tenerife, vol ocho

hoomamatu Leave a reply

Marco on minu pärast kogu aeg väga mures.
“Kas sa ikka päikesekreemi panid peale? Sa pead KINDLASTI igal hommikul end korralikult määrima, sest, baby, see on Aafrika!” räägib ta mulle sel päeval juba sajandat korda.
“Daki, kas sa ikka võtad ette tiiru ümber saare, sa ju ei näe muidu midagi! Ega sa iga päev Kanaaridel ole!” räägib ta mulle, kuigi olen juba öelnud, et lähen järgmisel nädalal.
“Daki, palun pane endale midagi peale, Kanaaride tuul on ohtlik, su keha on kuum ja tuul tõmbab läbi nagu niuhti!” räägib ta mulle, kui terrassil sallihunniku all istun. See tähelepanu on tore, aga kohutavalt väsitav. Aga Marco ongi selline.

Lisaks kätega vehkimisele on Marcol kombeks pidevalt rääkida või laulda ja tantsida. Jälgisin teda täna, kui bussiga Sta Cruzist koju sõitsime: ta ei jäänud hetkekski vait. Kõigepealt seletas ta õngega poistega kümme minutit kalapüüdmise põhialustest. Kui poisid maha läksid ja üks vaimupuudega noormees peale tuli, rääkis ta järgmised kümme minutit temaga. Ta on natuke nagu hampelmann, kui ta tantsib: väike, aga vehib kolme mehe eest.

/

Eile rääkis ta mulle oma lugu edasi. Istusime, nagu tavaks, terrassil, sõime pastat ja arutasime maailmaasju: rääkisime jumalikust energiast, saatusest, religioonist, õnnelik olemisest. Selles mõttes on jätkuvalt hämmastav, kuidas me teineteist mõistame. Muuhulgas on mu inglise keel hakanud kehvemaks jääma, sest ma räägin nagu Marco: i have hungry; i need sleep.

Natuke raksu õnnestus meil ka jälle minna, sel korral itaalia köögi teemadel. Muidugi ainult mina olen nii osav, et hakata itaallasega nende rahvustoidu teemal vaidlema, saati siis veel ühega, kes on kunagi kokk olnud. Aga mulle meeldib see vaidlemine, ma saan lasta oma temperamendil vabalt lennata Ja keegi ei vaata imelikult, sest siin ongi nii kombeks. Ja TEGELIKULT ei saa me ju kumbki teineteise peale kurjaks, vaid läheme lihtsalt põlema. Ja siis me täristame, tema ikka oma spanenglish’i ja itaalia segakeeles, mina ikka vaheldumisi eesti, saksa, vene ja hispaania keeltes. Ja siis me lepimegi juba ära ja lööme klaase kokku (“Terviseks!” oskab Marco öelda). Mõnus on nii, ausalt, see kõik käib kirglik-olemise juurde ja ma tunnen end nii hästi, koduselt, nagu ma polekski tuim põhjamaalane, vaid sündinudki selliseks, natuke lärmakaks, koleeriliseks, kergelt süttivaks. Oh wait, ma ju olengi! Lihtsalt Eestis paistan ma sellisena millegipärast välja.

/

Tegelikult kirjutasin ma selle posti juba valmis, aga stoopid internet ei töötanud ja ma praegu enam ei viitsi kõike uuesti trükkida. Me hoopis hakkame sööma, täna kokkas Marco (“This is pasta with Daki-sauce,” ütles ta naerdes. Jätan selle retsepti meelde ja teen Eestis järgi, jagan teiega ka). Ja Marco loost jutustan ma homme.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.