it’s okay
Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.
Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. «Palju väljas sooja on?» «Mis täna teeme?» «Kas lähme mere äärde ka?» «Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?»* «Kus kutsad on?» «Kas poest on midagi vaja?» «Kas keegi muga veint joob?»
Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.
Rääkida on ainult kassidega.
Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.
Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. «Sõbrannad keemikud,» viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.
Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi «Scribble’i» kõrval. Too viimane, see va «Scribble», on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.
*Vastus: «No ikka veel palju rohkem.»
Sarnasel teemal...
suvehetk #2
Lambalõhnalise saare-kodu jaanipäev on rahulik. Kõige rahulikum jaanipäev üle aastate. Istun mühiseva lõkke taustal ning üritan meenutada, millal viimati jaanipäev Saaremaal veedetud sai.
«Sulle on need Saaremaa jaanipäevad nii erilised, räägi siis, miks,» õhutab tädi. Ma mõtlen ja mõtlen, ja ei oskagi sõnadesse panna. Saati tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest reaalselt on ju kõik viimase kümne aasta jaanipäevad möödunud mandril.
Aga midagi on Saaremaas. Jah, juured on, jah, pere on. Kadakad, loomulikult. Aga võibolla ka see imeline päikeseloojang, mis igal õhtul lauda tagant paistab. Igal õhtul erinev, igal õhtul samamoodi imeline. Või siis on see kreemjas udu, mis eemalt üle lambakarjamaa läheneb, kadakate vahel hiilides, endasse kõik sõnajalaõied peites.
Või siis on see LÕHN, see lõhn, mida ma ei oska kirjeldada. Magus ristikulõhn. Kadakas. Tolmune kruusatee. Lambalõhn. Räästa all kuivavate soolaste lestade merene lõhn. Sooja suitsutatud lambakintsu hõng, kui see värskelt ahjust välja võetakse. Koerakarvalõhn, kui tal kaela ümbert kinni haarad ja oma pea vastu tema suurt pead surud, kuuled ta lõõtsutamist ja tunned märga nina kuskil lõua all. Või siis, nagu seekord: sooja vee lõhn, praksuvate puude lõhn, ahjulõhn, kui istume aina soojenevas tünnisaunas. Alguses teineteist kaisutades, et jahedas vees sooja saada; siis juba kuumas vees varbad liigutades, kui tädi uue laadungi kuuma veega saabub (no mis teha, kui ei mallanud enam oodata ja nii vara sisse ronisime!). Ja siis muidugi see taevas, mis ikkagi eemal veel punetab, kuigi oleme tünnis juba mitu head tundi istunud ja jaaniöö hakkab juba läbi saama.
/
Sinised ussikeeled kiigutavad eemal põllul oma päid, uhkelt ja majesteetlikult. Peatame auto ja ma jooksen otse sellesse lõpmatusse sinisesse. Seisatan ja läbi oma hingetõmmete kuulen, kuidas kõik see sinine sumiseb, sumiseb mesiselt ja produktiivselt, tuhanded mesilased ja kumalased endale toitu korjamas. On maagiline, on lihtne ja ilus, on vaikne, on soe ja on mõnus. On Saaremaa. Ja teisel pool teed on tuulikud, on punetav moonipõld, kuskil sela vahel mängivad kindlasti rebasepojad.
On Saaremaa.
