go on and get in your happy place

Ma hakkasin eile mõtlema sellele, kui ebaloogiliselt aastaajad saabuvad. Näiteks kevad: see algab täpselt kõige veidramal hetkel, kui lund on veel kõik kohad täis ja see, et sa pead hommikuti autot kraapima, on veel täiesti normaalne. Nagu ka see, et pool ringiliikumisest toimub sujuvalt liueldes, sest kõik kohad on veel jääd täis. KUIGI kevadelõhna on natuke juba õhus ja päike paistab ühe päevaga rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku, on ikkagi veel talv mis talv.

Aga näiteks suvi algab siis, kui suvi on juba ammu käinud! No mis loogika selles on? Selleks ajaks, kui suvi ametlikult algab, on tublimad vähijahil inimesed end ammu pruuniks kõrvetanud, kõik on käinud vähemalt sada korda ujumas ning tagaaia grillid on juba nädalaid ja nädalaid nädalalõppudes elamurajoone spetsiifiliselt lõhnama pannud. Pole mingit loogikat, kui võrrelda sellega, millal kevad algab.

Sügis algab ainukesena normaalsel ajal, kui ongi PÄRISELT sügis.

Ja talv on jälle täiesti eba algusega, sest üldiselt tuleb heal juhul lumi juba novembri lõpus maha ning kui ei tulegi, siis hoolitsevad advendiaeg ja jõulukaunistused selle eest, et talvetunne juba ammu sees oleks, enne, kui see päriselt kalendri järgi algab.

Tähendab, ma TEAN, kuidas ja miks aastaajad just sellistel aegadel algavad, aga ikkagi on nii ebaloogiline. Talv võiks alata kuskil novembris ja kevad kuskil aprillis, suvi mai lõpus ja sügis oktoobris.

Kuigi jah, siis oleks talv ülipikk ja kes seda vingumist siis enam ära suudaks kuulata.

Suvi oleks muidugi ka sel juhul ülipikk ja lõpuks jääkski meile ainult kaks aastaaega: talv ja suvi, nende vahel lühikesed üleminekuperioodid.

Ühesõnaga, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma saan aru, et kui ma saaks ise maailma oma käe järgi kokku panna, siis oleks selles üsna võimatu elada. Nii näiteks teeks ma oma maailmas igasse linna vähemalt kaks kvaliteetset hiinakat, kõikidel inimestel oleks rõdud, kui nad seda soovivad ja korterid-majad maksaksid imevähe, et kõik endale korraliku kodu saaksid lubada. Kõik see tekitaks muidugi toreda kaose, sest inimene töötab juba nii, et mida rohkem on ta millegi saamiseks vaeva pidanud nägema, seda rohkem ta asja hindab ja hoiab. Tasuta saadud asjad kaotavad oma võlu.

Kõik see tuletab mulle aga meelde ühe teema, millele jäin eile mõtlema, kui rahutult voodis rabelesin (vahepeal tundub, et ma magan siiski liiga palju ja mõnedel öödel teeb organism mulle tagasi, andes mulle vaid viis tundi und, sedagi horroritega vürtsitatult). Ma ootasin und ja üritasin end sundida millelegi ilusale mõtlema, aga feilisin. Ikka hakkasin ma oma Spaania-reisi ette kujutama ja ma olen ses osas ebausklik, et ma ei taha mingitelt konkreetsetelt asjadelt midagi oodata, sest raudselt, kui ma hakkan endale midagi ilusat ette kujutama, siis ma sõnun selle ära. Umbes nagu Mai Loog oma raamatus “Minu Tai” ütleb, et kõiksugused konkreetsed eitused toovad raudselt õnnetuse kaasa.

Ja siis meenus mul, et kunagi, kui ma olin noorem (ja veelgi naiivsem, kujutate ette seda?), oli mul lausa mitu stampunistust, mis filmilindina und oodates käima panna. Tavaliselt ma jätkasin kohalt, kust eelmine õhtu olin pooleli jäänud ning mingit probleemi polnud end kuhugi alternatiivreaalsusse kujutada. Aga mingil hetkel said unistused otsa ja nüüd ei unista ma juba ammu. Ikka väga ammu. Ning see on hullult häiriv, sest mul pole oma happy place’i, kuhu minna ja kus endale paremat elu või ükskõik mida ette kujutada.

Või panen ma kõik oma fantaasia kirjutamisse? Poolikutesse projektidesse, raamatuideedesse? Neid asju aga ei julge ma õhtuti mõelda, sest siis tulevad kõige geniaalsemad ideed, mis on hommikuks kadunud, kui sa neid kohe üles ei kirjuta.

Nii et I’m having a serious need for a happy place. Milline on teie happy place?

7 mõtet “go on and get in your happy place

  1. CV

    Näiteks soomlased ei tea midagi pööripäevade järgi algavatest aastaaegadest. Suvi algab juuni algusega, kevad märtsi algusega jne. Täitsa mööda võib vahest teineteisest rääkida niimoodi. Lihtsalt maailmapildi laiendamise mõttes.

    Ma tahaks öelda, et minu arvates alagavad kõik aastaajad õigel ajal. Ka kevad ja suvi ja talv. No mis suurest suvest sa räägid kui kõik veel õitseb juuni alguses? Õied kuuluvad ikka kevad juurde. See, mida inimesed teevad või tegemata jätavad on loomulikult hoopis oma rütmiga teema.

    Happy place. Fantaasiamaailm ehk siis midagi, mis ei saa kunagi tõeliseks – ma kujutan end kusagile rollimängu/raamatusse ja seiklen mõnuga. Õnnelik lõpp on ju kindlustatud!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jah, sul võib õigus olla, eriti selles osas, mis puudutab õisi. Suvi on ehk tõesti tolmavad liivateed ja sirisevad ritsikad ja valmiv vili? Igaühe enda otsustada.

      Vasta
  2. k.

    Mul on sama jama. Ei julge enam unistada ega plaanida, sest siis on kindel, et nii ei juhtu. Happy place puudumine teeb kohati nii kurvaks…

    Vasta
  3. Evu

    Kõige kindlam happy place ongi vist unistustes,kus saab kõik enda meele järgi seada. Kaiss on ka alati väga happy place.

    Vasta
  4. Mir

    Mina olen vastupidisel arvamusel kujutluste ja nende täideminekute koha pealt: mina arvan just, et mida sa endale soovid ja kujutled, see sulle juhtubki.
    Tihti peale ei lähe mu fantaasiad korda küll täpselt nii, nagu olen soovinud; ja harva lähevad nad täide siis, kui tahtsin, et nad täituksid – aga põhimõtteliselt on juhtunud palju asju, mida olen kujutlenud.
    Näiteks aastaid tagasi ja 10kg kergemana vingusin pidevalt, et olen paks. Well, nüüd olen 10kg raskem ja toonaste tõekspidamiste järgi paks mis paks :o)

    Happy place? Viimasel ajal happy place on kusagil kaugel-kaugel, absurdselt kaugel tunduvas… pensionieas. Kui lapsed (keda mul pole) on pesast lennanud ja enne lastelaste sündimist lõbustan ennast mööda maailma ringi reisides. Või elan aastakese kusagil palmisaarel. Või teen pisikese maiustustepoe. Või saab minust poliitik, Kes Võitleb Õigluse Eest!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mir, vohh! Hea, et sa mulle meelde tuletasid! Minu happy place on seesama pensioniaeg, mille ma veedan metsamajas kirjutades ja aias nokerdades! Jei! Happy place (taas)leitud!

      Aga selle paksuse üle… heheheheee, ma just otsustasin sellega hakata teistpidi mõtlema, et nüüd mõtlengi nii, et varsti olen kümme kilo kergem. Vaatame, kas töötab:) (Muidugi trenn ja õige toit ka, aga god knows, trenni ja õiget toitu olen teind aastaid, pekk ikka püsib.)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.