada, et tegu oli universumiga, kus pommid oli dematerialize-tüüpi, kaotades terveid saari igavikku, siis, noh, võime sellised asjad andeks anda.

Karakterid, viis endist CIA kutti, kes Boliivias hätta satuvad ja 25 lapse surmas süüdi lavastatakse, olid kõik omamoodi vahvad. Ninamees Clay (Morgan), strong and silent type snaiper Cougar (Jaenada, kes mulle Morgani kõrval kõige sümpaatsem tundus, sest tal oli KAABU), naljavend ja superkehaga it-kutt  Jensen (Evans), macho ja [spoiler, tsenseeritud] Roque (Elba) ja autojuht ja sarkasmipallike Pooch (Short). Muidugi, MUIDUGI peab mängus olema ka kakelda oskav ja keha näidata armastav tšikk (sest muidu vist mehed väga ei vaataks? Ah? Miks peab alati mingi tšikk ka mängus olema? Kas ei saaks ühtegi action-filmi teha ilma KOHUSTUSLIKU areneva armuloota?), keda filmi jooksul saab kord vihata, kord armastada, kord temas pettuda ja siis jälle armastada.

Ühesõnaga, soovitan toredaks meelelahutuseks kindlasti. Elumõtet filmist ei leia, aga kas peabki. Vahepea on ju täitsa tore vaadata actionit, kus saab nalja ja ilusaid mehi. Ja plahvatusi. PALJU PLAHVATUSI.

Going Postal (2010). 8/10

Jällegi pean esitama küsimuse, et miks ma üldse ei tea midagi sellest, et Terry Pratchetti raamatuid on ekraniseeritud? Ja juba mõni aeg? Tehtud on filmid “Going Postal”, “The Colour of Magic” ja “Hogfather”, pluss on üks miniseriaal multifilmi näol “Soul Music”, mida ma natuke ükspäev vaatasin ja pettusin, ilgelt igav oli. Aga “Going Postal” oli märksa paljulubavam, sest esiteks on tegu selle aasta filmiga ja teiseks mängib peaosa Richard Coyle, kes hakkas mulle julmalt meeldima Briti sarjast “The Couplings”. Kaheosalises filmis astub üles teisigi Briti kuldvaramusse kuuluvaid näitlejaid, näiteks Tamsin “Black Books Franny” Greig (Miss Cripslock), Timothy West (Ridcully) ja Charles Dance (Vetinari).

Kes on raamatut lugenud, teavad juba süžeed – see vist ilmus just ka eesti keeles. Vetinari määrab osava petise Moist von Lipwigi taakäivitama Ankh Morporki postiteenust, kuna klaksid on aina ebausaldusväärsemad ja Reacher Gilti (David Suchet) juhtimisel ei paista klaksisüsteem paranevat. Ja nii seiklus algabki, seiklus, kuhu kuuluvad golemid, väega kirjad, süsteemi ninapidi vedamine, palju nalja ja geniaalseid ideid. Richard Coyle on Lipwigi osas ideaalne, täpselt sellisena ma teda lugedes ette kujutasingi. Mul on hea meel, et Vetinari oli nii hästi välja mängitud, ta oli respektaabel, tagasihoidlik ja tõeline džentelmen, mis siis, et mitte kõige demokraatlikum valitseja. Vähemalt Ankh Morpork ju töötab, ja seda esimest korda üle tuhande aasta. Filmis “The Colour of Magic” (2008) mängib Vetinarit muide legendaarne Jeremy Irons, kes teeb seda ka hästi, aaaaaga naaatuke teistmoodi kui Dance. Irons on märksa rohkem evil, mulle meeldis Dance’i patriits rohkem igal juhul.

Ühesõnaga, hea ekraniseering, ainus, kes mind häiris, oli Adora Dearheart, kes ILMSELGELT polnud väga stabiilne naisterahvas, pigem võiks öelda, et lausa labiilne. Raamatus ta selline välja ei paistnud, raamatus oli ta ÄGE, filmis lihtsalt segane mutt with crazy eyes. Ma olen kindel, et mõned Pratchetti fännid leiavad seda vaadates, et pole üldse nii hea kui raamat; või et see universum pole üldse selline, nagu nemad seda lugedes ette kujutasid – või ükskõik, mida. Alati on selliseid inimesi. Aga ikkagi julgen ma seda kõikidele Pratchetti fännidele soovitada. Sest vähemalt on see tehtud Suurbritannias.

Playing by Heart (1998) 6/10

“Playing by Heart” on film, mille kohta on mul vist kõige vähem öelda. See pole kindlasti klassikaline romcom, selleks on ta liiga hea, liiga tõsine ja liiga kurb. Ma tõesti ei tea, miks postril on kirjas, et see on südantlõhestavalt naljakas, sest see pole. Üldse. Aga kuna mulle on alati meeldinud dekameronilikud looülesehitused (ma tegelikult ei tea, kas nii on kõige õigem seda nimetada ja kindlasti mõni kommentaator oskab mind ses osas aidata, aga ma olen liiga väsinud, et midagi muud välja mõelda), siis meeldis mulle tegelikult ka see film. Ja ei tasu unustada, et siin on koos tõeline staaride plejaad ja nad kõik mängivad oma rolle välja hästi.

Film jälgib viie erineva naise suhteid. On Angelina Jolie, kes mängib noort klubitšikki Joani, kes armub mingil imelikul põhjuse vaikivasse ja kummaliselt omettehoidvasse klubikutti Keenanisse (Ryan Phillippe). Nende suhe areneb äärmiselt veidralt, mul on tunne, et osad olulised kohad on vahelt ära jäänud, aga – filmis võib kõike juhtuda. Ja tegelikult on nende teineteiseleidmine päris nauditav.

Siis on Gillian Anderson, kes mängib üksildast lavastajat Meredithi, kes on väidetavalt armastuses armistada saanud. (Seda imelikum on viis, kuidas pärast kolmandat kohtingut on ta juba valmis ütlema [spoiler] “ma armastan sind”. Aga noh…) Küll aga leiab ta endale väärilise vastase, vist, keda mängib telenägu Jon Stewart. Nende duo töötab ekraanil päris hästi, kuigi nad mõlemad on üsna erineva taustaga telenäod.

Siis on veel ülinummi Sean Connery ja Gena Rowlands, kes mängivad 40 aastat abielus olnud paari. Nende suhtekiviks on esiteks mehe vähktõbi (mida korra mainitakse ja paar korda veel sellele vihjatakse, aga sinna see stooriliin jääbki, nii et ma ei saagi täpselt aru, et mis värk selle vähiga oli) ja teiseks tõsiasi, et mees oli 15 abieluaasta järel armunud aasta aega teise naisesse, kellega ta ei maganud sellepärast, et “oli temasse liiga palju armunud”. Jeah, täpselt. Nii oma naisele ütleski. Nii et pole ime, et suurem osa filmist nad katsuvad sellest jamast üle saada.

Ja on ka Ellen Burstyn, kes mängib Mildredi, AIDSi sureva geimehe (Jay Mohr) ema. Poja viimased elunädalad haiglas on liigutavad, armsad, valusad ja natuke klišee-laadsed, kuigi ega just palju filme pähe ei karga, mis jälgiksid ema ja tema AIDSi sureva poja suhteid. Aga seal on hetki. Häid.

Ning lõpetuseks on Madeleine Stowe, kes mängib Gracie’t, abielunaist, kes kohtub kord nädalas või umbes nii konspiratiivkorteris oma armukesega, kellega ta tahab ainult seksisõprust ja ei midagi muud (“We don’t take anything into this apartment and we don’t take anything out.”). Nende suhe on kõige igavam ja pealiskaudsem, see muutub lõpuks üsna tüütukski. Puudu jääb… sisust.

Siis on veel mees, kes käib mööda linna ringi ja räägib igal õhtul erinevaid uskumatuid lugusid endast (näiteks kuidas ta tappis oma naise ja lapse), aga miks ta seda teeb – noh, selleks peate filmi vaatama. Filmi lõpuks saavad muidugi selgeks ka kõik seosed erinevate tegelaste vahel ja Hollywoodile omaselt seotakse kõigele peale suur punane slehv. Ja nii ongi täitsa kena.

Aga hilarious see kohe kindlasti pole.

10 thoughts on “filminädalavahetus

  1. Inga

    “Shutter Island” – kas oled juba näinud?
    No see niikoleväga 6udukas pole, aga päris psühh muidu. Siis veel “The Lovely Bones” ja “Lakeview Terrace” – pole ükski 6udukad, aga päris teistsugused thrillerid.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mi, Soprano, The Orphanage nähtud, meeldis väga. Proovin Orphanit, ma muide tahtsingi vaadata seda, kui nägin DVDd poes, aga läks juba meelest, tänud. Inga, Shutter Island, selle mainisin postis ära, et vaadatud:) Hea oli!

      Nii et head soovitused kõik, palun veel, aitäh:)

      Vasta
  2. mi

    Kui veidi unenäolisem/hingekriipivam õudus meeldib, siis Guillermo del Toro Orfanato/The Orphanage on täitsa mõnus judinatekitaja

    Vasta
  3. Siim

    Tavaliselt ma ei viitsi närida sihukesi asju, kuid tõe huvides (ja kuna on see juhtumisi ka üks mu lemmikfilme) märgin ära, et “El Orphanato” pole rangelt võttes siiski del Toro film. Eks siin muidugi sõltub, kuivõrd ränka rõhku produtsendile anda tahad. Kuid pigem mängis tema nimi siin rolli seetõttu, et noor režissöör ka laiemale üldsusele rohkem silma jääks. Mõneti kahetsusväärne promotrikk, but there you have.

    Vasta
  4. Soprano

    Tuli veel meelde Splice… ära loe midagi selle kohta, lihtsalt vaata. 😛
    Ja äkki on sul nägemata Trick ‘r Treat, mis on küll comedy/horror, kuid õudsaid momente siiski leidub.

    Vasta
  5. Liis

    Veidi hiljaks olen jäänud ehk omapoolse filmisoovitusega, aga “The Entity” on isegi õudne õudukas, psühholoogiline ning kummituse/poltergeistiga.. 🙂

    Vasta

Vasta Inga-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.