unedest veel
Kui juba unedest rääkida, siis…
Täna nägin unes João Lopes Marquesi, kelle raamatuesitlusele (ma eeldan, et raamatu «Minu ilus eksiil Eestis» esikas oli see, kuhu ma ei jõudnud, aga raamat on autogrammiga ikkagi mu öölaual:) me koos Hugh Laurie’ga läksime. Lisaks korraldasin pidu keskkooliõpilastele, hüppasin langevarjuga (tandemit) ja võitlesin mingi sisalikuga.
Hästi normaane muidu.
Sarnasel teemal...
take your records take your freedom
Täna ühe vestluse käigus ma jäin mõtlema asjadele. Neile asjadele, ilma milleta saab elada, tegelikult. Ja sellele, kui vähe on ikkagi heaks eluks vaja.
Piisab, kui on kuhugi pikali heita, kui on kuskilt võtta vesi, millega end puhtaks kasta ja kui on tulease, kus süüa teha. Ja põõsas, kuhu taha hädal käia.
Ja ongi nagu kõik.
Aga muidugi hakkasid tulema igasugused laiendused, mida kauem ma sellele mõtlesin. No esiteks ei tahaks juba ilma raamatuteta elada. Ja ilma muusikata. Ja ilma pastaka ja paberita. Ja ilma oma heade ketsideta, mis on täiesti ebasõbralikult mulle villid hõõrunud, nüüd, kui ma ilusate ilmadega jala tööle käin. (See on nendest eriti alatu, sest nad on ikkagi minu ketsid, mida ma siin üksöö veel parandasin ja liimisin poolunisena.)
Ja siis ilma kahe padjata ei tahaks elada, sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi magada, kui et üks padi üle pea, teine all. Ja see teine peab olema KORRALIK padi, mitte mingi moodne klibakas. Ma kusjuures ei saa aru, kuidas inimesed kibakate peal või üldse ilma patjadeta magada saavad. Üldse on see huvitav küsimus, kas see harjumus tuleb lapsepõlvest kaasa? Sest lapsepõlves ma kahe padjaga ei maganud, hakkasin seda tegema siis, kui unehäired saabusid ja silmi ja kõrvu oli vaja ärkava välismaailma helide ja valguse eest kaitsta… Ja nii on jäänud tänapäevani.
Ning siit muudkui lähevad laiendused edasi erinevatesse eluvaldkondadesse, kuni lõpuks istudki oma korteris, mis on tuubil asju täis topitud, ja imestad, et kust kõik see tavaar ometi tuli.
/
Siis ma arendasin nunnude kala- ja jänkujuttude (päriselt) vahele veel teemat, kuidas mulle tundub, et on nii, et teatud eluperioodidel satud sa kokku inimestega, kellega sa oled määratud kokku sattuma. Ning kuidas on näiteks naiste-perioodid elus ja kuidas on meeste-perioodid elus. Ma olin kunagi väga meesteperioodis, parimad sõbrad olid meessoost, ringi sai ka nendega hängitud, tüdrukud mängisid kõrvalrolli. Ja siis tuli väga intensiivne naiste-periood, kus parimateks sõpradeks said hoopis naissoost isikud, sõbermehed kadusid kuhugi ära.
Aga ikkagi, jah, ma arvan, et sa satud kokku nende inimestega, kellega sa pead kokku sattuma. Selline natuke, maiteagi-mis-religioosne-lähenemine, et on inimesed, kes peavad sulle midagi õpetama ja sa ei saa enne edasi minna, kui see õppetund on läbitud.
/
Sisemine rahutus kasvab ja kahaneb, poolenisti hingamise rütmis. Mul on tunne, et on suurte muutuste aeg, aga nagu ma K.-le täna telefonis ütlesin, ei saa ma täpselt aru, mis muutub ja kuhu muutub, aga miski muutub. See predetermined life, millest ma kirjutasin just, see sööb ajusid ja lämmatab, aga nagu ma N.-ile täna ütlesin, siis ma ei tea isegi, kas peaks jooksma või kuhu suunas, sest äkki jooksen valesti ja jooksen õnne eest hoopis minema.
Aga joosta ma tahan VÄGA. Kas või niisama mööda paljaks sulanud ja päikse käes kuivanud teid. Sest igal kevadel otsustan ma, et minust saab jooksja; ja igal suvel avastan ma, et ei saanudki.
/
K. on vaimustuses R.-ist ja leiab, et elu on ebaõiglane. Liblikad, nende leidmine võiks olla iga kevade juures, arvab ta. Aga nagu ta mulle täna väga poeetiliselt ütles, siis… «Aina otsin ja otsin ja igatsen, kiirelt loobun ja taganen.» See lause kummitab nüüd peas.
Sarnasel teemal...
unedest natuke
Millegipärast olen ma hästi palju surma unes näinud viimasel ajal. Ja ühe (täiesti ühe ja sama konkreetse) inimesega tülitsemist, seda nüüd juba mitmel korral. Kui ma viimati mainisin siin, et unes käitusin mina temaga sitasti, siis sel korral, ehk täna öösel, käitus tema minuga sitasti ja seda huvitaval kombel Google’i Chatis. Nii et jah, ma tšättisin unes. Aga täna õnneks ta ütles mulle jälle, et ei, me pole tülis ja ei lähe ka.
Aga surmadest… Täna nägin unes kahe tuttava surma, kusjuures surid ühel päeval. Üks neist veel ütles: «Ma ei suuda uskuda, et me sureme samal päeval!» Ja suridki. Millesse, ei mäleta, vist oli mingi haigus.
Siis mõned päevad tagasi nägin unes mingit surmatsüklit. Kuidas ma kõigepealt läksin ema juures vanaisa tuppa ja äratasin vanaisat unest (seda, kes on surnud). Ja ta ütles mulle: «Jah, ongi nii, siin korteris magades näebki surnuid unes. Ma nägin vanaema unes.» Ja siis ärkasin ma sellest unest järgmisse, kus ma juba teadsin, et nii vanaema kui ka vanaisa on tegelikult surnud. Aga ikkagi olime samas kohas ja samas ajas (remondieelses korteris siis), ja seekord ma äratasin unest üht sugulast, kes millegipärast meie juures ööbis. Tema, muide, päriselt elab. Ja ta ütles mulle samad sõnad: «Jah, ongi nii, siin näeb surnuid unes! Ma nägin su vanaema ja vanaisa unes.»
Ja mul tuli meelde, et just eelmise reaalsuskardina taga ma suhtlesin alles vanaisaga ja mul hakkas õudne, nagu mul ikka hakkab, kui ma saan aru, et tegu on surnutega. Millegipärast ma neil hetkil hakkan hirmsasti kartma, kuigi ma saan aru, et see on uni, SEST nad on surnud. Aga ikkagi töötab emotsioon nii, et kõigepealt arusaamine: nad on surnud, siis hirm: nad on surnud, siis teadvustamine: see on uni, nad on surnud.
Ma ärkasin oma korteri helidesse ja tundsin, kuidas Pussakas jalutsis liigutab ja hetkeks mulle viirastus, et voodiotsal istub vanaisa… Ja alles siis, kui ma hirmust hoolimata või hirmukangestusest üle saades silmad lahti tegin ja teesklesin, et mul on vaja vett juua, alles siis hakkas hea. Enam ei kartnud. Teesklesin sellepärast, et juhul, kui tuba on surnuid täis, et nad siis aru ei saaks, et ma tean, et nad on seal. Ja et võibolla kuidagi ignoreerimisega saan ma nad ära ajada.
/
Üldse on rahutud ööd viimastel aegadel, ärkan veepausideks 5-10 korda, mis tähendab ka, et ärkan unedest 5-10 korda. Vahepeal näen sama und edasi, vahepeal selle edasiarendust, vahepeal alustan nullist.
Ikkagi kevad ja see nimetu rahutus vist.
Sarnasel teemal...
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Kaitstud: teede lõputud paelad vol sada
Sarnasel teemal...
keelde hammustamise päev
Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled «vahel» asemel «vahest» ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu «vahel» ja «vahest».
Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.
/
Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.
Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.
Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!
Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.
Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…
/
Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.
Sarnasel teemal...
«Blogid sellest, jah?»
Muidugi blogin.
«Dagmar, ma ei suuda uskuda, et see küsimus praegu tuleb, aga mida sa Kenest unes nägid?» küsib Urmas Vaino, saate-mängu «Sinu Pea Võit» (ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada) juht.
Ma hakkan laialt naerma. «Noh, tähendab… Oli selline maailmalõpuvärk ja millegipärast toimus kaks kontserti, kus esinejad proovisid rahvast enda poole üle meelitada. Ühes otsas laulis mingi tundmatu mees ja muudkui kisas, teises otsas oli Kene, kes hüüdis: «Show me how you fuckin› dance!» Ja ma läksin tema poole üle.»
«Hahaa, mida Freud selle peale ütleks?» torkab keegi kõrvalt.
«Jah, Kene, sina oled uneteadlane, kuidas sa seda und seletaksid?»
«Tähendab, siin on ju selge seksuaalsättumuse motiiv…»
Pärast mõtlesin, et kindlasti on Kene hästi õnnelik, et ta teab, et tal on nüüd olemas minu näol isiklik pervo (sest enne ma ütlesin talle: «Tead, mu sõbrannad palusid sulle edasi öelda, et sa oled kuum!»), aga no. Alo TV ikkagi ju! Ja kes saab mind pärast seda videot süüdistada?
Piinlik oli ainult natukene. Lõbus oli rohkem. Väga palju rohkem. Kindlasti saab saadet vaadata kunagi ka kordusest, aga päris hull oli see tänane värk. Lisaks pidime me kõik saate ka plaadil endale saama, nii et pange end valmis: kui ma selle kätte saan, siis olete kõik oodatud suurele peole nimega Daki Teledebüüt.
Pluss, Evul oli õigus, raamatukogu on tehtud valgeks ja õhurikkaks ja ilusaks.
Muuhulgas viisin ära ka oma raamatu, mis juba aasta ja kaks kuud minu käes oli. Sellesama, mille kohta ma nägin unes, et olen 1200 krooni viivisevõlgu. Tuli välja, et ei olnud nii palju, ainult 50 oli.
Unedest veel edasi rääkides – uneteadus on hullult põnev teema, peaks seda hakkama rohkem uurima. Pluss minu ammune lemmik lucid dreaming, millest ma olen blogis ka kirjutanud. Ja täna öösel ei saanud ma üldse ikka magada, ühe poole ööst nägin unes, et tekkis ühe inimesega mingi hull draama, teise poole unest (kui olin vahepeal üles ärganud ja vett joonud ja uuesti uinunud) oli ta minu peale nii solvunud, ja ma aina otsisin viise, kuidas andeks paluda.
«Ja anna andeks, et ma täna unes sinuga nii nõmedalt käitusin!» ütlesin talle enne.
«Unes vaatame seda asja,» vastas ta ja ma naeratasin laialt.
Sarnasel teemal...
go on and get in your happy place
Ma hakkasin eile mõtlema sellele, kui ebaloogiliselt aastaajad saabuvad. Näiteks kevad: see algab täpselt kõige veidramal hetkel, kui lund on veel kõik kohad täis ja see, et sa pead hommikuti autot kraapima, on veel täiesti normaalne. Nagu ka see, et pool ringiliikumisest toimub sujuvalt liueldes, sest kõik kohad on veel jääd täis. KUIGI kevadelõhna on natuke juba õhus ja päike paistab ühe päevaga rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku, on ikkagi veel talv mis talv.
Aga näiteks suvi algab siis, kui suvi on juba ammu käinud! No mis loogika selles on? Selleks ajaks, kui suvi ametlikult algab, on tublimad vähijahil inimesed end ammu pruuniks kõrvetanud, kõik on käinud vähemalt sada korda ujumas ning tagaaia grillid on juba nädalaid ja nädalaid nädalalõppudes elamurajoone spetsiifiliselt lõhnama pannud. Pole mingit loogikat, kui võrrelda sellega, millal kevad algab.
Sügis algab ainukesena normaalsel ajal, kui ongi PÄRISELT sügis.
Ja talv on jälle täiesti eba algusega, sest üldiselt tuleb heal juhul lumi juba novembri lõpus maha ning kui ei tulegi, siis hoolitsevad advendiaeg ja jõulukaunistused selle eest, et talvetunne juba ammu sees oleks, enne, kui see päriselt kalendri järgi algab.
Tähendab, ma TEAN, kuidas ja miks aastaajad just sellistel aegadel algavad, aga ikkagi on nii ebaloogiline. Talv võiks alata kuskil novembris ja kevad kuskil aprillis, suvi mai lõpus ja sügis oktoobris.
Kuigi jah, siis oleks talv ülipikk ja kes seda vingumist siis enam ära suudaks kuulata.
Suvi oleks muidugi ka sel juhul ülipikk ja lõpuks jääkski meile ainult kaks aastaaega: talv ja suvi, nende vahel lühikesed üleminekuperioodid.
Ühesõnaga, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma saan aru, et kui ma saaks ise maailma oma käe järgi kokku panna, siis oleks selles üsna võimatu elada. Nii näiteks teeks ma oma maailmas igasse linna vähemalt kaks kvaliteetset hiinakat, kõikidel inimestel oleks rõdud, kui nad seda soovivad ja korterid-majad maksaksid imevähe, et kõik endale korraliku kodu saaksid lubada. Kõik see tekitaks muidugi toreda kaose, sest inimene töötab juba nii, et mida rohkem on ta millegi saamiseks vaeva pidanud nägema, seda rohkem ta asja hindab ja hoiab. Tasuta saadud asjad kaotavad oma võlu.
Kõik see tuletab mulle aga meelde ühe teema, millele jäin eile mõtlema, kui rahutult voodis rabelesin (vahepeal tundub, et ma magan siiski liiga palju ja mõnedel öödel teeb organism mulle tagasi, andes mulle vaid viis tundi und, sedagi horroritega vürtsitatult). Ma ootasin und ja üritasin end sundida millelegi ilusale mõtlema, aga feilisin. Ikka hakkasin ma oma Spaania-reisi ette kujutama ja ma olen ses osas ebausklik, et ma ei taha mingitelt konkreetsetelt asjadelt midagi oodata, sest raudselt, kui ma hakkan endale midagi ilusat ette kujutama, siis ma sõnun selle ära. Umbes nagu Mai Loog oma raamatus «Minu Tai» ütleb, et kõiksugused konkreetsed eitused toovad raudselt õnnetuse kaasa.
Ja siis meenus mul, et kunagi, kui ma olin noorem (ja veelgi naiivsem, kujutate ette seda?), oli mul lausa mitu stampunistust, mis filmilindina und oodates käima panna. Tavaliselt ma jätkasin kohalt, kust eelmine õhtu olin pooleli jäänud ning mingit probleemi polnud end kuhugi alternatiivreaalsusse kujutada. Aga mingil hetkel said unistused otsa ja nüüd ei unista ma juba ammu. Ikka väga ammu. Ning see on hullult häiriv, sest mul pole oma happy place’i, kuhu minna ja kus endale paremat elu või ükskõik mida ette kujutada.
Või panen ma kõik oma fantaasia kirjutamisse? Poolikutesse projektidesse, raamatuideedesse? Neid asju aga ei julge ma õhtuti mõelda, sest siis tulevad kõige geniaalsemad ideed, mis on hommikuks kadunud, kui sa neid kohe üles ei kirjuta.
Nii et I’m having a serious need for a happy place. Milline on teie happy place?
Sarnasel teemal...
this is your show after all
Kevad tuleb nii suure hooga, et süda pakatab rõõmust igal hommikul tööle jalutades. Iga päevaga on aina enam kuiva asfalti näha ning lõpuks hakkavad ka lumelahmakad katustelt kukkuma, mis omakorda tähendab seda, et varsti saab autot normaalselt parkida. Ja kõige suuremaks kevadekuulutajaks on ikkagi aina suurenevad lumevabad lapid hoovi peal ning see pisike teeots maja juurde, mis veel üleeile metsikult raputas ja jääpankadel sõitma sundis, kuid tänaseks oli täiesti jäävaba. Ning aknalaual on maitsetaimepotist väikesed tundmatud putukad oma nina juba mullast välja pistnud ning kunagi lähiajal saab teada, mida ma siis ikkagi seal topsis kasvatan.
Koos kevadega ostsin lennupiletid Hispaaniasse ja uue, blondi(ma) juuksevärvi. Nipet-näpet veel, sest trennikaart peab jääma järgmiseks nädalaks. Mis tähendab, et ma kavatsen hakata vihaselt võitlema selle situatsiooniga Kaal Seisab (Ebasoovitava Numbri Juures) (also known as Suveks Saledaks või Surnuks) ja lähen homme keppima.
Ha, gotcha.
Probleemiks on aga tõeliselt hea marsruudi puudus, nii et kepikõndijad, kes te Tartus liiklete, soovitage häid ringe, mis oleksid vähemalt viiekilomeetrised!
Isegi see kohutav väsimus on ära läinud, ei tea siis, kas sisemisest põlemisest või magneesiumitablettidest, mida saik soovitas süüa, nii et nüüd ma vajan jälle AINULT 12 tundi und normaalseks funktsioneerimiseks ja kella peale peaaegu-torisemisevabalt-ärkamiseks. Uskumatu, viimased kaks aastat ja mõned kuud olen ma õppinud taas magama ja mul tuleb see üsna hästi välja juba! Enam peaaegu et ei mäletagi neid aegu, mil normaalne öö koosnes 3-4 tunnist unest ning päevad olid unetusest ühtmoodi hallid ja sürreaalsed.
Sürr on õnneks ellu alles jäänud. Magamine ainult juurde tulnud. (Mõningate väikeste eranditega, nii näiteks ei suuda ma jätkuvalt magada, kui järgmisel päeval pean kaugele sõitma/kuskil esinema või lihtsalt otsustavad rohud mitte töötada, aga see on victory in my book after all.)
Paastuaja lubadus junkist selleks ajaks loobuda on peaaegu edukalt töötanud, kahe libastumisega. Ma mõtlen, et oleks ehk pidanud suuremad eesmärgid seadma, aga küll jõuab seda ka paastuajavabalt. Näiteks ostsin ma esimest korda piimavaba piima, sest pean tegelikult hakkama laktoosivaba dieeti pidama (ja gluteeni- ja suhkruvaba), või noh, kas just pean, aga on plaanis ühe eksperimendi raames. Pakki pole veel julgenud lahti teha, aga homme proovin. Räägitakse, et on ilge.
Saledaks või surnuks! Seda deviisi ei tohi unustada. Kui ainult oleks selline suur tahtejõud ja kõik…
Aga see-eest on mul «Franny & Zooey» ja Douglas Couplandi «Generation A» ja varsti peaks jõudma veel üks raamat, mida ammu ootan.
Elu on hea. Dieediga või dieedita.
Sarnasel teemal...
i am the mountains, i am the sea
Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.
Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.
Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni «Tüdrukune», mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et «ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse». Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.
Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast «Seiklus neljale» järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.
Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu «Naistest, lihtsalt».
Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.
Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele «Sinu peavõit», mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.
Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!
Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.
Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.
Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.
Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.
Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu «Mountains». Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.
Sarnasel teemal...
pühapäevane
Mul on toanurgas kandiline kauss, vett täis. Peamiselt selleks, et õhk nii kuiv poleks, aga kui aus olla, siis vahet ei tunneta – nägu ikka kuivab, juuksed ja kassid on ikka elektrit täis. Aga kassidele hirmsasti meeldib. Aeg-ajalt ma ärkan korraks öösel üles ja kuulen, kuidas toanurgas käib vaikne limps-limps-limps… Keegi on jälle vett lakkumas.
Ja vee juurest saab sujuvalt minna selleni, et mul on nüüd pesumasin. Päris enda oma ja valge ja nunnu ja laulab mulle, kui pesulaar valmis on. Terve mu täiskasvanu elu, kui välja jätta Tallinnas elamise periood, on mu pesupesemine näinud välja selline. Kõigepealt mustad riided kottidesse – mul on selleks kaks suurt kotti, üks vana spordikott ning teine äialt pännatud piisoninahkne (?) kott, mis on hirmus mõnus reisikott, aga sang läks katki.
Laon aga pesu kotid täis, vinnan selga, istun number 4 peale ja sõidan ühikasse… Kus siis pesu masinasse, hiljem kuivatisse ning õhtul jälle kahe kotiga tagasi. Nüüd viimastel aegadel, kui on auto, on olnud märkimisväärselt lihtsam, aga KOHUTAVALT tüütu ikkagi. Muudkui vinna neid kotte ja ajasta oma käike ja… uh.
Aga nüüd on mul masin, mille ma ristisin Truutaks, kes peseb pesu minu eest ning mu suurim vaev on vaid pesu restile panna ning hiljem kokku lappida. (Triikimist ma nimelt ei harrasta, kui just keegi relvaga ei ähvarda. Või kui VÄGA vaja on.)
Truuta ja mina, ma juba tunnen, kuidas sellest saab alguse uus ja ilus suhe.
Aga väga pühapäevane on olla. Ahjus on õunakook, mille tegin õuntest, mida pakkus üks naine, kes lihtsalt reedel kirjastusse sisse astus. Õunu tahad? Muidugi tahan! Üldse on hirmus tore, kuidas vahepeal inimesed kirjastusse astuvad ja natuke juttu ajavad raamatute uurimise kõrvale. Nii näiteks kohtusin ühe ajakirjanikuga, keda ma mäletan aastaid ja aastaid. Ma lapsena olin nimelt suur ajakirja Kodukirja fänn ja tema oli selle esimene peatoimetaja… Ma senimaani olen Kodukirja fänn, aga mu fänlus paistab välja kummaliselt – ma näiteks ei taha seda enam lugeda. Peamiselt selle pärast, et õudselt paha hakkab alati, et miks küll minul seda kujundajasilma pole ja miks minu kodu alati, ükskõik, kus ma elan ja mis vahendid mul käepärast on, nii ebahubane ja külm on. Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda teha elamist mõnusaks, ma ei tea, mis zsa zsa zsud selleks vaja on, et see välja kukuks…
Ja üldse tahtsin öelda, et hea on. Ma loodan, et teil on ka.
