hommikutest, vol miljon
Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?
Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.
Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.
Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.
Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? «Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!»
Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: «On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.» Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.
Nagu Marco ikka ütles: «This is war. Life is war.»
This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.
Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?
Pfft veel üks kord.
