Toiduklubi: Maroko-pärane lambaliha
Eilsel vabariigi aastapäeval tuli tuju ja asjaolude kokkulangemise tõttu valmistada hoopis lambaliha – tädi tõi jälle liha, puhast, eestimaist ökoliha ning laual ootas ammu juba üks Vahemeremaade kokaraamatust pärit retsept valmistamist.
Maroko-pärane lambaliha
Vaja läheb: 500 g kondita lambaliha, 4 lusikatäit poolitatud mandleid, oliiviõli, 1 keskmine sibul, 3 küüslauguküünt, 400 g purustatud või ploomtomateid, 4 lusikatäit rosinaid, 1 teelusikatäis suhkrut, näpuotsatäis purustatud nelki, näpuotsatäis jahvatatud kaneeli, 100 grammi šampinjone või muid seeni, soola-pipart
Valmistamine: Lõigu liha tükkideks, haki sibul. Viska poolitatud mandlid kuumale kuivale pannile ning rösti. Aseta nad kõrvale, pane pannile oliiviõli ja pruunista liha. Maitsesta soola-pipraga, lisa sibul ja purustatud küüslauk. Prae kolm-neli minutit.
Seejärel lisa tomatid, mandlid, rosinad, suhkur, kaneel ja nelk, maitsesta. Lase lihal keskmisel kuumusel 35 minutit valmida, seda aeg-ajalt segades (mul õnnestuski natuke põhja kõrvetada). Viis minutit enne lõplikku valmimist lisa ka viilutatud seened. Serveeri koos basmati riisiga.
Pildil on toit pasta-taldrikus, sest sain selle komplekti sünnipäevaks ja tahtsin edvistada.
Sarnasel teemal...
Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist
Eile nägin unes Bikashi. Me istusime katusel (ma eeldan, et see oli Megi lastekodu katus, sest paistsid mäed ja äike, suur-suur äike) ja rääkisime väljamõeldud keeles Kaiast. Ma mäletan, et ma natuke kartsin, et nüüd tuleb Kaia-Kaire ja näeb meid rääkimas, ja ma natuke kartsin, et äike jõuab meieni ja me peame alla minema.
Siis hakkasid kassid kaklema ja ma ärkasin üles, väljas tuiskas sadada ja äikest ei paistnud kusagilt…
Neljapäeval oli meil esimene vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – me hakkame neid kord kuus tegema, näiteks aprillis tudengipäevadel vestleme Avantüristidega. Aga sel korral oli avaüritus ja kohal oli Kaia-Kaire Hunt – «Minu Nepaali» autor ja üks soojemaid ja armsamaid inimesi, kellega mul on olnud au viimasel ajal tutvuda.
Ma olen teda küll ainult paar korda kohanud, aga tal on mingi imeline aura.
Ja «Minu Nepaal» on üks äärmiselt soe raamat. Lugesin kuskilt arvustusest, et tekstiliselt on Nepaali-raamat ehk kõige nõrgem «Minu…»-sarja raamatutest ja see võib olla tõsi, tundub, et toimetajatöö on olnud nõrk. Aga see laeng, mis raamat annab, see on üks võimsamaid!
«Minu…» raamatutega on üldse nii, et iga raamat mõjub erinevalt. On torkiv Mongoolia-laeng, on rahulik ja pehme Soome-laeng, on koleeriline Ameerika-laeng, on kohmetu-humoorikas Eesti-laeng, on asjalik Moldova-laeng, on segane Hispaania-laeng, on terav Itaalia-laeng. Nepaali-laeng oli kõikehõlmav, nii kõikehõlmav, et seda on raske kirjeldada.
Kui ma lugema hakkasin, ei osanud ma arvata, et see kõik nii hinge läheb. Sisututvustus on ausalt öeldes üsna igav – jälle seesama «ei tahtnud ettemääratud elu orjaks jääda»-jutt, mis on mind kohati ära tüüdanud. Ja märksõnadelt on «Minu Nepaal» sarnane «Minu Argentinaga» - kurbade saatustega lapsed, vabatahtlikutöö, aga see ei mõjunud nii tugevalt. Kuid nüüd, kui ma istusin Lutsu raamatukogu saalis ja kuulasin Kaiat rääkimas, vaatasin pilte seinal – nüüd ma tundsin seda, et miski on paratamatult minu sisse end söönud. Vaatasin Megi laste pilte ja pisarad tulid silma: ma oleksin tahtnud neid kallistada kõvasti-kõvasti…
Ma tahtsin kõigest sellest pikemalt kirjutada, aga nüüd tunnen, et ei oska… Lihtsalt et… Kaia-Kaire on uskumatu inimene, tema lugu ei ole ehk uskumatu – tänapäeval on minek nii tavaline – aga see on uskumatult suur, soe ja võimas.
Meil tuleb veel üks vestlusõhtu, märtsi alguses Tallinnas – ning ma ei jõua seda ära oodata. Nagu oleks narkomaan – et saaks veel ühe Nepaali-laksu!
Ahjaa. Siin on selle MTÜ andmed, mis Eestist Megi lapsi aitab. Kui soovid aidata, siis:
MTÜ Terve Maailm
a/a 221041342043
märksõna annetuste puhul on: Nepaali lapsed
Kaia-Kaire, aitäh! Sa oled liigutanud südameid.
Kuidas teile «Minu Nepaal» meeldis?
Sarnasel teemal...
daki.tahvel.info 6aastane
Nüüd olen ma siis kuueaastane. Kuueaastane blogija polegi vist enam nii noor, blogimaailmas tähendab see hilist puberteeti. Võib öelda küll, et on igasugused etapid läbi elatud: mäslev ja vihane beebiaeg, üles-alla kõikuv kõurikuaeg, eneseleidmisaeg, ning nüüd – vaikne mõtisklemisaeg, suureks kasvamise aeg?
Ma mõtisklen siin üht- ja teistpidi, mida oma blogiga edasi teha. Vahepeal ikka tulevad need mõtted. Esiteks on kavas uus ja custom kujundus lõpuks teha, kaua ma siin ikka WordPressi teemasid kasutan, eksole. Ja mõtlen ikka, et võiks hakata kuidagi regulaarsemalt kirjutada, aga kuna ma täpselt ei tea, mida ma peaksin kirjutama ja mida mitte, siis ongi kuidagi soiku jäänud.
Igasuguseid toredaid aegu on tänu blogile olnud. Ma ei suuda ära kiita, kui palju armsaid inimesi on tänu blogile mu elusse tulnud. Samas on raske ka kirjeldada, mis õudusi on tänu blogile läbi elatud… Seda on ikka väga, väga raske teinekord inimestele seletada.
Ja muidugi on koos blogiga muutunud ka minaise, või siis vastupidi – koos minaisega on muutunud ka blog. Ma olen tervem, kui ma olin kuus aastat tagasi, ma olen kõvasti tervem. Aukukukkumiste aeg on vähenenud kahelt korralt kuus korrani poole aasta jooksul ja see on tohutu edasiminek. Aga natuke tuimemaks olen ka jäänud – enam ei ole ergud maailmale nii paljastatud nagu nad olid varem. Stabiilsus kaitseb.
Ilusat vabariigi aastapäeva teile, tupsud! Kas selle puhul Maroko-pärast lambaliha valmistada oleks ebapatriootlik?
Sarnasel teemal...
Old Spice
Nii numps ja naljakas:) Ja mis on veel hämmastavam – kogu reklaam on tehtud ühe võttega, praktiliselt ilma kompuutri abi kasutamata.
Sarnasel teemal...
Õhtulehe parim pildiallkiri EVER
Kõik on vist küll seda juba näinud, aga panen ikka siia ka, sest kogu aeg, kui ma seda pildiallkirja loen, puhken ma täie häälega naerma. Lihtsalt super. Super. (via leheneeger). Autor on Mr. Awesome – Ott Järvela. Ja lugu ise on siin.
Sarnasel teemal...
surrounded by bears
Lugesin eile Wikipediast sõna pet peeve tähendust ja hakkasin naerma, kui seal kirjeldati pet peeve‹ina autojuhte, kes lisavad kiirust, kui keegi tahab rida vahetada. Ma olen vahepeal täpselt üks neist autojuhtidest – mind ajab nimelt kohutavalt närvi, et osad autojuhid «petavad» – võtavad sõitmiseks rea, mis on tühjem (sest see mingi hetk muutub pööramisreaks) ja loodavad siis niimoodi liikluses ette jõuda: kihutades tühjal real, kuni enam ei saa, ja siis trügivad vahele. Selle asemel, et normaalsete autojuhtide kombel kohe algusest peale sõita õiges reas.
Eriti häirib mind see tegevus Riia ja Soinaste ristil, kus, minu arust, kõik autojuhid teavad, et vasakpoolne rida muutub lõpuks vasakule keeramise reaks. Ning kuna otse sõitmise rida on sageli autosid täis, siis kimavad nad ette ja üritavad vahele trügida.
Okei, ma saan aru, et on ka autojuhte, kes ei tea, et rida saab varsti otsa, aga ma arvan, et neid on umbes kümnest üks. Ja siis on muidugi juhid, kes ümber mõtlevad, ka kümnest üks. Aga ülejäänud teavad väga hästi, et rida saab läbi ja loodavad vahele trügides biitida autoderivis sõitmist.
Nii et ma olen sageli see autojuht, kes teiste autojuhtide peale vaheletrügimise pärast vihastab. No ma ei kannata vahele trügimist! Õigemini, ma ei kannata vahele trügimist, kui ma ise pean ootama. Sest ootamist vihkan ma umbes sama palju kui vahele trügimist.
Nii isekas ja ülbe olengi.
Aa, ja siis vihkan ma veel neid autojuhte, kes, nähes, et kollane hakkab vilkuma näiteks sel hetkel, kui ma keset ristmikku olen, mulle ikka järgi sõidavad, lõpuks siis ristmiku sulapunasega ületavad. No kurat, mis sa trügid! Nii ohustad sa ju ennast ja teisi ja no kas tõesti ei kannata seda minutit valgusfoori all seista?
Aga jällegi, täna ma lõikasin ise kollaseid, sest benss on nii otsas kui otsas ja mu blondiinipeas töötas mõte «sõida kiiresti, enne kui benss otsa saab!» Umbes nagu öeldakse: koo kiiresti, et enne, kui lõng otsa saab, salli valmis saaks.
Ja muidugi on kõik asjad otsas, lisaks bensule. Otsas on enda ja kassisöök, otsas on isegi varuks kogutud kuivained ja alati kapis leiduvad purustatud tomatid. Otsas on küüslauk ja sibul. Otsas on isegi šampoon, nii et ma pean homme vist Birxi käest šampooni laenama minema. Ja pole vist vaja öeldagi, et raha on ammust aega juba otsas. Nüüd tuleb ainult loota tuludeklaratsioonile, mis saabub… hmm, heal juhul veebruari lõpuks? Otsas on ka kõnelimiit ja arvuti elu. Viimane tähendab seda, et praktiliselt midagi pole võimalik temaga enam teha, puhasta-paranda teda palju tahad.
Nii et üks ving vingu otsa. Kuigi tegelikult, kui välja jätta otsa lõppevad asjad ja pidevad üksikud õhtud, on asjad üsna head. Vähemalt märtsist lubab, et hakkab juba paremini minema.
Ainult et sõrmedes on imelik ärasuremise tunne. Ei tea, kas see võib külmast olla? Jube vastik.
Ja kõht on ka tühi.
Aga need on pisiasjad, Sherlock.
Sarnasel teemal...
aftermath
Sünnipäevad lähevad iga aastaga aina intensiivsemaks ja napakamaks. Kõigepealt tuleb muidugi tänada emmet, kes, kui ma tuppa astusin, kohe rõõmsalt mu uut sünnipäevakleiti vaadates teatas: «Mida vanem eit, seda lühem kleit!»
Ning siis tuleb muidugi tänada mu hulle sõpru, õigemini K.-d, kes sel aastal organiseeris mu sünnipäevale pool bändist Kassidele Iirised. See tähendas, et mingi osa õhtust vaatasime me kifte poisse, kes ennastunustavalt kitra tõmbasid ja armsaid lugusid mängisid.
Ja muidugi tänan ma üldse kõiki oma sõpru, kes olid valmis peoriietes laser tagi mängima ning hiljem valmis kujuteldamatus koguses alkoholi ära tarbima (sest drinking is a sport, not a fucking fashion show!) , ning kes hoolimata mu märkusest, et kingitusi pole vaja, ikkagi mulle kingitusi tegid ja üleüldse nii übersupercoolid olid.
Alaku see aasta! Lootus uus – ja ma arvan, et ma võin seda vabalt teisendada ka muule elule. Sest viimased paar aastat on tobe seisak olnud, aga nüüd, kui lootus uus, siis võiks aina paremaks minna. Juba vaikselt lähebki:)
Muah!
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Sarnasel teemal...
the oldest i’ve ever been
Palju õnne Thomas Alvale, Jennifer Anistonile ja muidugi mulle:)
Lilled ja õnnitlused tuua palun õhtul kodubaari. Sweet Sixteen ametlik pidu on laupäeval.
Sarnasel teemal...
jalutamisest
Pilt pärit siit.
Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?
Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.
Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).
Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.
See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.
Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.
Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.
Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…
Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…
Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…
Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.
Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: «Võtke palun!» Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.
Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…
Mida teie jalutades teete?
/
Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, «Being Erica», et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.
