keelde hammustamise päev
Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled «vahel» asemel «vahest» ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu «vahel» ja «vahest».
Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.
/
Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.
Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.
Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!
Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.
Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…
/
Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.
