reedel, sellel Suurel

“Tead, me oleme sinuga ikka hämmastavalt sarnased,” sädistasin eile K.-le, kui käevangus mööda Raekojaplatsi kodubaari poole suundusime.
“Jah?”
“Jah. Päevad läbi näeme mõlemad välja nagu ülessoojendatud surm, aga kui vaja, siis võime end vabalt üles lüüa.”
K. hakkas naerma. Me nägime tõesti head välja: mina oma lühikese kleidi ja kevadmantliga nagu liputaja ja tema nagu tõeline J-Lo ghetto chic.
“Jah! Mõtle, ma käisin terve see nädal tööl viigipükste ja tankidega, lihtsalt ei viitsinud mõelda ja nii savi oli. Aga siis ükspäev panin jalga botased ja kui end Kaubamaja aknalt nägin, pidin kreepsu saama,” rääkis K.
“Jajah, ma käisin ka terve see nädal tööl ketside ja viikaritega…”
“See pole sama! House on ketsid ja viikarid stiilseks teinud!”

/

Täna on maailm paksu halli pehme udu sees. Sõita oli ulmeline, vahepeal oli nähtavus umbes… paarkümmend meetrit, heal juhul. Toetasin pead, hoidsin ühe käega rooli ja mõtlesin sellele, kui väsinud ma jälle olen.

Käisin õe juures külas, koksisime mune*, sõime kooki (mina kaks ampsu, dieet ju!), imetlesime eemalt kauneid veinipudeleid (mille ma ostsin naabrimehe käest poest 75cl-i, mis, muide, on superpood, soovitan!), siis tegime kassidele, koertele ja jänestele pai, kallistasime ja hakkasin jälle läbi hallide udulaamade kodupoole sõudma.

Aga mõnus oli ikkagi, teel oli hea olla. Koju jõuda oli ka hea. Mulle meeldib see, et nüüd on mu kodus värske pesu lõhn.

_
*mune värvisin eile ka nii, et olin vajunud kotti köögitoolile, ühe käega hoidsin sibulakoori küljes ja siis teisega ketrasin niiti, niimoodi überaeglaselt, muudkui: mauhh… mauhh… mauhh… Siis kukkusid niidirullid põrandale ja kassid ajasid need ära.

/

Ja eile tantsisime kella neljani. Oli hea, sai palju kallistada, sai rääkida südamest-südamesse, sai veel kallistada, sai huilata ja kaasa kisada (sest mind ei huvita, ma laulan kaasa, ka siis, kui sõnu ei oska ja ise diskor olen) ja sai lühilausetega elu kokku võetud.

“Kuidas SUL läheb? PÄRISELT? Kuidas LÄHEB?” – “Ma EI tea. VIST hästi. Aga on hetki.” – “Hetki?” – “HETKI.” – “Jajaa, tean-tean…”

Väsinud olen ikkagi ja ma ei saa aru, miks see niimoodi lainetena käib. Ühel hetkel nagu energiajänku, teisel nagu puulõhkumispakk – paikne, auklik ja liikumatu. Halval juhul ka kirves peas.

Ja see pole kusjuures üldse SEE, need pole NEED kõikumised, need on mingid muud, ma ei saa aru. Võib-olla ei oska ma töid päeva peale hästi ära jagada? Et teen ühel hetkel hästi palju, nagu torust tuleb, ja siis teisel on… noh, kirves peas?

/

Täna on selline päev, et tuleb kuulata Lisahalli ja eriti lugu “Chocolate”.

[audio:http://daki.tahvel.info/wp-content/08-lisahall-chocolate-is-this-real-.mp3]

2 mõtet “reedel, sellel Suurel

  1. mh

    miks on üldse vaja siis välja näha nagu ülessoojendatud surm? kellele see kasuks tuleb ja kuidas ja millal? ennast igapäevaselt korralikult riidesse panna ei peaks nagu erilist pingutust nõudma?

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Sellest teemast olen ma väga pikalt kirjutanud siin, ka kommentaarides põhjalikult arutlenud. Kui sa sealt oma vastuseid ei leia, siis… Noh, siis ongi nii. Ma näen igapäevaselt välja täpselt selline, nagu ma tahan ja nagu mugav on. See ei tähenda automaatselt, et ma mingi kalts välja näen.

      http://daki.tahvel.info/2009/10/28/ulesloomisest/

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga