kaks raamatut: «Minu London» ja «Minu Pariis»
(Märkus: panen selle posti üles nii siia, oma blogisse kui ka meie kirjastuse blogisse, mille leiab siit.)
Kui «Minu London» välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist «Minudest…» ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa «Minu…»-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.
Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.
Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!
Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi «Minu Londonist» suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…
Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.
Otsustasin, et enne «Minu Londonist» ei kirjuta, kui olen «Minu Pariisi» võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: «Kuidas moepealinnas ellu jääda». Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, «kiiksu», hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.
Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.
Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.
Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.
Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja «Minu Pariisi» autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)
Sarnasel teemal...
kuntstisaalis-kuntstisaalis…
Ehk lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda oksjonil käisin ja kunsti ostsin.
Kõik algas sellest, kui pandi üles maalinäitus Akt! ja Beriti fotole tõmmati kardinad ette. Ning kuna mulle pilt väga meeldis, siis otsustasin ma, et kurat, vot, mina pean nüüd selle endale saama.
Ja eile oligi kauaoodatud oksjonipäev.
Esiteks, muidugi, olen ma oksjoneid ainult telekast näinud ja mul polnud õrna aimugi, mis tunne on päriselt mõnest ise osa võtta. Kui Volgasse sisse astusime, pidin ma maha kukkuma: kurat, kui peen õhkkond! Daamid valgete kinnaste, summutatud häälte ning pärlitega, laual šampuseklaasid… Ainus, mis tuttavlik tundus, olid kunstnikud ise, kes nägid välja, nagu nad alati välja näevad: nunnud ja omamoodi, Tartust läbiimbunud.
Panime end kirja ning viskasime K.-ga nalja selle üle, et tulime peenele oksjonile otse Undergroundist. Huvitav, kas see oli pühaduseteotus?
Enihuu. Õhk oli pingeline. Vähemalt minu jaoks. Kuna Beriti pilt oli reas üheksas, siis sai enne korduvalt pakkumistele kaasa elada, kuigi, kui tõele au anda, siis oli tõesti tagasihoidlik. Teisalt jälle, kui alghind on 5000, siis… Mul ei ole vist eladeski kunagi nii palju raha, et sellise summa eest kunsti osta. Kuigi teos võib seda hinda täiesti väärida.
Ühesõnaga: vaikus, köhatused, paberikrabin, parfüümihõng, šampus kihisemas… Oli väga müstiline, ärev, kummastav ja laetud õhkkond. Mõned teosed olid küll sellised, et oleks tahtnud pakkuda, aga ootasin ikka Beriti oma – ja hea oli, et ootasin, sest kui minu kord ükskord kätte jõudis, läks kõige suuremaks rebimiseks õhtu jooksul: pakkusime Berkiga kiirelt võidu, kuni lõpuks ma foto 1600 krooniga endale sain. Win! Ja pakkumine käiski täpselt nii, nagu filmides: tõstsid oma numbriga lipikut (minu number oli 1), ja kui oksjonipidaja hinda kergitas, hoidsid hinge kinni, et keegi rohkem ei pakuks… Ja kui pakkus, siis lasid peast läbi variandid, kalkuleerisid kiirelt sekundite jooksul, kas peaks – ja samas üritasid maha suruda adrenaliinist pimestatud soovi lõputult pakkuda. Ma kujutan ette, et nii tunnevad end kasiinosõltlased – kalkuleerivad ning võitlevad mängukihuga.
Kogemus oli muidugi mega – teate ju küll mind, ma TOITUN sellistest üritustest, mis toidavad mingit imelikku looma mu sees. Käed värisesid, adrenaliin pumpas – ja ma ei teagi täpselt, miks.
Hiljem saime veel K.-ga kahe peale soetada imekaunid Miss Katrini Goya prossid ning kirjutasime värisevi käsi lepingutele alla… Jap, saigi tehtud. Ostsin elus esimest korda kunsti. Ja kohe pandi lehte ka:)
Sarnasel teemal...
can you play me a memory
Nii paljudest asjadest oleks kirjutada, aga nagu ei oskagi enam. Ühel hommikul astusime majast välja, õhk oli karge ja pärastvihmane, päike oli pilvede taga peidus ja tibutas kergelt udupiisku ja ma mõtlesin, et kas see ongi see hommik, mis peaks eluks ajaks meelde jääma.
Ju jääb. Aga võibolla ei jää ka. Kes teab. Alati on tagasivaadates veider avastada, mis hommikud on meeles ning millised pole. Hommikutega on alati olnud üks kummaline lugu, me kõik teame seda.
Siiski ma loodan, et see hommik jääb oma kargusega ja rohelisusega meelde.
Samas, see hommik, mis oli täpselt kolm aastat tagasi, see polegi meeles. Mida ma hommikuks sõin? Kas ma kohvi ka jõin? Kas ma magada sain? Kes mulle kleidi selga aitas – aa, oot, ei, see on mul meeles, see juhtus ju juuksuris…
Ma olen sada korda öelnud, endale ja teistele, et 2007 on udune aasta minu jaoks. Ja ta oligi, suures osas. Aga siiski on mingid väga eredad mälupildid jäänud. Näiteks see, kuidas ma Helsingis Eurovisionil kahe töö vahel apteeki lippasin. Või see, kuidas ma ühel pärastlõunal pangas käisin. Või see, kuidas… Või kuidas…
Mälu on üks imelik asi.
/
Imelik on ka see, kuidas ikka veel ei tea, mis minust saab. Raske on plaane teha, aga veel raskem on selle pärast, et ma ei tea päriselt, mis ma TAHAN, et must saaks. Või nagu Epp ütles: «Saada kosmosesse signaal.» Ma ei oska kosmosesse signaali saata, sest ma ei tea, milline see signaal peaks olema. Teelahkme tunne on küll kohati, aga need teed, mille lahkmel ma olen, on udusse mattunud ja ma ei teagi, mis nende teede pervedel kasvab, saati tean ma siis, mis nende lõpus ootab.
Maikuud on imelikud. Imelised ja kohutavad samal ajal. Sest kohutab kõik see ilu ja samas ka see teadmine, et kohe saab see ilu läbi, kohe viskavad sirelid oma õied maha ja jääb ainult meenutus sellest uimastavast lõhnast.
Voodikapil on suur punt lillasid õisi. Ma ärkan igal hommikul sirelitesse ja see, siiski, on kuradima imeline.
Sarnasel teemal...
snippets
- Mul on üks hästi suur saladus ja ma olen hästi õnnelik.
- Nädalavahetusel käisin Maailma Kõige Lahedamas Baaris, kus on menüüs miljon šotti, mis kannavad supernimesid (näiteks My Anus Is Bleeding, Kopliliinid, Törts Keppi ja Lennukiga Lennata, Roosamannavaht, Sperma Spritzen jne).
- Sünnipäevalapsele kingiti Zili uks.
- Käisime mere ääres ja metsas piknikul.
- Ämm kinkis kaks paari übernunnusid kingi.
- Arvuti on kaks korda juba blue screen of deathi visanud.
- Varsti on PUHKUS!
- Ja varsti saab Saaremaale!
- Ja Hispaaniasse.
- Ja kursakokkutulekule.
- Ja Hedsa sünnale.
- Ja paadimatkale.
- Ja Milliele .ch-sse külla.
- Ja igast kohtadesse, sest on käes see aeg aastast, kus saab sõita mööda tolmuseid teid läbi imekauni Eestimaa ja lihtsalt olla õnnelik. Või siis olla paigal, sõitmata, ja ikkagi olla õnnelik.
Sarnasel teemal...
kevadine
Käid mööda Tartut ringi, silmad peas suured kui tõllarattad ja ei usugi, et kõik on nii ilus ja nii hästi lõhnab ja nii roheline ja nii sireline ja ja ja
Ja käid ringi mööda Tartut, ajad pea Jaani kiriku ees õieli ning ei suuda uskuda, et sellest on juba viis aastat, kui sa seal viimati istusid ja hinges rahutust tundsid, sest ülikooli oli ootamatult saanud läbi ja sa ei teadnud, mis sind ees ootab.
Sõidad öösel taksoga läbi Tartu ja vaatad, pea viltu, kuidas majad mööda kihutavad, kuidas mõned majad lagunevad ja teised on ümbritsetud ehitustellingutega ning kuidas mõned majad on värskelt heledaks värvitud, nad kiiskavad pimeduses edvistavalt ning nende värskelt valtsitud vihmaveerennid on nii uhked ja nii säravad, justkui Hollywoodi naeratused.
Istud palavas kontoritrepil, loed raamatut ja tunned, kuidas linn su ümber aurab ja suveks saab.
Istud õhtul jahedas Pirogovil või välikohvikus, vehkled sääskedega ja ikka on nii õnnelik olla, sest sirelid õitsevad ja ise oled loll ja rahul, sest miks ei peaks olema, kui kõik on nii kena, et isegi parmud tunduvad puhtamad ja viisakamad kui tavaliselt.
Sõidad läbi palava õhu, rattad krudisevad liival, osa sellest liivast on ehk isegi jäänud siia veel talvest; aga kes teab, äkki on hoopis uus liiv. Väntad ja väntad ja lõpuks enam ei väntagi, kulged lihtsalt niisama läbi aguli, tõmbad kopsud aguliõhku täis ja tunne on nii kodune: see lämbe ja kurkukriipiv niiskusehõng, saunahõng – see on kodu, see on Tartu.
Ainult et kõik ülejäänud eestlased on juba ujumas ära käinud, sina ikka veel mitte, sest jõkke ei taha ja kaugemale minekuks pole bensuraha, aga kevad on ja päike on ja äike on ja sinitaevas need kevadised rünkpilved ja värskelt niidetud muru lõhn seguneb kõige selle muuga, mis õitseb ja lõhnab ja öösel voodis linade vahel polegi ehk enam nii üksi olla.
Sarnasel teemal...
esimene nädal
Uh. Esimene gluteeni-kaseiini-suhkruvaba nädal on läinud üle kivide ja kändude. Esimene suur kiusatus oli oma külmkapp, kust vaatasid vastu kohukesed ja jogurtijoogid. Kohukesed sõin kohe ära, jogurtijoogid jäid puutumata.
Teine väljakutse oli nädalavahetus. Õnneks oli liha lubatud ja värsket salatit sai ka kõvasti ja kuigi emps oli ostnud jogurti- või keefirimarinaadis kana, siis pistsin selle süümekaid tundmata pintslisse. Ning kui Siki ostis šokolaadipiima, siis pidin ma otsad andma: no NII HULLULT oleks tahtnud noh! Lõpuks siis võtsin kaks lonksu, hakkas parem küll.
Pühapäeval-esmaspäeval toitusin reedel kokku keeratud frikadellisupist, hommikuti ikka leiba pasteediga (sest muid valikuid pole). Ja praekartulitest. Siis said kartulid otsa.
Eile leiutasin supertoidu: tatrapudru praetud sibulate, päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suitsuvorstiga (tegelt ma selle koostist pole uurinud, aga vist võib? suhkrut ikka ei panda sinna ju?), mida teen ka täna ja siis on tatar otsas.
Ja raha on ka otsas (3 krooni on rahakotis).
Nii et mis saab homme, seda ma tõesti ei tea. Isegi hommikusöögiks pole leiba enam, nii et suure tõenäosusega tuleb see sai sügavkülmast välja võtta… Ilgelt kehv on mingeid spetsdieete pidada, kui pole raha, eks ole. Nii et kuna ma ei tea, kas ma seda lihtsalt füüsiliselt saan endale lubada, siis peab vist panema vähemalt homme dieedi pausile ja õhtuks ikkagi makarone tegema. Neid on ju kapitäis, nagu ikka.
Pfft.
Hiljem… Leidsin kapist läätsi! Ja purgi purustatud tomateid! Homme siis läätsesupp. Päästetud.
Sarnasel teemal...
how’re you
Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri «Tetra-Sync» loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.
Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.
Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?
Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.
K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: «Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.»
Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!
Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.
Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.
Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.
Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.
Sarnasel teemal...
esimene päev
Tähendab, egas ma nüüd iga päev ei hakka ilmselt mingit toidupäevikut pidama, aga nii enda jaoks tahan kirja panna selle tänase poeskäigu… Ja tegelikult pole täna esimene, vaid teine päev, sest juba eile toitusin peaaegu õigesti (no see leivake ikka oli nisujahusisaldusega…)
Muidugi sattusin ma täpselt kahe rämeda äikesehoo vahele, nii et poes oli hullult kiire ja kõht oli hullult tühi. Muidugi on KÕIGE TARGEM IDEE minna poodi näljasena, nii tulevad isud, mida muidu üldse ei esinekski.
Sarnasel teemal...
suhteveerg: endiste suhete mälestusesemed
Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil «Baby Jane’ist» oli «endiste tüdruksõprade karp», mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.
Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.
Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.
Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.
Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.
Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.
Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.
Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)
Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.
Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil «endiste tüdruksõprade karp»?
Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna «tarbeesemete» kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?
-
*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.
Sarnasel teemal...
i’m afraid of automatic doors
Käisin eile arsti juures, kes arvas, et ma võiksin hakata katsetama gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga. Põhjuseid selleks on mitmeid, miks me (st mina ja arst) tahaks selle dieedi mõjumist näha, üks neist näiteks see, et ta arvab mu gluteenile ja muule säärasele allergiline olevat ning see allergia mõjutab mu immuunsüsteemi ja seega ka aju ning kokkuvõtteks, ühesõnaga: paha-paha.
No selle mõttega olen ma juba pikka aega mänginud, senikaua, kui mu selle arsti juurde suunanud arst dieedi jutuks võttis. Ja kõige tagatipuks pidi säärane toitumine muidugi igati tervislikult ja kaalule soodsalt mõjuma. Igal juhul, ma olen käpp.
Või õigemini OLIN käpp, kuni hakkasin uurima, mille sees siis need kolm asja on, mida ma vältima peaks: gluteen, kaseiin ja valge suhkur.
Appike! Sisuliselt, eks, ei tohi ma isegi leiba süüa, sest seal on gluteiin sees. Arst õnneks aga ütles, et võin küll, kui korralikult mälun ja näiteks bioensüüme (VIST, pean järgi tsekkima, kas oli see sõna) lisaks võtan. No ja muidugi mu arm pasta – polegi vist pastat, mis oleks gluteenivaba. Õigemini, on riisinuudlid küll, aga olete te neid maitsnud? Need on nagu… riisist! Tehtud! Nuudlid!
Riisiga on mul üldse sellised huvitavad lood, et see on asi, mis on mind alati üsna külmaks jätnud. Jajah, ma tean küll, et ma peaksin seda sööma, sest see on tervislik ja värki, ja ma sööngi, aga lihtsalt mul pole kunagi riisi järgi isu olnud. Ausalt. Mul on olnud isu igast asjade järgi, no näiteks tomatite või kohukeste või kiirnuudlite või kartulipudru või frikadellisupi järele, aga mitte riisi. Never. Noh, nüüd siis tuleb hakata õppima seda sööma.
Ja õnneks on mul kartulid, liha ja juurikad, mida võin nüüd lõppematult süüa. Ainult et, mnjah, pasta ja jogurtišeigid on praeguseks siis minevik.
Eks siis näis, kuidas läheb. Asja muidugi ei tee lihtsamaks ka Inimene, kes võikski ainult pooltoodetest elada, mul aga nüüdsest enam pool- või valmistooteid tark osta pole. Ja kui aus olla, siis olen ma alati asja niimoodi ka eelistanud.
Tupsud, on kellelgi kogemusi sellise asjaga? Vabalt jagage palun! Vaatame, kuidas see eksperiment läheb, hoian teid kindlasti kursis. Ja ehk ilmuvad siia vahelduseks ka uuemad ja põnevamad retseptid.
PS: Päikse käes trenni teha oli täna surm.
