moments

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga