suvehetk #1

Eelmisel õhtul sai ronitud kägisevasse puuvoodisse, mis oli natu-natukene lühike, aga niimoodi mõnusalt lühike; nii, et jalgu sirutades puutusid ära otsapalgi ning teise jala varbad sai torgata mõnusalt soojade MinuInimese varvaste vahele. Akna taga oli südaöine juunikuu, valge ja kirgas, nagu polekski öö. Enne lõplikku und käisin veel, pats-pats üle puupõranda ja avasin ettevaatlikult rõduukse, kuid see kägises ikka, kääks! ja kääks! üle magava maja. Istusin katusel, tegin suitsu ja kuulasin Saaremaa ööd.

Hommiku saabudes magasin veel õiglase und, kui läbi unenäo keegi musi andis ja lubas peagi tagasi olla. Järgmine hommik, järgmine ülestõusmine samal hommikul, õigemini, saabus mõned tunnid hiljem. Sirutasin, kuulasin – kõik on vaikne, vaid linnud laulavad meeleheitlikult akna taga, kopsud rõõmu täis.

/

Ja siis juba oled selili paadi all, värvirull käes ning tõmbad siuh! ja siuh! kummalise tekstuuriga sinist värvi põhja alla, nii et värviniidid lendavad. Natuke tilgub otsaesisele, natuke tilgub kätele, aga mis siis! Nii ju peabki!

/

Mõned päevad hiljem, kui värv on kuivanud, võtame paadi – uhke nimega Bella – sleppi ja veame sadamasse. Ainult üks meist, see vanim ja omanikum ja kapteninum, on kunagi paati vette lasknud, õigupoolest on ta seda ju teinud palju kordi. Tal, meie kaptenil, on selged ka muud olulised sõnad, nagu kiil ja otsad ja mootor ja kajalood. Mina, lihtinimene, sellest kõigest suurt ei jaga. Mul on uhke tunne, et olen paadipõhja selliselt ilusalt siniseks saamises kaasa löönud ning veel suurem ärevus on sees mõttest, et kui paat vees, saab sellega ju ka sõitma minna! Merele! Päris merele! Paadis!

Bella vette saamine aga ei olegi nii kerge protsess, kuigi ega ma seda arvanudki. Kügelen kivi otsas ja vaatan murelikult, kuidas Inimene ikka tagurdab, siis jälle edasi sõidab, siis jälle tagurdab, ikka nii, et järelkärul kõikuv Bella otsapidi merre saaks. Sadamatee on kitsuke ja ma kardan, et iga hetk, iga hetk nüüd vajuvad rattad üle ääre teisele poole ja ongi õnnetus käes. Närviliselt närin küünenahku – on mul selline halb komme, et närvitsedes kipun nahkasid nokitsema. Sessiaegadel olid küünenahad lihani ära näritud, kole-kole komme. Õde käskis sinepit peale määrida, aga ma pole veel proovinud, kahtlen, kas sellest kasugi oleks. Sinep on ju hea!

Hoolimata näritud nahkadest ning muretsemisest (“Mure geen,” ütles üks tädi sõbranna selle kohta) ja kivil ebalevalt kõõlumisest hoolimata saame aga paadi vette. Kapten kalpsab rõõmsalt, justkui polekski tal ligi kolmveerandsada aastat õlul, üle ääre paati, keerab võtit ning köhh-köhh tehes hakkabki see võidukalt podisema!

Peagi ronime meiegi paati, ikka naised enne, mehed järgi. Paat kõigub ebakindlalt, poide peale toetatud kai veelgi ebakindlamalt ning sel ühel hetkel, kui tõstad jala maast ning teine jääb kaile, käib kõhu alt selline külm-erutav jutt läbi: mis siis, kui ma nüüd vette kukun!

Aga ei kuku, paati saame me kõik. Ja oi kui vahva on mööda sinist vett sõita, tuul pusib juustes ning paadipõhi käib patsaki! ja patsaki! vastu laineid. Ekraanilt on näha, et meie all laiub pea seitse meetrit vett. Seitse meetrit! Vaatan üle serva alla: vesi nagu vesi ikka. Püüan ette kujutada, kui sügav õieti on seitse meetrit. Kas see on sama sügav, kui talvel Punases meres snorkeldades, kui võtsin kopsud õhku täis ja üritasin sukelduda nii kaugele kaunite kalade vahele kui võimalik, aga alla jäi veel väga palju mustavat sügavust ja imelisi koralle?

Kapten räägib, et kuskil siin all, meie all, mere põhjas olla üks laev, “väga hästi säilinud – siia võiks sukeldujaid tuuagi! Pidi suurepärane koht olema selleks.” Kiikan jälle üle ääre, aga näha on vaid rohekassinine Läänemere vesi. Eemal sinetab Hiiumaa, teisal Saaremaa. Küll on kena!

/

Hiljem otsime üles selle ranna, mille juurde Bellaga just sõitnud olime. “Seal on hea liivane põhi, ma sõidangi tavaliselt üle neemenuki sinna ujuma, ja siis sõidan tagasi,” oli Kapten ütelnud. Neemenuki aga olid vallutanud noored, telgid püsti, muusikakeskus (jaa! metsas!) kaikumas. Ikka need viimased klubihitid, mis muu saundträkk saaks olla lainemühale ja mändide kohinale.

Otsime tasasema koha, laotame piknikulina maha ning vaatame ringi. Liivast pole jälgegi, on mustjas adru kaldal ning kivine põhi, nii kaugele, kui silm ulatab. Aga ega me jäta: ronime plätad jalas nii kaugele vette, kui saame. Panen plätad kivile ja teen kiire sulpsatuse merre. Tehtud! Ujutud! Oi, laine on plätad ära viinud!

/

Hiljem, kui lambalõhnalisse saare-koju tagasi jõuame, on nii kena olla. Nahk lõhnab veel õrnalt mere järele, haigutused on nii magusad, nagu oleks midagi tähtsat ära teinud. Me käisime ju merel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga