your taunted charm
Eile, selle asemel, et enne õhtust üritust magada, läksin ma oma vanadesse blogiarhviidesse, trükkisin sisse otsisõna «Kõuts» ja lugesin läbi kogu meie blogisse talletatud ajaloo.
Siis hakkas mul füüsiliselt paha.
Ja siis hakkasin ma obsessima. Sest kogu see kräpp, mille ma olin kirja pannud, kogu see kräpp näitas nii ilmekalt, et kogu meie «suhe» oligi ainult üks suur minupoolne obsessimine. Ja uskumatul kombel suutsin ma kolm aastat järjest umbes-täpselt samal ajal (tema sünnipäeva kandis) alati, ALATI ära unustada, kui toksiline ja kui halb ta mulle oli. Senimaani ei tea ma, mis kurat täpselt juhtus ja miks ta mu elus või minu peas on nii suurt rolli mänginud.
Aga see obsessioon, see halvas mu aju terveks eilseks päevaks, ma näppisin oma telefoni närviliselt päev otsa, lugesin aeg-ajalt tema öösel saadetud sõnumit, võtsin selle tükkideks lahti, panin kokku tagasi, üritasin aru saada, kas seal taga on midagi või ongi see selline… selline ASI. Tekst. Sõnum. Ilma tagamõtteta.
Isegi Zavoodis oli hiljem öösel imelik olla, sest ka seal olen ma tema üle obsessinud. Samas, hah, kus ma poleks, eks.
Arhiividest…
ja me jõudsime järjekordselt samadele järeldustele – et meil on koos mõnus. ja et stingi «all this time» on armatsemise plaat:)
päeva lugu: sting – moon over bourbon street
mõnus on olla praegu. aga seda ma vist juba ütlesin. et hea on.
ja mulle meeldib tema järele lõhnata. ja talle meeldib minu järgi lõhnata.
intiimsus. hea.
(14.10.04)
muide – kõuts väidab mulle, et teda ei ole enam kauaks. ma ei tea, kust ta seda võtab, aga see on kummaline. et ta seda ütleb mulle.
tal oli eile avarii.
ja nüüd tähendavad sellised laused veel rohkem.
(20.10.04)
Kõuts on lihtsalt… mürgine. Ja halvav. Ja nii metsikult ligitõmbav. Ma ei saanud kolmel järjestikusel aastal muud, kui tema juurde tagasi pöörduda ja uuesti paanikas põgeneda. Lisaks ma kardan teda. Füüsiliselt kardan. Aga ikkagi miski temas tõmbab selle päevani ligi…
(20.07.07)
Uskumatu, et mööda on läinud kuus aastat ja ma pole mõne koha pealt üldse targemaks saanud. Selles suhtes oli muidugi B.-l täiesti õigus, et minu suhteminevik on mingi totaalne kaos ja täis katastrofaalseid enesetapumissioone, hobusesitta ja selles kasvavaid müstilisi lillekesi, mille päritolu on teadmata, aga mis võluvad mind mingiteks ajaperiodideks ja ma unustan ära, et nad kasvavad tegelikult sitas.
/
See periood on ka praegu, et poeks ainult teki sisse ja tõmbaks rulood elule ette, oleks väikse täpina peidus. Aga ma tean, et ei saa ja see tähendab, et ma pean oma (kontrollitud) depressiooniga kuidagi muudmoodi hakkama saama. Et ma küll ei võta telefoni, aga ma näiteks lähen igal hommikul tööle. Või et ma ei käi poes ja söön kapist jääke, aga see-eest suudan õhtul kodus Inimesega normaalselt suhelda. Et ma lähen lubatud üritustele, aga näiteks võtan vabaduse ühel päeval nädalas mitte midagi teha.
Selles suhtes peaks vist kõik inimesed lugema Oksaneni «Baby Jane’i», mis sellist depressiooniga kompromisside tegemist üsna hästi kirjeldab.
No ja muidugi on rohud ka, see on nagu safety net, mis ikka sind kinni püüab ja ei lase eriti sügavale vajuda.
Pealegi, ma sain sabast kinni sellel, umbes nagu ma sain sabast kinni üle-eelmisel nädalal maaniaperioodi algusest. Ning sabast kinni saamine on juba pool võitu, ma tean, mida ma pean tegema, ma tean, mida ma ei tohi teha.
Ja täpselt nagu Pigi «Baby Jane’is» saan ma välismaailmaga ikkagi päris hästi hakkama, juhul, kui ma saan teatud asju ise kontrollida.
/
Trennis pole väga ammu käinud, ma arvan, et ma nüüd varsti lähen. Sest keplemine on tore ja puha, aga ma tahaks RAUDA. TÕSTA. Ja lükata. Ja vedida. Ja kukutada ja uuesti taeva poole tõugata. Raud on asi, mida ma saan kontrollida. Ma tean, kui ma tõstan teatud arvu kordi teatud raskusi teatud asendis teatud kohta, siis näiteks nädala pärast ma jõuan juba sama asja rohkem ja kauem teha. See on kontrollitav, koos kontrollitavate tulemustega.
/
I’ll snap out of it now. Ma tahaks osata blogida niimoodi, nagu ma seda aastatel 2006-2007 tegin, aga ma enam ei oska ja kardan ka.
Kuulake parem IAMXi.
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Sarnasel teemal...
aftermath
«So, I expect to see a blog post about tonight’s show tomorrow!» teatas Eric komöödiaõhtu mitteametlikul after partyl Mökus.
«Of course I will write about it. It was awesome!.»
Ja siin me nüüd oleme.
Eilne õhtu oli mitmes osas fantast. Kõigepealt oli fantastiline see, et kuigi ma olin laua juba nädal aega tagasi Vildesse reserveerinud, olid kohalikud tarkurid seal laua pannud sinna ruumi, kus šõud ei toimunud. Õnneks jõudsime nii vara, et saime endale haarata viimase vaba laua ning kuidagi ka selle ümber õigesse saali toolid orgunnida. Ja juba enne, kui jõudsime end rahulikult sisse sääda, läks mäsuks. Lihtsalt uskumatu, kui palju inimesi festivalile tulema hakkas! Saba oli lõpuks nii pikk, et osad jäidki välja, sest lihtsalt ei mahtunud sisse ära.
«Homme viin ma need lauad ja toolid sealt minema. Mina enam seal ei teeninda!» puhises pahane baarman, kui teist õlut läksin (varuks) tooma.
«Äkki võiks siis homme teha ürituse allkorrusel?» pakkus leplikum baaritüdruk. Pahast baarmani ettepanek ei paistnud aitavat.
Ning umbne oli. Palav. Hingad sisse teiste inimeste välja hingatud õhku ja nemad hingavad selle jälle endasse ja uuesti välja. Pildil on näha umbes pooled inimestest, kes end Vilde verandale sisse olid pressinud. Teine pool jäi mu selja taha.
Aga äge ja kohutavalt kihvt oli ka. Jätkuvalt meeldis mulle enim Eric (ššš, ärge talle öelge!*), aga ka õhtu lõpetanud Joe Eager Eagan oli mõnus ja muhe. Uskumatul kombel tegid nad isegi Võru-teemalisi nalju. Naerda sai kõvasti ja nagu me omavahel hiljem arutasime, oli hea see, et ei pidanud pea kordagi sunnnitult naerma. Mõned killud olid küll natuke üle võlli, aga no ikka juhtub.
Tartu improv-grupp oli aga natuke piinlik ja natuke arusaamatu. Neil olid mõned päris head naljad, aga kui sind on ikka ära hellitatud hea huumoriga, nagu seda pakub näiteks saade «Whose Line Is It Anyway», kus on improvisatsiooniosa, mis kannab pealkirja «Scenes From The Hat» (soovitan seda vaadata, need sketšid on head), siis noh… sul on latt juba üsna kõrgele aetud.
Nii et ma soovitan soojalt – kes saab, see mingu kindlasti täna! Nad alustavad samamoodi kell 20 Vildes. Neil on üks šõu tulemas ka Tallinnas Drink Baaris ja üldse rohkem infot saab nende kodulehelt www.tartucomedyfestival.com.
–
*»So, who was the best tonight? Tell me, it was me, right?»
«Yeah… it was you… And Joe Eagan.»
