tene/melan
istun Hispaania katusel, põhimõtteliselt, ja olen propa melanhoor. Lugesin oma viie aasta taguseid sissekandeid juulist, ja aina imestasin: kes oli see tüdruk? Kuhu ta on kadunud? Miks ma enam nii ei oska mõelda, blogida, kirjutada, olla? Mis inimest nii hullult muudab: kaks armumist, ühed põrunud pulmad, üks lahutus, kaks-kolm töölt lahkumist, neli pangalaenu?
Istun justkui maailma katusel ja naeran oma jotse, kes veini- ja õllesuminas segast panevad. Nii hea mu hispaania keel juba on, et aru saan: Lorenzo, see tüütu põhijots, kes pidevalt iseendaga räägib – see on nüüd hakanud minuga, ja ainult minuga rääkima. Teades ise hästi, et ma vastu ei oska rääkida. Ja ajades Marco niimoodi ainult «dios!» ja «conyo!» kisama. Ja mina muudkui naeran.
Selline… Õnnelik-kurb on olla. Kurvaks teevad paljud asjad: armastatud ajalooõpetaja ootamatu surm, iseenda minevik, kodukaugus, endise-daki-kaugus, elust kaduma läinud inimesed… Ja õnnelikuks… Noh, õnnelikuks teeb see, et ma ikkagi olen, elan, hingan… Hetkel küll hispaaniakeelses rütmis, aga ikkagi. Ja õnnelikuks teeb see miljonivaade ookeanile ja linnale ja tähtedele ja lennukitele ja kuule, mida ma siin igal õhtul vahin. Teeb see, et kodus on Inimene, kes mind ootab ja mulle vaenulikku Riia lennujaama vastu tuleb. Teeb see, et emme ja Siki paitavad igaõhtuselt mu kuususid, kes mind ka ootavad. Teeb see, et on K ja on P ja on mitmed muud tähed, kes mu elutähestikku hoolimata kõigest alles on jäänud.
Ma tean, et praegu loon ma hetki, mille järgi ma lumehangede vahel lauatades melanhoorama hakkan. Ma tean, et hoolimata metsikust koduigatsusest hakkan ma seda kohta taga igatsema, hakkan igatsema Antoniat ja Marcot ja isegi Lorenzot ja Alexit ja kogu seda veidrat pikapäevarühma, kes mind alati siin naeratus näol ja õlle näpus (alati mulle ka üks) vastu võtab.
Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Viis aastat tagasi ma tahtsin olla keegi, kes saab rahus kirjutada ja reisida, kelle kirjapandud asju avaldatakse; kellel on Elu Armastus (TM), kellel on natuke raha pangaarvel (sin kõik need võlad)… Ja nüüd, hetkel, tahaksin ma teada, mis tunne oli olla see katkine baka-paberiga tüdruk, kes igal õhtul end magama unistas ja kelle kõige kaugem reis oli olnud kümnendas klassis Saksamaale.
Võibolla ongi nii; ei, correction, ONGI nii, et iial pole rahul, ikka igatsed üht või teist või kolmandat ja tead juba mälestuste loomise hetkel, et kunagi mõtled neile hetkeile tagasi, melanhoorates, vihmamärjast aknast välja vaadates.
Aga ma tahtsin öelda – ja see pole vaid (kaheeurone) vein, mis minus räägib – , et ma olen õudselt, pisarateni tänulik sulle, kes sa veel minuga oled, kes sa oled olnud läbi kõigi nende segaste aastate ja pole veel digi- või molekulaar-Daki suhtes lootust kaotanud. Et sa veel oled olemas. Ja loed neid sõnu seal teisel pool ekraani.
Kuumad tervitused tuuliselt Tenerifelt, kus raadios mängitakse vähemalt kord tunnis Michael Jacksonit. Muah!
Sarnasel teemal...
tenerife, martes
Peaks mainima, et mulle meeldib siinne pikapäevarühm rohkem, kui ükski eesti analoog. Ja asi pole mitte selles, et nad on rohkem päevitunud. Ei, miski nende olekus on toredam, vabam ja rõõmsam. Ja ei saa öelda, et siin actionit ei saaks, saab küll! Eile näiteks ajasime me mööda cantinat plehku pistnud krabi (el cangrejo) taga, kes krõbinal, külg ees, vabaduse poole silkas. Kord ta kätte saanud ja pange pannud seiklused veel ei lõppenud: siis hüppas ta pangest välja ja tulistas minu poole. Mina muidugi, külmale põhjamaalasele omaselt, lasin valla meeletu kriiske ja põgenesin, krabi sabas tuiskamas. Pikapäevarühm röökis naerda ja lõpuks, kui ma terminaator-krabi käest õnnelikult pääsesin, tegid kõik mulle õlut välja.
Täna üritasin taas siestatada ja päeva ringi trampimise asemel rannas veeta, aga oi, küll see oli vale otsus. Rannas möllab täna konkreetne liivatorm, mis tähendab, et kümme minutit pikali ja sa oled kurguni sisse maetud. Poolteist tundi pidasin vastu, siis lõin käega ja tulin tulema. On selge, et mina pruuniks ei saa, elagu ma kasvõi sada aastat aafrika päikese all. Praegu olen ma parimal juhul helebeež, ja nahka juba tuleb. Jällegi kord pean ma tänama oma supergeene, mis on õnnestunud kokku end sobitada muidu kahe väga hea geenipartii põhjal, võttes saadaolevaist vaid kõige kehvemad valikud ÜLDSE. Sest kas mu emal või õel on lühikesed ja töntsid jalad, mis lõppevad suuruses 41 labadega? Ei, nende sääred on pikad ja siredad ja kingad suuruses 37. Või kas mu isa või õde või ema näevad välja nagu gooti kahvanäod? Ei, nemad spurdivad ringi juba mai teisel nädalal laitmatu jumega. Pfft.
Loomulikult tähendab see liivatorm, et liiva on suud ja silmad täis, äärmiselt ebameeldiv. Ning mõtted tiirlevad aina enam vanni ja liivavabade riiete ümber. Ja kohvi! Kohvi ümber ka. Ma ei mäleta, millal ma viimati kohvi jõin, see-eest võin ma loetleda viimased viis ärajoodud veinisorti, mis kõik alla kahe euro jäävad. Prioriteedid on ilmselgelt paigas.
/
Keeleliselt olen suures segaduses ja ei tundu eriti paremaks muutuvat. Antonia nimelt tahab, et ma temaga saksa keeles räägiks. Marco tahab, et ma temaga hispaania keeles räägiks. Alexi tahab minuga inglise keeles suhelda ja kõige selle juures üritan ma veel eesti keeles mõelda ja kirjutada, rääkimata vene keelest, milles millegipärast tundun ma hetkel suisa fluent olevat, ilmselt seetõttu, et KEEGI SELLES KEELES MUGA RÄÄKIDA EI TAHA. H. helistas UKst ja arvas, et ju ma saan siin kiirelt kõik keeled suhu, but I beg to differ. Ma jään lihtsalt igas keeles eksponentsiaalselt lollimaks.
Jäänud on veel nädal aega. Täna nägin muuhulgas unes, et ma abiellusin Christiano Ronaldoga. Pulmad pidasime meie suvilas ja terve see aeg ma mõtlesin, et Dagmar Ronaldo kõlab nagu halvasti kujundatud ja nimetatud McDonaldsi maskott.
