«Blogid sellest, jah?»
Muidugi blogin.
«Dagmar, ma ei suuda uskuda, et see küsimus praegu tuleb, aga mida sa Kenest unes nägid?» küsib Urmas Vaino, saate-mängu «Sinu Pea Võit» (ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada) juht.
Ma hakkan laialt naerma. «Noh, tähendab… Oli selline maailmalõpuvärk ja millegipärast toimus kaks kontserti, kus esinejad proovisid rahvast enda poole üle meelitada. Ühes otsas laulis mingi tundmatu mees ja muudkui kisas, teises otsas oli Kene, kes hüüdis: «Show me how you fuckin› dance!» Ja ma läksin tema poole üle.»
«Hahaa, mida Freud selle peale ütleks?» torkab keegi kõrvalt.
«Jah, Kene, sina oled uneteadlane, kuidas sa seda und seletaksid?»
«Tähendab, siin on ju selge seksuaalsättumuse motiiv…»
Pärast mõtlesin, et kindlasti on Kene hästi õnnelik, et ta teab, et tal on nüüd olemas minu näol isiklik pervo (sest enne ma ütlesin talle: «Tead, mu sõbrannad palusid sulle edasi öelda, et sa oled kuum!»), aga no. Alo TV ikkagi ju! Ja kes saab mind pärast seda videot süüdistada?
Piinlik oli ainult natukene. Lõbus oli rohkem. Väga palju rohkem. Kindlasti saab saadet vaadata kunagi ka kordusest, aga päris hull oli see tänane värk. Lisaks pidime me kõik saate ka plaadil endale saama, nii et pange end valmis: kui ma selle kätte saan, siis olete kõik oodatud suurele peole nimega Daki Teledebüüt.
Pluss, Evul oli õigus, raamatukogu on tehtud valgeks ja õhurikkaks ja ilusaks.
Muuhulgas viisin ära ka oma raamatu, mis juba aasta ja kaks kuud minu käes oli. Sellesama, mille kohta ma nägin unes, et olen 1200 krooni viivisevõlgu. Tuli välja, et ei olnud nii palju, ainult 50 oli.
Unedest veel edasi rääkides – uneteadus on hullult põnev teema, peaks seda hakkama rohkem uurima. Pluss minu ammune lemmik lucid dreaming, millest ma olen blogis ka kirjutanud. Ja täna öösel ei saanud ma üldse ikka magada, ühe poole ööst nägin unes, et tekkis ühe inimesega mingi hull draama, teise poole unest (kui olin vahepeal üles ärganud ja vett joonud ja uuesti uinunud) oli ta minu peale nii solvunud, ja ma aina otsisin viise, kuidas andeks paluda.
«Ja anna andeks, et ma täna unes sinuga nii nõmedalt käitusin!» ütlesin talle enne.
«Unes vaatame seda asja,» vastas ta ja ma naeratasin laialt.
Sarnasel teemal...
go on and get in your happy place
Ma hakkasin eile mõtlema sellele, kui ebaloogiliselt aastaajad saabuvad. Näiteks kevad: see algab täpselt kõige veidramal hetkel, kui lund on veel kõik kohad täis ja see, et sa pead hommikuti autot kraapima, on veel täiesti normaalne. Nagu ka see, et pool ringiliikumisest toimub sujuvalt liueldes, sest kõik kohad on veel jääd täis. KUIGI kevadelõhna on natuke juba õhus ja päike paistab ühe päevaga rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku, on ikkagi veel talv mis talv.
Aga näiteks suvi algab siis, kui suvi on juba ammu käinud! No mis loogika selles on? Selleks ajaks, kui suvi ametlikult algab, on tublimad vähijahil inimesed end ammu pruuniks kõrvetanud, kõik on käinud vähemalt sada korda ujumas ning tagaaia grillid on juba nädalaid ja nädalaid nädalalõppudes elamurajoone spetsiifiliselt lõhnama pannud. Pole mingit loogikat, kui võrrelda sellega, millal kevad algab.
Sügis algab ainukesena normaalsel ajal, kui ongi PÄRISELT sügis.
Ja talv on jälle täiesti eba algusega, sest üldiselt tuleb heal juhul lumi juba novembri lõpus maha ning kui ei tulegi, siis hoolitsevad advendiaeg ja jõulukaunistused selle eest, et talvetunne juba ammu sees oleks, enne, kui see päriselt kalendri järgi algab.
Tähendab, ma TEAN, kuidas ja miks aastaajad just sellistel aegadel algavad, aga ikkagi on nii ebaloogiline. Talv võiks alata kuskil novembris ja kevad kuskil aprillis, suvi mai lõpus ja sügis oktoobris.
Kuigi jah, siis oleks talv ülipikk ja kes seda vingumist siis enam ära suudaks kuulata.
Suvi oleks muidugi ka sel juhul ülipikk ja lõpuks jääkski meile ainult kaks aastaaega: talv ja suvi, nende vahel lühikesed üleminekuperioodid.
Ühesõnaga, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma saan aru, et kui ma saaks ise maailma oma käe järgi kokku panna, siis oleks selles üsna võimatu elada. Nii näiteks teeks ma oma maailmas igasse linna vähemalt kaks kvaliteetset hiinakat, kõikidel inimestel oleks rõdud, kui nad seda soovivad ja korterid-majad maksaksid imevähe, et kõik endale korraliku kodu saaksid lubada. Kõik see tekitaks muidugi toreda kaose, sest inimene töötab juba nii, et mida rohkem on ta millegi saamiseks vaeva pidanud nägema, seda rohkem ta asja hindab ja hoiab. Tasuta saadud asjad kaotavad oma võlu.
Kõik see tuletab mulle aga meelde ühe teema, millele jäin eile mõtlema, kui rahutult voodis rabelesin (vahepeal tundub, et ma magan siiski liiga palju ja mõnedel öödel teeb organism mulle tagasi, andes mulle vaid viis tundi und, sedagi horroritega vürtsitatult). Ma ootasin und ja üritasin end sundida millelegi ilusale mõtlema, aga feilisin. Ikka hakkasin ma oma Spaania-reisi ette kujutama ja ma olen ses osas ebausklik, et ma ei taha mingitelt konkreetsetelt asjadelt midagi oodata, sest raudselt, kui ma hakkan endale midagi ilusat ette kujutama, siis ma sõnun selle ära. Umbes nagu Mai Loog oma raamatus «Minu Tai» ütleb, et kõiksugused konkreetsed eitused toovad raudselt õnnetuse kaasa.
Ja siis meenus mul, et kunagi, kui ma olin noorem (ja veelgi naiivsem, kujutate ette seda?), oli mul lausa mitu stampunistust, mis filmilindina und oodates käima panna. Tavaliselt ma jätkasin kohalt, kust eelmine õhtu olin pooleli jäänud ning mingit probleemi polnud end kuhugi alternatiivreaalsusse kujutada. Aga mingil hetkel said unistused otsa ja nüüd ei unista ma juba ammu. Ikka väga ammu. Ning see on hullult häiriv, sest mul pole oma happy place’i, kuhu minna ja kus endale paremat elu või ükskõik mida ette kujutada.
Või panen ma kõik oma fantaasia kirjutamisse? Poolikutesse projektidesse, raamatuideedesse? Neid asju aga ei julge ma õhtuti mõelda, sest siis tulevad kõige geniaalsemad ideed, mis on hommikuks kadunud, kui sa neid kohe üles ei kirjuta.
Nii et I’m having a serious need for a happy place. Milline on teie happy place?
