this is your show after all
Kevad tuleb nii suure hooga, et süda pakatab rõõmust igal hommikul tööle jalutades. Iga päevaga on aina enam kuiva asfalti näha ning lõpuks hakkavad ka lumelahmakad katustelt kukkuma, mis omakorda tähendab seda, et varsti saab autot normaalselt parkida. Ja kõige suuremaks kevadekuulutajaks on ikkagi aina suurenevad lumevabad lapid hoovi peal ning see pisike teeots maja juurde, mis veel üleeile metsikult raputas ja jääpankadel sõitma sundis, kuid tänaseks oli täiesti jäävaba. Ning aknalaual on maitsetaimepotist väikesed tundmatud putukad oma nina juba mullast välja pistnud ning kunagi lähiajal saab teada, mida ma siis ikkagi seal topsis kasvatan.
Koos kevadega ostsin lennupiletid Hispaaniasse ja uue, blondi(ma) juuksevärvi. Nipet-näpet veel, sest trennikaart peab jääma järgmiseks nädalaks. Mis tähendab, et ma kavatsen hakata vihaselt võitlema selle situatsiooniga Kaal Seisab (Ebasoovitava Numbri Juures) (also known as Suveks Saledaks või Surnuks) ja lähen homme keppima.
Ha, gotcha.
Probleemiks on aga tõeliselt hea marsruudi puudus, nii et kepikõndijad, kes te Tartus liiklete, soovitage häid ringe, mis oleksid vähemalt viiekilomeetrised!
Isegi see kohutav väsimus on ära läinud, ei tea siis, kas sisemisest põlemisest või magneesiumitablettidest, mida saik soovitas süüa, nii et nüüd ma vajan jälle AINULT 12 tundi und normaalseks funktsioneerimiseks ja kella peale peaaegu-torisemisevabalt-ärkamiseks. Uskumatu, viimased kaks aastat ja mõned kuud olen ma õppinud taas magama ja mul tuleb see üsna hästi välja juba! Enam peaaegu et ei mäletagi neid aegu, mil normaalne öö koosnes 3-4 tunnist unest ning päevad olid unetusest ühtmoodi hallid ja sürreaalsed.
Sürr on õnneks ellu alles jäänud. Magamine ainult juurde tulnud. (Mõningate väikeste eranditega, nii näiteks ei suuda ma jätkuvalt magada, kui järgmisel päeval pean kaugele sõitma/kuskil esinema või lihtsalt otsustavad rohud mitte töötada, aga see on victory in my book after all.)
Paastuaja lubadus junkist selleks ajaks loobuda on peaaegu edukalt töötanud, kahe libastumisega. Ma mõtlen, et oleks ehk pidanud suuremad eesmärgid seadma, aga küll jõuab seda ka paastuajavabalt. Näiteks ostsin ma esimest korda piimavaba piima, sest pean tegelikult hakkama laktoosivaba dieeti pidama (ja gluteeni- ja suhkruvaba), või noh, kas just pean, aga on plaanis ühe eksperimendi raames. Pakki pole veel julgenud lahti teha, aga homme proovin. Räägitakse, et on ilge.
Saledaks või surnuks! Seda deviisi ei tohi unustada. Kui ainult oleks selline suur tahtejõud ja kõik…
Aga see-eest on mul «Franny & Zooey» ja Douglas Couplandi «Generation A» ja varsti peaks jõudma veel üks raamat, mida ammu ootan.
Elu on hea. Dieediga või dieedita.
